MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe pajatab kõige totramatest riikidest planeedil. Hiina on eelkõige kommunismi laboratoorium, millel pole ajalugu ollagi.

Mis mõtet on riigil, millel puudub ajalugu? See, et sealt leiti kunagi ürginimese lõualuu, ei ole veel õigustus. Kui Eestis vähegi õigetest kohtadest kaevata, leiaksime inimkolpasid küll ja küll. Pealegi veel palju arenenumate inimeste kolpasid. Inimkolbad pole iseenesest veel põhjus Hiina riiki luua.

Riik nagu liiklusmärkide kogum

Hiina riik sai peaaegu valmis alles kommunistide võimuletulekuga 1949. aastal. Hiina oleks justkui marksistliku ajaloolise materialismi maine kehastus, kus sotsialismi võit ja rahvaste marss kommunismile on ajaloo kõrghetk. Kogu eelnev on vaid eelajalugu ja ettevalmistusperiood. Hiina riigi valmisküpsetamisega sai hakkama Suur Tüürimees, esimees Mao, kelle vaimuvalgus paistis kaugele – metsade, merede ja mägede taha. Isegi tänane Euroopa Komisjoni esimees José Manuel Barroso oli noorpõlves seltsimees Mao ustav põrandaalune jünger.

Ettevalmistusperiood aga on välja näinud imelikust imelikum. Kogu aeg on justkui riiki tehtud ja siis jälle ei ole.

Lugu on justkui vanas vene anekdoodis, kus rase naine palub oma lapsevankrite tehases töötaval mehel tehasest osade kaupa lapsevanker kokku varastada. Kui laps on sündinud, pragab naine meest käpardlikkuse pärast. Nimelt kurtis mees, et paneb ta varastatud osi kokku nagu oskab, ikka tuleb lapsevankri asemel välja kuulipilduja.

Nii on ka Hiina riigiga. Kuidas seda pole proovitud kokku panna, ikka tuleb lõpuks välja Põhja-, Kesk- ja Lõunariik. Pole imestada, et inimesed riigi põhja-, kesk- ja lõunaosas ei saa üksteise keelest aru. Arusaamiseks on riik kehtestanud omamoodi „liiklusmärgid“, mida nad ise nimetavad hieroglüüfideks.

Kuidas riik kogu aeg ära vallutatakse

Selline kiri on nagu Euroopa teemärgistus. Eurooplased ei saa üksteise keelest ilma õppimata aru, liiklusmärkegi nimetavad teisiti, kuid liikluskorraldus ühesuguste märkide kaudu on arusaadav. Kõik see oleks justkui „muinas“ Siim Kallase korraldatud. Paraku pole ühesugused liiklusmärgid piisav põhjus ühtse riigi tegemiseks. Ehkki – eks leidub Euroopas ka neid, kes Hiina eeskujul arvavad, et ühiste liiklusmärkide kasutamine võiks tähendada ka ühise riigi sepistamist.

Pole siis imestada, et Hiina ajalooks peetav lugu on kui muinasjutuline seiklusjutt. Räägitakse, et justkui oli juba riik, aga siis tulid põhjast tšurtsenid ja vallutasid riigi ära. Seejärel tulid põhjast mongolid ja vallutasid riigi uuesti ära. Siis tulid põhjast mandžud ja vallutasid riigi taas.

Tšingis-khaan oli Hiina keiser. Keiser oli kord Tiibeti, kord mässajate, kord eurooplaste mõju all. Eurooplaste mõju oli lõpuks isegi nii suur, et 1900. aastal tuli rahvusvahelised „rahujõud“ Pekingisse sisse viia. Muuhulgas ka rahvusvaheliste laenude sissenõudmiseks, sest Hiina oli vahepeal ka veidi Kreekat teinud.

Sealsesse „rahuvalvamisse“ jõudsid isegi Austria-Ungari merejõud. Üldse, Hiina oli avatud kõigile välismõjudele, välja arvatud Jaapan. Jaapanlased solvusid ning saabusid 1937. aastal ise mõjutamiseks kohale. Relvi oli neil kaasas palju. Sellest aitas.

Väike mõtteharjutus Vene näitega

Kõik see kokku pole ajalugu ega midagi. Kujutage ette, kui Venemaa minevik näeks samamoodi välja. Kõigepealt tulevad põhjast laplased, vallutavad Moskva ja valitsevad. Seejärel astub läbi Tšingis-khaan ja valitseb (muide, see läks tõeks). Seejärel tulevad põhjast neenetsid ja vallutavad Moskva ning loovad oma keisridünastia. Neenetsid kukutatakse komide poolt. Nüüd valitseb komide dünastia. Ainus, kellele järele ei anta, on Sahhalin. Sahhalini nihvid solvuvad ja vallutavad Kaug-Ida. Alles ameeriklased ajavad nad sealt ära. Kuhu niisugune ajalugu kõlbaks?

Hiina ajaloost on paslik vaid see osa, mis on N. Liidu ajalooga sarnane ja juhindub sellest. Kui esimees Mao vallutas Hiina mandriosa, siis ei olnud Hiina veel valmis. Oli vaja baaside lepingut Tiibetiga 1950. aastal. Väed viidi jõu ähvardusel lepingu alusel sisse. 1959. aastal tulid aga n-ö „tiibeti juunikommunistid“ ja lõpetasid Tiibeti vormilise iseolemise.

Pahasoovlikud naabrid

Ida-Turkestanis läks libedamalt. Täna nimetatakse seda Xinijangi-Uiguuri autonoomseks piirkonnaks. Seal toimis seltsimees Stalini toel iseseisev riigivõim. Mao polnud sellega rahul. Stalin soovitas Ida-Turkestani valitsusel Mao jutule minna. Nad läksid, kuid lennuk kukkus kogu valitsusega alla. Kõik said hukka. Paraku tuli välja, et sealne rahvas on nii arenemata, et uusi valitsuse liikmeid ei õnnestunud leida. Nii tuli Puna-Hiinal valitsemise raske vastutus oma õlule võtta. Mõistagi uiguuri rahva vabaduse ja õnne nimel.

Selline mineviku ike rõhub Hiinat siiani. Kahjuks pole Hiina riik siiani ikkagi valmis. Puudu on Taiwan. Mingisugune Spratly ja Paraceli saarepuru Lõuna-Hiina meres. Arusaamatutel põhjustel on nende kuuluvuse pärast irisema hakanud ülla ja heatahtliku Hiina kiuslikud ja pahasoovlikud naabrid, kes igal võimalusel kipuks kallale Hiina territoriaalsele terviklikkusele.

Paharettideks on Vietnam, Filipiinid, Malaisia, Brunei ja mässuline Taiwan. Jaapan on hoopis ülbeks läinud. Nad sigudikud on asunud müüma Hiina maad, milleks on Senkaku mäestik. Tõsi, Jaapani riik ostis eraisikutelt ära vaid mõned mäetipud, mis ulatuvad üle merepinna. Ikkagi ajab vihale. Pealegi tahab neid mässuline Taiwan. Seega, nagu öeldud, riik ei ole veel valmis.

Ajaloo prügikast

Ühes asjas on Hiinal siiski ettevõtmine õnnestunud. Nimelt juurutati seal leninliku NEP-i poliitikat Deng Xiaopingi eestvedamisel – seda alates 1979. aastast. Erinevalt Nõukogude Venemaast ei olnud Hiina NEP kõikehõlmav.

Ettevaatlik Hiina kompartei lubas nepmanitel (kapitalistidel sotsialismi raames) tegutseda vaid teatud rannikualadel. Need on väliskapitali turgutusel ja vaeste sisepiirkondade halastamatu riisumise hinnaga praegu puhkenud majanduslikult õitsele. Nüüd käib hardunud Lääs imetlemas Hiina ranniku edusamme, mis on loomulikult astutud Hiina Kommunistliku Partei targal juhtimisel.

Kui möödunud sajandi 30-ndatel aastatel käisid seltsimees Stalini kutsel N. Liidu edusammudega tutvumas heldinud humanitaarid, siis Hiina rannikut külastavad praegu ahhetavad lääne ärimehed.

Lenin nimetas seda sorti lääne ärimehi irooniliselt „tummadeks“, kelle rahadega saaks riigi üles ehitada, kuniks tuleb nende enese järjekord kolida ajaloo prügikasti koos oma kapitaliga, mis neilt rahva ühishuvi tarbeks ükskord ära võetakse.

Humanitaarid pigem kurdavad, et Hiinas lastakse igal aastal kohtuotsusega maha umbes 10 000 inimest. Osa neist avalikult. Näiteks linna staadionitel. Rannikuõitsengu kõrval (kus elab u 300 miljonit inimest), elab samas virelev „miljardihiina“, laostunud riigitööstuse ja algelise põllumajandusega. Seal vaatamas peaaegu ei käida.

Siinkohal tulebki esitada paslik küsimus: kas tasub ühte riiki pidada leninliku majanduseksperimendi elujõulisuse kontrollimiseks?

Hardo Aasmäe lugudesarjast „Mõttetute riikide aabits“ on varem ilmunud (vt www.kes-kus.ee):

*Turkmeenia (1/2007)

*Sudaan (10/2007)

*Somaalimaa (7/2008)

*Piraatide õdus elu (10/2008)

*Kes on Barack Hussein Obama? (12/2008)

*Äraspidine Afganistan (7-8/2009)

*Mida teha Pakistaniga? (9/2009)

*Kongo Demokraatlik Vabariik (1/2010)

*Somaalia (2/2010)

*Nigeeria (6/2010)

*Tšaad (7-8/2010)

*Burkina Faso (9/2010)

*Liibüa (3/2011)

*Jeemen (4/2011)

*Kuuba (5/2011)

*India (7/2011)

*Suurbritannia (9/2011)

*Niger (10/2011)

*Prantsusmaa (12/2011)

*Itaalia (1-2/2012)

*Mehhiko (3/2012)

*Kreeka (4/2012)

*Kanada (5/2012)

*Veel korra Kuubast (6/2012)

*Süüria (7/2012)

*Ecuador (9/2012)