KIRJASTAJATE JA LUGEJATE PESA: Raamatumessilt seksi ei saa, küll aga juustu, sinki ja veini. Peeter Helme käis väljamaal, Soomes.

Natuke KesKus’i moodi Soome kultuuriväljaande Voima viimase numbri juhtkirjas küsib Kimmo Jylhämö murelikult Euroopa üldist kultuuripilti kaedes: „Mida meil tuleks oodata?“[1] Tarka vastust tal pole, nendib lihtsalt, et mõtelda on vaja, mitte hüpata. Huvitav lähenemine.

Lugesin artiklit 23. oktoobril, Helsingi raamatumessi avapäeval messikeskuse pressitoas papptopsist teed lürpides ja küsisin ka endalt: mida peaksin mina algavalt messilt ootama? On ju neid messe ennegi nähtud, küll suuremaid, küll väiksemaid; ühel on lausa ise korraldajana kaasa löödud, mõnel teisel esinejana, mõnel – nagu ka seekord Helsingis – aga leheneegrina osaletud. Kas on üldse võimalik või mõttekaski midagi uut oodata?

Tõlkekirjanduse seis

Küsimusele võib läheneda muidugi minust väga erinevalt. Põhjanaabrite kultuuriblogi Luutii toimetaja Aleksis Salusjärvi ongi vältinud taolisi eksistentsialistlik-melanhoolseid heietusi, haarates härjal sarvist ning küsinud väga lihtsalt, rževskilikult: kas saab keppi või ei saa?

Oma põhjalikus ja informatiivses artiklis „Kas raamatumessil seksi saab?“[2] vaeb Salusjärvi raamatumessi ning sellega kaasnevate ürituste seksipotentsiaali ja nendib, et kui lühike vastus küsimusele on, et keppi ei saa, siis pikk vastus kõlab nii: saab ikka – küsimus on lihtsalt selles, kui kaugele keegi on valmis selle nimel minema.

Pean tunnistama, et messile minnes ei taibanud ma endale sellist küsimust üldse esitada. Uurisin hoopis kava, konsulteerisin Helsingisse suunduvate Eesti kirjanikega, mõtlesin raamatutest ja valmistasin ette intervjuusid, mida messil Vikerraadio jaoks teha plaanisin. Olgu etteruttavalt öeldud, et kõik teostus: intervjuud said tehtud ning üleüldse mingi pilt Soome kirjanduselus toimuvast selleks korraks jälle omandatud.[3]

Mõned intervjueeritavad ohkisid tõlkekirjanduse raske seisu üle ning ka Laurence Sterne’i, Charles Dickensi ja J. R. R. Tolkieni soomendaja, staartõlkija Kersti Juva ütles messil, et Soome kirjastuste väiklase poliitika tõttu on tõlkimine muutunud tulutuks ja bürokraatlikuks tööks, mis lämmatab kirjanduselu.[4] Salusjärvigi tsiteerib enda loos üht nimetuks jäävat mõrumõttelist kolleegi, kes nendib: „See mess näitab, kas raamatuvaldkonnas on häda või paanika“.[5]

Paanikat ei paistnud. Veidi häda vahest ehk. Aga ka ainult siis kui otsida. Muidugi räägiti soome kirjanduse päästmisest – üks järjekordne päästeingel, punahuulne ja punnpõskne tüdrukuteraamatutega ilmakuulsaks saanud Salla Simukka kirjutas sel teemal lausa messiajakirjas loo, kus nentis, et kuigi tal pole võluvitsa soome kirjanduse päästmiseks, teab ta, et „iga raamat elab sellest, et seda loetakse, et sellest räägitakse, et seda soovitatakse tuttavatele ja võõrastele.“[6]

Huvi ajaloo vastu

Aga päästmise kõrval toimusid ka rutiinselt kõrgel tasemel sündmused – vanad staarid puksusid rahulolevalt sohvadel ja tugitoolides, noored uustulnukad tegid suuri sõnu, hooaja staarikesed jagasid hordidele autogramme ning kriitikud kommenteerisid toimuvat blaseerunud ja kõiketeadval ilmel. Rahvas vaatas, plaksutas ja jõi vahuveini.

Mis vahest varasemate aastatega võrreldes enam silma torkas, oli suurem keskendumine ajaloole. Tundub, et soomlased on vabanemas ajaloo painest – ilmub raamatuid Soome vabadus- või kodusõjast (punakapina elik punamäss ei kõlba selle kohta vist siiski öelda) ning räägitakse toiminu seni mahavaikitud aspektidest (otsa tegi lahti Kjell Westö oma 2006. aastal ilmunud ja 2011. aastal eesti keeles ilmunud ajaloolise romaaniga „Kus kõndisime kunagi“, mille tegelaste hulka kuulub varem ametlikult mitteeksisteerinud soomerootsi kommuniste). Igal aastal messiga kaasneval vanaraamatute laadal domineerisid tänavu kõikvõimalikud Teise maailmasõja ning natsiteemaga seonduvad teosed – „Mein Kampf“ küll saksa, küll rootsi keeles, Hitleri pildialbumid originaalis (160 eurot) ja sõjajärgsete uustrükkidena (hinda ei mäleta), kõikvõimalikud soome kirjanike reisikirjad fašistlikusse Itaaliasse või Natsi-Saksamaale. Viimane toob muidugi kohe meelde Olavi Paavolaineni, kelle „Külalisena Kolmandas Reichis“ ilmus Piret Saluri suurepärases tõlkes 2009. aastal ka eesti keeles. Põhjanaabrite juures käibki praegu tõeline Paavolaineni renessanss: ilmunud on kaks mahukat elulooraamatut, tema nimi esineb pidevalt kultuuriajakirjanduse veergudel ning ka Helsingi raamatumessile tulnud antikvaarid olid asetanud Paavolaineni teosed võimalikult nähtavale kohale.

Kas taastärganud huvi omal ajal totalitarismi mõista ja isegi heaks kiita üritanud autori vastu võiks olla kuidagi seotud maailmas valitseva üldise ärevusega? Seda on raske öelda. Sama hästi võiks ka nentida, et kõik on korras: soomlased tunglesid kuulama Indrek Hargla pajatusi mõrvadest vanas Tallinnas, kenasti publikut oli kohal ka Tiit Aleksejevi etteaste ajal, kus jutuks muidugi ristisõjad ning Anu Saagimi silmipimestav naeratus võlus Soome publikult nagu alati. Ehk siis – business as usual.

Ooper puhvetis

Huvitav oli ka messi peakülalise, Itaalia lähenemine. Kuigi kohale oli toodud hulk Vahemeremaa menuautoreid nagu 2008. aasta Strega auhinna laureaat Paolo Giordano või filmirežissöör Giancarlo Soldi, käis itaallastel ooper siiski puhvetis: Itaalia pani põhirõhu raamatute asemel raamatumessiga paralleelselt ja sama katuse all toimuvale veinimessile. Suhteliselt haledat ja tillukest raamatumessiboksi, mille kõrval kõrgus tornina Akateeminen Kirjakauppa oma rikkaliku – ja soodsa – väljapanekuga, kompenseeris korrus kõrgemal asuval toidu- ja veinimessil terve Itaalia tänav, kus sadade rohe-valge-punaste lippude all vedelesid algkoolilapsesuurused singid, tõllarattaid meenutavad juustukerad ja bensukanistritele silmi ette tegevad õlipunsud, lämmatades ruumi ihaldusväärsete aroomidega.

Jah, võib-olla seksiga on raamatumessil lood kehvad, kuid kõhu saab täis küll. Asi seegi.

Messisoovitusi

 Dag Solstad. Soomlastel oli õnnestunud kohale meelitada Norra vanameister, kellelt on Loomingu Raamatukogus ilmunud tervelt viis romaani (kaks tükki rohkem kui soome keeles!). Alustada võib kasvõi „Ujedusest ja väärikusest“ (tlk Sigrid Tooming, LR 9-10/2010), mille soomendust Solstad Helsingi messil esitles.

 Tuomas Kyrö. Tänavusügise soome kirjanduse kuumim nimi on eesti keeles seni esindatud küll ainult ühe raamatuga, milleks on Kadri Jaanitsa tõlkes 2012. aastal ilmunud „Kerjus ja jänes“, kuid alguseks on hea seegi.

 Salla Simukka. Ka sellelt kibekähku rahvusvaheliseks staariks tõusnud autorilt on eesti keelde seni pandud vaid üks teos ning sellegi eest tuleb tänada Kadri Jaanitsat, kes võttis kätte ja tõlkis ära Lumikki Anderssoni triloogia avateose „Punane kui veri“. Võib aimata, et lisa on tulemas.

[1]             Kimmo Jylhämö. Denk, Schwein! – Voima 8/2014.

[2]             Aleksis Salusjärvi. Saako kirjamessuilla seksiä? – http://www.luutii.ma-pe.net/saako-kirjamessuilla-seksia/

[3]             Keda huvitab, sel soovitan kuulata 9. novembri saadet „Tõlkes leitud“ Vikerraadio kodukalt.

[4]             Kersti Juva: Suomentajien välit kustantajiin täysin tulehtuneet. – Etelä-Suomen Sanomat, 24.10.2014.

[5]             Aleksis Salusjärvi. Op. cit.

[6]             Salla Simukka. Miten suomalainen kirjallisuus pelastetaan? – Messulehti 2014, s. 22.