GAMMALSVENSKBY: Ukrainas Dnepri jõe ääres asuvas Gammalsvenskby külas on kunagisest Hiiumaa Rootsi kogukonnast tänaseks alles vaid kaheksa naist, kelle emakeeleks on rootsi keel. Nad on kõik väga vanad. Jonas Nyberg Rootsi Elukutseliste Muusikute Liidust, kes on ajakirja Symfoni peatoimetaja, pajatab, mil moel rootslased Ukrainas ellu jäänud on.

 Ukrainas Dnepri jõe ääres elavad viimased vanad rootslased – kaheksa vana naist – kõnelevad Hiiumaal 18. sajandil räägitud rootsi murret. Nad ise ütlevad, et räägivad vanarootsi keelt. Need naised on viimased külas elavad rootsi kultuurikandjad ja koos nendega kaob tõenäoliselt ka peaaegu 230 aastat imekombel püsinud rootsi kultuuripärand.

Ümberasujad Katariina II käsul

Gammalsvenskbyd külastas 2012. aasta sügisel Rootsi Rahvalauluarhiiv, püüdes uurida, kas rootsi lauludest ja kommetest on veel midagi alles, ja dokumenteerida endisaegseid ja praeguseid lugusid, elusaatusi ja jutte.

1781. aastal sunniti Hiiumaa rootslased oma kodudest lahkuma. Katariina II andis neile käsu asuda ümber Lõuna-Ukrainasse. Päris tühjade kätega nad jääma ei pidanud. Dnepri jõe ääres, Mustast merest sadakonna kilomeetri kaugusel, pidid neid uues elukohas ootama uued majad ja viljakad põllud.

1781. aasta sügisel alustas tuhatkond hiiumaalast oma jalgsirännakut, kaasas kõik, mida ühes võtta suudeti, rootsi keel ja luteri usk. Teekond kulges üle Pihkva, Moskva ja Kurski Lõuna-Venemaale. Üheksa kuud hiljem kohale jõudes oli nende arv poole võrra vähenenud. Külm, nälg ja haigused tegid pika teekonna ajal oma töö. Uusi maju ees ootamas ei olnud ja põllud asusid kättenäidatud kohtadest kaugel.

Pikk rännak ja selle ajal kogetud vintsutused mõjusid rängalt. Pärast esimest aastat Ukrainas oli hiiurootslasi järel vaid 135.

 Keel ja traditsioonid

Katastroofilistest inimkaotustest hoolimata ehitati omale majad ja hariti maa üles. Naabrusesse rajati kolm sakslastega asustatud küla. Ja saksa keeles hakati rootslaste küla kutsuma nimega Altschwedendorf (Vanarootsiküla). Paljud rootsi traditsioonid püsisid elujõulisena. Külaelanike loomulikuks ühisnimetajaks oli luteri usk, kus tähtsal ja enesestmõistetaval kohal oli kirikulaul. Kirikulaulude elushoidmine oli seda olulisem, et pikka aega külas rootsikeelset vaimulikku ei olnud.

Rootsi keel elas edasi, kuid külaelanikud vajasid ka teisi keeli. Naaberküladega suheldes kasutati saksa keelt. Vene keel oli nii tsaariajal kui ka Nõukogude perioodil ametlikuks keeleks. Lisaks sellele tuli kaupmeeste ja kaugemate naabritega kõneleda ukraina keelt. Neid nelja keelt enamik Gammalsvenskby elanikest ka valdas. Jumalateenistusi peeti riigirootsi ehk nagu seda külas tänini kutsutakse, kõrgrootsi keeles. Nende endi rootsi murre oli vanamoodne juba väljarände ajal.

Hiiumaal eksisteeris rootsikeelne elanikkond juba keskajal ja Ukrainasse kaasatoodud keelt polnud mõjutanud mitte niivõrd 18. sajandil Rootsis kõneldud keel kuivõrd vanarootsi keel.

 Eraldatus

Pikka aega elasid Gammalsvenskby elanikud Rootsist peaaegu isoleeritult. 1880. aastatel korraldati korjandus, mille tulemusel ehitati külasse rootsi kirik. See on omataoliste seas unikaalne. Sel on täna nii torn kui ka kuppel. Kuppel ehitati 1989. aastal, kui õigeusu kogudus kirikuhoone üle võttis ja korda tegi. Nüüd kasutatakse seda nii õigeusu kui ka luteri jumalateenistuste tarbeks.

1920. aastatel, Vene revolutsiooni järellainetuses, valitses Venemaal ja Ukrainas puudus pea kõigest. Talurahvas nälgis ja Gammalsvenskby polnud siin mingi erand. Paljud jõud püüdsid saavutada elanike väljarännuluba Rootsi. 1929. aastal see õnnestuski. Punase Risti kaitse all emigreeris Rootsi 885 gammalsvenskbylast. Maha jäi vaid käputäis. Nüüd mindi koju. Tõotatud maale.

Uudis Gammalsvenskby elanike kojusaabumisest pärast 150 aastat Ukrainas äratas Rootsi ajalehtedes suurt tähelepanu. Suured päevalehed saatsid kohale ajakirjanikke, kes jälgisid kojusõitu ja kirjutasid eksootilistest rootslastest igapäevaseid lugusid. Etnograafid hõõrusid käsi ja valmistusid kohtumiseks puutumatu lõiguga Rootsi kultuuriajaloost, mis oli püsinud muutumatuna alates 18. sajandist ja mille juured ulatusid juba 15. sajandil alanud väljarännuaega.

Päris nii, nagu loodeti, kojusaabumine siiski ei läinud. Rootsis valitses majanduskriis ja kõrge tööpuudus. Soe süli, mis pidi kojusaabunud avali vastu võtma, osutus kui mitte suletuks, siis vähemalt väga jahedaks. Rootsi võimud asutasid Jönköpingis Gammalsvenskby elanike majutamiseks eraldi laagri.

 Katarina Utase koraalimeloodiad

Sinna laagrisse saadeti ka Rootsi Rahvamuusikakomisjonis töötav Olof Andersson. Tema oli üks meestest, kelle töö tulemusel anti 1922–1940 välja rahvamuusikakogumik Svenska låtar – Rootsi lood. Temani oli jõudnud kuuldus, et üks naistest, Katarina Utas, valdas hämmastavalt laia rahvalike koraalide repertuaari. Katarina oli sündinud 1854. aastal ja Rootsi saabudes niisiis 75-aastane naine. Vanu kirikulaule oli ta õppinud juba lapsena. Tema laulud osutusid tõeliseks varakambriks. 19. sajandil olid sisse viidud uued lauluraamatud, millega vanad kirikulaulud läksid kasutusest välja ja kadusid. Katarina laulusõnad pärinesid 1695. aasta Svedbergi lauluraamatust, Svedbergi nn Revali lauluraamatu nime all tuntud hilisemast väljaandest (Tallinn 1742 ja 1767) ning 1819. aasta Wallini lauluraamatust.

Teine rahvaluulekoguja Nils Ståhlberg salvestas koraalid fonograafirullidele ja Olof Andersson pani kirja 44 rahvalikku koraali, mida Katarina laulis kindla ja väga musikaalse häälega. Koraalid avaldati 1945. aastal Olof Anderssoni kogumikus „Folkliga svenska koralmelodier” (Rootsi rahvakoraalid), mis hõlmas Gammalsvenskbys ja Eestis kogutud materjali. Selleks ajaks oli Katarina Utas juba ammu surnud. Üsna pea pärast Rootsi saabumist emigreerus ta Kanadasse ja suri seal mõni aasta hiljem. Kuid tema koraale lauldakse veel tänagi ja nõnda elab tema muusikaline pärand edasi.

 Pooled tulid tagasi

Mis nendest kõlavate talunimedega külaelanikest – kõigist nendest Utastest, Annastest, Hoastest, Malmastest ja Knutastest siis sai? Sadakond läks edasi üle Atlandi ookeani. Paljud väga vanad sattusid Gotlandi vanadekodudesse. Osa külaelanikest suutis kohaneda ja jäi Rootsi, kuid pea pooled pöördusid järgmistel aastatel Ukrainasse tagasi.

Nüüd on seal vaid kaheksa rootsi keelt emakeelena kõnelevat külaelanikku. Kõik on naised ja kõik kaheksakümnendates eluaastates. Rootsi Rahvalauluarhiivi äsjasele reisile läks kaasa ka kaks lauljat ja pillimeest – Lena Willemark ja eestirootslane Sofia Joons, kelle repertuaari kuuluvad nii mitmedki Katarina Utase koraalid.

Gammalsvenskbysse saabumine on kui astumine teise maailma. Vanim külatänav meenutab pigem kuivanud jõesängi. Teed ääristavatel majadel on kaunid värvikirevad väravad, kuid toredus on vaid illusioon. Aedade ja väravate tagune on väsinud ja armetu. Valitseb tugev tunne, et oled siin võõras. Õnneks on reisil kaasas Karl-Erik Tysk. Ta on Rootsi kiriku vaimulik, käinud Gammalsvenskbys oma nelikümmend korda ja tunneb kõiki küla rootslasi. Ta on delegatsioonile teejuhiks ja astub otsekui loomulikult külastatavate naiste juurde sisse. Me ei tea, kas me nende murret mõistame ja milliseks meie kohtumised kujunevad.

„Teadsime, et vanad koraalid olid kadunud juba 1929. aastal, kui Olof Andersson kohtus Jönköpingi laagris Katarina Utasega. Muusika kannab endaga alati kaasas midagi enamat kui ainult muusika ja me soovisime näha, kas saame kontekstist uut moodi aru,“ räägib Rahvalauluarhiivi juht ja reisi algataja Dan Lundberg.

 Naiste lugu

Elsa Kozenko Utas võtab meid vastu oma türkiissinise maja ees, ukse kohal olevate viinapuuväätide all. Ta räägib vanamoodsalt, kuid me saame peaaegu kõigest räägitavast aru. Elsa on sündinud 1931. aastal Rootsis, kuid tuli külla, kui perekond juba järgmisel aastal sinna tagasi kolis. Ta jutustab kohutavast näljahädast 1930. aastatel, sellest, kuidas kogu perekond sõja ajal Saksamaale saadeti ja kuidas neid koju tagasi ei lastud. Selle asemel saadeti nad Komimaale, kaugele igikeltsa alale sunnitöölaagrisse. 1947. aastal Gammalsvenskbysse tagasi pöördudes olid paljud majad hävinud. Püsti olid vaid seinad. Põud ja ikaldus kestis mitu aastat ja puudus oli sõnulkirjeldamatu.

Elsa räägib särasilmil ja kindla häälega. Mõne aja pärast astub majja tema õde Emma, kes on sügavalt usklik ja sekundeerib oma vanemale õele, kuid püüab esmajoones rääkida oma usust. Lena Willemark laulab nende sugulase Katarina Utase meloodia järgi koraali „Nüüd õiteaeg on algamas”. Väikeses toas, kuhu olime end kokku surunud, tekib hetkeline vaikus. Siis hakkab Elsa otsima sõnu, mida Lena oma lauluraamatust laulab ja ümiseb hoolega kaasa.

Küla vanadekodus kohtume Lidia (s. 1933) ja Militaga (s. 1926). Nad jutustavad sõjast, näljast ja küüditamisest Uuralitesse. Kui Milita perekond pärast sõda oma majja tagasi saabus, elasid seal juba uued inimesed, venelased, kes keeldusid lahkumast. Lõpuks oli perekond sunnitud omaenda maja tagasi ostma. Osturaha arvati küla kolhoosis teenitud töötasust maha. Hiljem saame Lidiaga uuesti kokku ja siis laulab ta saksa, rootsi ja vene keeles. Ta võib minutite kaupa vaikselt istuda ja mälus sobrada, kuid siis need laulud tulevad.

Maria Norberg laulab

Külastame Maria Norbergi ja kohtume lisaks tema tütre Maria ja nõo Annaga. Mõlemad on 40. aastates ja õpivad külakoolis kaks korda nädalas õhtuti rootsi keelt. Räägimegi rootsi keeles ja nad on veidi häbelikud. Kõik kolm laulavad küla kooris. Nüüd laulavad nad meile rootsi ja vene keeles. Lisaks laulab Maria Norberg mitu laulu ka saksa keeles. Hoolimata oma 81 eluaastast on tal kindel hääl, mis kõlab sügavalt ja puhtalt.

„Siin kaugel stepis asuvas rootsi külas rabas mind kõige enam see, et siinsed inimesed on suutnud poliitiliselt ja kultuuriliselt segastel aegadel ellu jääda. Öeldakse, et see, kes on tugev, murdub kergesti, kuid pehme paindub ja jääb alles. Keset kõike seda kulunut ja katkist nii külas kui ka vanade naiste juttudes on siiski midagi, mis on jäänud terveks. Tunded küla ja teineteise suhtes,“ ütleb Sofia Joons, kes lisaks laulja ja pillimehe tööle peab ka eestirootslaste kultuurinõukogu esimehe ametit ja tegeleb aktiivselt eestirootslaste kultuuri ja selle säilitamisega.

 Fašistideks tembeldatud

Nelja külas viibitud päeva jooksul on delegatsioon külastanud kõiki, kes veel vanarootsi keelt räägivad. Mõistame, et nende keel kaob koos nendega. Kuid see keel elas pikka aega varjusurmas. Nii enne kui pärast Teist maailmasõda polnud rootsi keele avalik rääkimine võimalik. Sarnasuse tõttu rootsi keelega oli oht, et neid tembeldatakse fašistideks.

Päevakorda tõuseb rahvuse küsimus. Külas elavad rootslaste järeltulijad peavad end rootslasteks, olenemata sellest, kas rootsi keel nende emakeeleks on või mitte. Neil on Ukraina kodakondsus ja nad räägivad ukraina ja vene keelt. Vanemad inimesed räägivad ka saksa keelt. Õige huvitavaks teeb asja see, et algselt pärinevad nad Hiiumaalt, mis väljasaatmise ajal kuulus Venemaa koosseisu. Kodudes on Rootsi nädalalehed, Rootsi lipud ja Rootsi kuningliku perekonna pildid. Kontaktid Rootsiga toimuvad kirja teel ja mõned on vanal kodumaal elavaid sugulasi ka lühemat aega külastanud. Rootsi kirikus peetavad jumalateenistused hoiavad kirikulaule elus. On ka väike koor, kes esitab rootsikeelseid laule.

 Koraalid jõuavad koju tagasi

Enne kui delegatsioon Gammalsvenskbyst lahkub, tehakse veel kaks jumalateenistust. Üks naaberküla Schlangendorfi saksa kirikus ja üks rootsi kirikus. Saksa kirikus peetakse jumalateenistust ukraina, saksa ja rootsi keeles. Kirikulaulud lauldakse kõigepealt saksa ja siis vene keeles. Lena Willemark ja Sofia Joons esitavad mõned Gammalsvenskbyst pärinevad rahvalikud koraalid. Tõenäoliselt pole neid siin kuuldud enam kui 80 aastat. Sügav vaikus. Pisarad helgivad. On kaunis ja habras tunne. Pärast Rootsi arhiivides puhkamist on Hiiumaalt 18. sajandil Dnepri-äärsetele steppidele rännanud koraalid kodus tagasi. Muusikaline ring on täis saanud.

„Pärast kohtumist Gammalsvenskby elanikega ning porise külatänava ja külast mööduva vägeva jõe nägemist on Katarina Utase koraalid omandanud minu jaoks uue tähenduse. Salvestasime ju ligi 20 laulu. Kaugelt enam, kui lootsime,“ mõtiskleb Dan Lundberg.

 Soojus, külalislahkus ja elujõud

Nüüd on naiste jutud, nende hääled ja meie jutuajamised koos fotograaf Torbjörn Ivarssoni rikkaliku fotomaterjaliga jäädvustatud. See on reisilt saadud raudvara, mis jääb järeltulevatele põlvedele. Reisist osavõtjad võtavad endaga koju kaasa teised väärtused, mis on igaühe jaoks erinevad. Hääbuvas külas elavate rootsi naiste soojus, külalislahkus ja tohutu elujõud ei jäta meist kedagi külmaks. Sofia Joons heidab pilgu tagasi ja toob näite, mida reis tema jaoks tähendas: „Mul on isapoolse vanaisa poolt eestirootsi juured ja side Naissaarega ning kuulun seeläbi nn ajaloolisse vähemusrahvusesse. Ajaloolise vähemusrahvusena vaadatakse edasiminekuks sageli ajas tagasi. Gammalsvenskby naised õpetasid mind vaatama ettepoole.“