TALLINNA LINNAARHIIVI PIKK LUGU: Elu jäljed Milano 1630. aasta katkusurma registris. Mida jutustavad meile vanad katkunimekirjad mikrobioloogide käe all?
Avalikus arhiivis hoitavad arhivaalid on dokumendid, millele avalik arhiiv on hindamise tulemusena andnud arhiiviväärtuse. Arhivaalide hindamise üheks olulisemaks kriteeriumiks on nende teabe- ja tõestusväärtus. Siin peetakse silmas peamiselt dokumendis sisalduvat otsest teavet.
Mikrobioloogiline uurimine
Kuid arhivaal sisaldab ka kaudset informatsiooni, mis on sinna sattunud ette kavatsemata või on kogunenud dokumendi „eluea“ vältel. Kaudse teabe hulka kuulub näiteks dokumendi materjali (andmekandja) keemiline koostis, keskkonna saasteained, mikroelemendid, botaanilised ja zooloogilised või antropoloogilised leiud: taime osakesed, juuksekarvad, toit, ravimid, nakkushaiguste patogeenide jäljed jm. Sellist teavet võib dokumenti koguneda selle valmistamisel, aga eelkõige siiski kasutamise käigus. See info on teadusliku uurimise seisukohalt äärmiselt oluline, kuid mõnikord väga keeruline tuvastada ja uurida, eriti mikrotasandil.
Tänapäeval on kasutusel mitmeid dokumentide, raamatute või muu kultuuripärandi mikrobioloogilise uurimise meetodeid, kuid üldjuhul on sellised meetodid destruktiivsed ja eeldavad kasvõi pisikese tüki eraldamist uurimisobjektiks. Israeli ja Itaalia teadlased on välja töötanud metoodika (EVA kiletehnoloogia), mis võimaldab kultuuripärandit (paber, pärgament, lõuend jm) uurida ilma seda kahjustamata või saastamata. Seda metoodikat rakendati esmakordselt 2016. aastal, uurides Mihhail Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita“ käsikirja, tuvastades seal morfiini jälgi ja autori haiguse markereid.
Katku jäljed nimekirjal
Meile pakuvad siiski rohkem huvi möödunud aastal Milano riigiarhiivis hoitava 1630. aasta Milano katkusurmade registri uurimise tulemused. Leidub ju 1710. aastal Tallinnas katku surnute ja selle üleelanute nimekirju ka Tallinna Linnaarhiivis.
Milano katkusurmade registri uurimistöö tulemused avaldati ajakirjas Journal of Proteomics pealkirja all „Hiired ja inimesed. Elu jäljed Milano 1630. aasta katkusurma registris“ (Alfonsina D’Amato, Gleb Zilberstein, Svetlana Zilberstein, Benedetto Luigi Compagnon, Pier Giorgio Righetti).
Aastatel 1629−1631 tabas Itaalia kesk- ja põhjaosa muhkkatku puhang. See epideemia, mille kohta sageli kasutatakse väljendit „Milano suur katk“, võis nõuda miljon inimelu ehk tappa ligikaudu 25% sealsest rahvastikust. 1629. aasta oktoobris jõudis katk Lombardia suurde kaubanduslikku keskusesse Milanosse. Kuigi linn käivitas tõhusad rahva tervisega seotud meetmed, kehtestades karantiini ja piirates elanike kokkupuuteid saksa sõdurite ja kaupadega, hõõgus katkunakkus edasi.
Suurem katkupuhang oli 1630. aasta märtsis, kui seoses karnevalihooajaga meetmed lõdvenesid. Sellele järgnes teine katkulaine: 1631. aasta kevadel suri Milano 130 000 elanikust katku ligikaudu 6000. (Eestit tabasid viimased katkuepideemiad 1601−1606, 1657 ja eriti laastavalt 1710−1711).
Biokeemia vastus ajaloole
Milano 1630. aasta katku on kirjeldanud Alessandro Manzoni romaani „Kihlatu” (itaalia keeles „I promessi sposi“) mitu peatükki (romaan ilmus 1827. aastal, lõplikus versioonis 1840−1842). Kuigi tegemist on ilukirjandusliku teosega, on seal kasutatud arhiividokumente ja kroonikate materjale. Seda on nimetatud maailma üheks parimaks ajalooliseks romaaniks. Eesti keeles on raamat ilmunud 1939. ja 1997. aastal Juuli Sarve (1887−1963) tõlkes. Raamat on umbes sada aastat olnud Itaalias põhikooli kohustusliku kirjanduse hulgas. Romaani ainetel on lavastatud vähemalt viis filmi ja kaks ooperit.
- aasta katku on hakatud nimetama ka Manzoni katkuks.
- aasta 16. detsembril toimus Milano riigiarhiivis Milano katkusurmade registri uurimistulemuste esitlus: „Manzoni katk arhiivipaberite vahel: biokeemia vastus ajaloole.“
Teadlased uurisid Milano laatsaretis 1630. aastal koostatud katkusurmade registri 11 lehte. Katkusurmade osakaal neis registrites oli 93−95%.
Bakterid raamatulehtedel
Raamatusse köidetud lehtede välisservadelt absorbeeriti erinevaid valke. Ei uuritud mitte DNAd, vaid stabiilsemaid valkainete peptiide, valkude osalise lagunemise produkte. Uurijad kogusid üle 70 000 peptiidijärjestuse, mis sisaldasid 600 erinevat valkude perekonda. Leiti kartku patogeeni Yersinia pestis bakteri valke ja veel sama Yersinia sugukonna erinevate bakterite valke (see bakterite sugukond on saanud oma nime Šveitsi/Prantsusmaa arsti ja bakterioloogi Alexandre Emile Jean Yersini (1863−1943) mälestuseks, kes 1894. aastal katkubakteri avastas).
Teised Yersinia bakterite liigid võivad mõnel inimesel tekitada ka muid haigusi, nagu näiteks Yersinia pseudoduberculosis, mis põhjustab inimestel ja loomadel nakkushaigust, mida nimetatakse valetuberkuloosiks. Arvatakse, et katkubakter Yersinia pseudoduberculosis kujunes 1500−20 000 aastat tagasi. Kõik selle sugukonna bakterid ei ole inimesele patogeensed.
Uuringus on märgitud ka Siberi katku ehk põrnatõve tekitava bakteri (Bacillus anthracis’e) valke. Kuigi katkupisik säilib väga kaua, ei ole see sadakonna aasta pärast enam ohtlik. Siberi katku pisik säilib tavalistes tingimustes 20–40 aastat. On selgitatud, et Siberi igikeltsas püsivad Siberi katku bakterid elujõulised vähemalt 105 aastat.
Rotid ja hiired
Kuidas bakterid raamatulehtedele sattusid? Neid võis teatud määral levitada laatsareti surnute registrit pidanud kirjutaja. Ilmselt olid aga põhilised bakterite kandjad 130 rotti või hiirt, kelle kudede valke raamatu lehtedelt leiti. Võib oletada, et registriraamat jäi laatsareti kantseleisse avatuna lebama ja öösel külastasid seda kümned toitu otsivad hiired ja rotid (neid on ilmselt keeruline eristada). Lisaks leiti raamatu lehtedelt 22 unikaalset hiire keratiini (küünte ja karvade sarvainet). Rotikarvade kohta andmed puuduvad.
31 inimest on katkusurmade registrisse jätnud oma keratiini, juuksekarvu jm ja 58 erinevat inimkudede valku (jääb selgusetuks, kes need inimesed võisid olla; pole välistatud ka nimekirja hilisemad uurijad arhiivi uurimissaalis).
Peale selle avastati ka ligi 60 taimset valku: muu hulgas kartul, mais, riis, porgand ja kikerhernes, põlduba, tomat, sojauba, mis tõenäoliselt on jäljed laatsareti kirjutaja toidust. Samuti tarvitas kirjutaja tubakat. Laatsareti kirjutajad on jäänud (jäetud) anonüümseks. Ilmselt oleks neid võimalik siiski täpsemalt välja selgitada. Muudest taimedest leiti jälgi veel tõenäoliselt ravimtaimena kasutatud aedmaranast ja Madagaskarilt pärit taimest Catharanthus roseus (see oli esimene taim, millest eraldati vähivastast ainet, mis jõudis kliinilisse kasutusse) ja ilmselt juhuslikult loodusest kaasa toodud harilikust müüriloogast (esimene taim, mille kogu genoom sai sekveneeritud), paju õietolmu, rohevetikate valke jm. Veel on raamatu lehtedel jälgi selle kohta, et laatsaretis kasvatati kitsi ja lambaid.
Tõenäoliselt on leide võimalik hiljem veelgi edasi uurida. Sellel teadlaste rühmal on tekkinud mõned ideed ka seoses Tallinna Linnaarhiivi arhivaalidega.
