LINNA- JA METSARAHVAS: Juku-Kalle Raid ajas juttu meie metsataadi Hendrik Relvega, kelle elu keskmes on puud alati olnud ja kes usub, et hakkab isegi vaikselt põlispuuks muutuma.
Hendrik, ühe sinu raamatu nimi on „Puude juurde“, mis räägib Eesti puudest – neist endast, pärimustest, kasutamisest jne. Ütled seal, et inimest kummitab võõrandumine loodusest.
Võõrandumine on paratamatu, kui enamik eestlasi on linnarahvas. Metsas käiakse puhkamas ja puhkajat raiesmik häirib. Mõned põlvkonnad tagasi, kui enamik eestlasi oli maarahvas, ütles talumees, et oma pere puust riistad ja lapsed peab ikka ise valmis tegema. Siis seda probleemi polnud.
Maarahvas küll. Aga kas me oleme metsarahvas? Mäletan, et Peeter Olesk kunagi sedastas, et vanade lugude järgi on metsa peljatud, see on sihuke ohtlik ja salapärane koht. Et seetõttu me ei saa olla metsarahvas.
Muidugi on metsa ka kõigil aegadel vihatud ja kardetud. Aga ka hoitud ja austatud. Ühest suhtumist pole iial olnud. Päris metsarahvas oli siinne rahvas nii paar tuhat aastat tagasi, pärast saadi põllurahvaks, nüüd ollakse peamiselt linnarahvas. Metsarahvaks võime end praegu tituleerida ülekantud tähenduses, nii nagu soomlased ja rootslased. Selles mõttes kuulume metsarikkasse Euroopa Põhjalasse, kus metsa tähtsus on suhteliselt suur, olgu siis puhkepaigana või majandusliku külje pealt.
Kuidas sa ise puude juurde jõudsid? Mina mäletan sinu puudekirjutisi iidamast-aadamast, juba Tähekesest 1980-ndatel. Aga sinu jaoks oli siis algus juba ammu möödas…
Üks konkreetne koht, mida mäletan, oli 1969. aastal Eesti jämedaima, Tamme-Lauri tamme tüve sisemuses viibides. Olin siis metsanduse 2. kursuse tudeng. Puu õõnsust parajasti puhastati seestpoolt, tehti remonti. Kui ronisid üles puu harude vahele, said tüve sisemusse laskuda. Õõnsus oli avar kui väike tuba. Lõhnas kõdu järgi ja ühest oksaaugust immitses sisse valgust. Vaatasin oksaaugust välja ja sealt paistis avar Lõuna-Eesti maastik. See oli unustamatu.
Oled raamatus maininud: puudel on juured ja inimene otsib oma juuri.
See on see kujundlik emakeel. Kui järele mõelda, siis „juur“ ja „juurde“ tähendustega mängides saab öelda, et inimene igatseb oma juurte juurde. Aga ta ainult igatseb, päriselt ei jõua kunagi. Sest inimesel juuri pole. Puul on juured. Puu justkui näitab eeskuju, kuhu püüda, kuidas olla.
Kas metsaga on täna Eestis midagi valesti?
Väga jämedas joones ei ole. Metsases maastikus elame tänagi. Isegi rohkem metsases kui pool sajandit tagasi. Selle üle, kas metsa n-ö kvaliteet on parem või halvem, võib muidugi vaielda. Ja alati on midagi kusagil viltu, alati saab paremaks teha.
Sa oled tõsine rändaja. Fred Jüssi ütles kunagi, et rõõmustab eelkõige Eesti nelja aastaaja üle. Mis sulle siin rõõmu teeb?
Põhiline, mis rändamine on mulle andnud, on avatud pilk Eestile. Võib öelda, et iga minek kusagile maailma äärele on toonud mind Eestile lähemale. Goethel on umbes selline ilus ütlus: „Kõige raskem on märgata kõige suuremaid asju, sest nad on sulle liiga lähedal.“ Nii on ka minu jaoks Eesti loodusväärtustega, väga sügavalt ja isiklikult olen neid hoomama hakanud kaugelt vaadates. Ainult Eestis olles poleks märganud.
Kas sul on Eestis oma isiklikke lemmikpuid ja lemmikmetsi?
Puid, kellega aastakümneid kõnelemas olen käinud, kirjeldan oma viimases raamatus, 2010. aastal ilmunud „Puude kuulajas“. Metsi, mis kodused ja mitmed ka minu jaoks pühad, kuhu ikka ja jälle tagasi pöördun, on ikka mitmes maanurgas. Minu jaoks isiklikult on püha metsa tähendusega näiteks Järvselja ürgmetsa kvartal.
„Puude kuulaja“ on justkui rohkem isegi luule? Või mis ta on?
See on püüe samastuda omaseks saanud põlispuudega. Ka Peeter Lauritsa hoolikalt töödeldud fotodel selles raamatus on sama eesmärk – „minna puu sisse“, lasta tal kõnelda oma lugu. Nii tekst kui ka pildid nõuavad süüvimist. See on omamoodi esoteeriline raamat vist.
Eestis on metsa ligi pool territooriumist, aga ikka räägitakse, et toimub üleraiumine ja näiteks suured kuusikud asenduvad lepavõsaga, mis justkui kah metsa alla läheb.
Konkreetselt on tõesti niimoodi, et kuusikuid on jäänud vähemaks ja lepikuid on tulnud juurde. Metsa pindala Eestis on kasvanud suurimaks viimase sajandi jooksul ja ta liigiline koosseis on muutumas lehtmetsade kasuks. Iseenesest pole selles veel midagi traagilist. Mets on muutunud sajandist sajandisse ja muutub ka edaspidi. Öeldakse: „Ükski puu pole igavene, aga mets on.“
Aga tegelikult saavad anda lõpliku hinnangu sellele, mis praegu meie metsades toimub, alles meie lapselapsed.
Kas oskad umbkaudu ka seda öelda, kuna oli viimati Eestimaast nii suur osa metsaga kaetud?
Ajaloolaste hinnangul kusagil Põhjasõja järel, nii 200–300 aastat tagasi.
Kes sind puid vaatama õpetas?
Võib-olla inimestest on mind kõige rohkem mõjutanud need igasugused maainimeste ütlused ja tähelepanekud, mida olen sisse ahminud kirjasõnast ja ka otse külarahva käest Eestis ringi liikudes. Aga kõige rohkem on õpetanud ikka puud ise. See on kuidagi nii, et kui juba otsa peale saad, siis nad kõnetavad sind. Ja mida aasta edasi, seda selgemini. Ma ei tea, hakkan vist ise aina enam põlispuuks muutuma.
Põlispuuks? Mis tunne see sul sees sihukene on? Inimesed tahavad ennast ju ikka pigem loomadega samastada.
Põlispuu on eatu, pahklik ja sitke. Natuke ka kõdunev – õõnsuste ja orvadega. Õõnsustes ja orvades elavad mitmesugused seened, putukad; tüvel ja okstel samblad ja samblikud. Seepärast ütlevad bioloogid – põlispuu on elurikkuse kandja.
Oled ikka õpetanud inimesi puid mõistlikult kasutama – vilju, lehti. Mida sa ise keldrist võtta saad?
Puid, millega nüüd iga päev ahju kütan, ma keldris ei hoia. Neid on mul kuuri all kahe aasta varu. Keldris ja sahvris on natuke oma pere korjatud seene- ja metsamarja hoidiseid, oma aia õunu ja hoidiseid. Küttimas käin metsas ainult kaameraga, nii et ulukiliha pole.
Kas sul on mõni eriti lemmik metsasaadus, mida talvel nosida? Tean, et oled rääkinud suhteliselt ebatüüpiliste asjade tegemisest.
Kui kuuse või nulu tüvelt leiad parajalt laagerdunud vaiku, siis tasub seda põske pista. Esimesed pool tundi on kibe, kipub suus laiali lagunema ja paneb sülitama. Aga siis läheb magusamaks, muutub nätskeks ja roosakaks. Selline iidne näts, mida müüdi kunagi valmis nätsutatuna Karjala laatadel ja mida on leitud isegi hauapanustena kiviaja matusepaikades.
Mis sa arvad, millised puud võiks olla eestlasele kõige omasemad, milliste puude iseloom langeb meie omaga kokku?
Igatahes mitte tamm, see uhke germaanlaste jumalate puu. Pakuksin kuuske. Noorena hoidub varju ja kasvab aeglaselt. Aga kui pärast hoo sisse saab, kasvab kõigist pikemaks. Eesti niiskevõitu, valgusevaene ja jahe kliima on muide kuusele kui liigile väga kontimööda. Nagu vist ka eestlasele, kes seejuures muidugi kodumaa ilma vahetpidamata kirub. Kirub ja kirub, aga minema kah ei lähe. Ju siis ikka meeldib.
Kuusk on eestlase moodi
Hendrik Relve usub, et eestlast iseloomustab puudest kõige paremini kuusk, mis hoiab varju ja kasvab aeglaselt.
Kuuse eestikeelne nimi pärineb aastatuhande tagusest soome-ugri algnimetusest. Nimi on säilinud kõlalt lähedasena enamiku soomeugrilaste ja ka kaugemate keelesugulaste, samojeedide keeles.
Eesti jääb kuuse leviala süda-alale. Kuuse seisukohalt on siis tema eluks soodsaimad loodusolud. Kui inimene siitmailt mingil põhjusel jäljetult kaoks ja loodus saaks areneda täiesti omapead, hakkaksid kuusikud järk-järgult oma valdusi laiendama. Kui kliima püsiks samasugune, saaks kuusk paarisaja aastaga oma pärusvaldused tagasi. Nii nagu enne laialdase põllupidamise algust tuhatkond aastat tagasi, oleks siinseteks kõige tavalisemateks metsadeks mitte männikud ja kaasikud, vaid kuusikud.
Paljud kuuse endisaegsed kasutusalad ühtivad männi omadega. Ka kuusk on läbi aegade olnud hinnatud ehituspuu. Üldlevinud teadmisele, et kuusetüvest saab eriti pikki ja sirgeid palke, osutavad sellised võrdlused meie keeles nagu sirge kui kuusk ja pikk kui kuusk. Kuusekändudest aeti tõrva samamoodi nagu männikändudest. Ja seda mitte ainult Eestis. Juba kuuskede perekonna ladinakeelne nimi viitab tõrvale. Nimi picea on tuletis sõnast picis, mis tähendab tõrva.
Levinuim kuusega seotud rahvatraditsioon on kahtlemata kuuse kasutamine jõulupuuna. Kust see alguse on saanud, seda ei tea täpselt keegi. Siiski võib oletada, et kuuse sattumine inimeste tähelepanu keskmesse talvisel pööripäeval on kristlikust palju vanemat algupära.
Üldiselt aga võiks kuuse olemust võrrelda eestlase olemusega, kas või juba seepärast, et me mõlemad elame samas kliimas, siin on meie päriskodu.
