MEIE KÕIKIDE LEMMIK HUNT SAAB 20: Tallinnas Pikal tänaval asub üks esimesi meie „päris“ kõrtse – Hell Hunt. Hunt on oluline verstapost kodumaises kultuuriloos. Hundiga vanadel aegadel seotud inimesed meenutavad kõrtsi toredaid hetki.
1
Tiit Pruuli, Hundis peaaegu et elanud isik: „Ula-haritlased, muusikud, ajakirjanikud ja muud“
Hell Hunt ei olnud kunagi selline poliitstaap nagu Enamlased välisministeeriumi all või Kuller Toompeal. Siia ei tuldud seaduseelnõusid arutama või tiibmanöövreid välja mõtlema. Selleks jäi ta operatiivsetelt käiguteedelt eemale ja võib-olla nagu hoitigi meelega või siis alateadlikult lahus „töökohad“ ja „puhkekohad“.
Hunt oli ka poliitikutele lahe paik, kus sai õhtuti pidutseda ja ministeeriumiametnikud võisid, nagu laulusalmgi ütleb, end mõnikord täis juua, ilma et keegi väga viltu oleks vaadanud või kollase Liivimaa Kroonika kohale kutsunud. Sõbralik noorte inimeste melukoht.
Samas, ega see Hell Hunt lõpuni demokraatlik asutus nüüd ka ei olnud.
Vaheruumis asus kaks putkat ehk sakstekambrit, kus istusid omanikud koos sõpradega või muu n-ö peenem rahvas. Niisama suvaline mees sinna oma seltskonnaga sisse astuda ei saanud, pidid ikka parooli baaridaamile sosistama, siis tehti uks lahti. Seal aeti siis ka tõsisemaid äri- ja poliitikajutte.
Aga Hunt ei olnud kunagi päris peenikeste seltskonna- ja äriinimeste koht, polnud seal, jumal tänatud, sellist glamuuri, mis Enelin Meiusi või Anu Saagimi kohale oleks toonud.
Aga eks selliste ula-haritlaste seltskonnale, muusikutele, ajakirjanikele ja muudele kultuurainimestele oli Hunt natuke ka staatuse-värk, nagu enne teda oli olnud Lucky Luke.
Ilmselt sügavama mulje kui mulle jättis Hunt mu tütardele, kes nii mõnelgi korral pidid uinuma kõrtsi laiadel aknalaudadel vanemate talvejoped tekiks peal.
2
Marek Strandberg, Hella Hundi paarikümne aasta tagune omanik: „Relvaga vabaduse kaitsel“
Hunti ehitati või oli see juba toimimas… igatahes oli teada, mis sest tuleb.
Arvukalt maffiaid oli toona Eestis esindatud, nagu täna välisriike oma saatkondadega või erinevaid kirikuvoolusid. Eks see ole paljudel veel meeles, kuidas grupeeringud omavahel arveid õiendasid, aga ka normaalseid inimesi tüütasid – näiteks nende ettevõtetele katust pakkudes.
Ühed nende hulgast siis võtsid vaevaks tülitada neile tüüpilisel moel ka Hundi rahvast.
Süsteem oli lihtne – pakuti kaitset kõigi ülejäänute vastu. Anna igakuine obrok, meie asume sind „turvama“, et igasugused „pahad“ ei tuleks ja liiga ei teeks.
Keeldumise korral kirjeldati erinevaid sündida võivaid pahandusi alates tulekahjudest kuni tõsisemate terviseriketeni välja.
Arvate, et oleks võinud politsei poole pöörduda? Huvitav arvamus. Sellest poleks miskit kasu olnud. Ajad olid sellised. 1993. aasta ajad. Pöörduda sai mõne tuttava poole, kel kuritegevuse anatoomia ja antropoloogia selgemad.
Eks pöördutigi.
Tulemuseks oli lihtne soovitus. Vaja võtta kogukam käsirelv ja kui kurikaelad saabuvad oma „turvateenust pakkuma“, siis tuli relv rahuliku liigutusega nähtavale tuua ja lausuda maagiline lause: „Ne nada, šum budjet!“ („Jätke jama, võib suminaks minna!“)
Paraku oli nii, et kui maagiline lause poleks aidanud ja pätid oleksid nihelema hakanud, siis oleks tulnud ka oma laskeriist enne kasutusse võtta, kui kurikaeltel see õnnestunuks.
Lugu oli aga kurblooline ka ses mõttes, et ei juhtunud ka asjakohast relva käepärast olema. Laenatud sai laskeriist, mille viielasulisse trumlisse mahtusid väikese mürsu mõõtu padrunid ja millega saanuks ilmselt suuremaid puid langetada. Kõige selle alternatiiv olnuks muidugi maksta nõutud summasid, kuid siis oleks tulnud maksma jäädagi. Ja siis oleksid tulnud järgmised tegelased samade nõudmistega jne, jne.
Hüva nõu on kallis. Kui kokku lepitud ajal kohale ilmunud pättide ette lauale see masinavärk pandi ja võlusõnad lausuti, muutus nende jutt kohe rahulikuks ning leebeks ja tehti minekut, nagu poleks asja olnudki.
Hunti ei hirmutanud selle omapärase sündmuse järel enam keegi.
Õigusriiki ja majanduslikku vabadust on ikka tulnud relvaga kaitsta.
Muuseas – hiljem käisid altkäemaksu nõudmas juba oma riigi kodanikud ja poliitikaga pistmist tegevad inimesed. Näiteks Keskerakonnast paljudele altkäemaksuga kokku puutunud inimestele teada-tuntud Elmar Sepp.
Hundil õnnestus õnneks ka siis kõrvale viilida.
3
Veiko Lukman, Mart Laari nõunik ja Hundist poliitika leidnud mees
Alustada tuleb sellest, et olen tartlane ja Tallinnasse polnud mul eriti asja olnud. Paar korda sai käidud, aga minu jaoks olid suure linna tundmatud tänavad tume maa.
12 aastat tagasi, 2001. aasta 14. aprillil saabusin erakonna poolt orgunnitud bussiga Tartust Tallinnasse, et koos noorte sõpradega hääletada Isamaaliidu üldkogul Peeter Tulviste Isamaaliidu presidendikandidaadiks. Poliitikas olin ma väga noor ja roheline, erakonna liikmestaaži oli ehk kuujagu. Ausalt, ei saanud ööd ega mütsi aru. Esimene vinge mälestus on Estonia kontserdisaal, kus ma varem viibinud ei olnud. Teine võimas laks oli Andres Ammase kõne Tulviste toetuseks.
Kolmas mälestus on Hellast Hundist, kuhu enne bussiga tagasisõitu sai aftekale mindud. Vanalinna tänavad olid keerulised ja arusaamatud, aga lõpuks jõudsin koos paari kaaslasega Hundi juurde. Sisse minnes valdas mind ärevus pealinna (minu jaoks kindlalt liiga kalli) kõrtsi ees. Lootsin siiski tasuta napsile ja paar tükki vist saingi. Hunt tundus hämar, mälestustes valgustatud punktvalgustitega, mis mõningaid nägusid ja detaile võimendasid. Isamaa pidutses, vähemalt see osa, kes Tulvistet toetas.
Eriti eredalt jäid mul meelde kaks isikut. Esiteks Andrus Villem, kellel oli seljas valgete peente triipudega must ülikond, mille sarnaseid ma ainult välismaa filmis näinud olin. Lisaks ülikonnale avaldas mulle muljet, et Villem olla Äripäeva kirjutanud artikli, oli endine Riigikogu liige ja tol hetkel Tallinna Sadama nõunik. Ta on mõjuvõimas mees, tegin kiire järelduse. Ja olin uhke, et ta oli viitsinud minusugusega juttu rääkida.
Teine vana, kes mind pahviks lõi oli Margus Jaago, toonane Kunda linnapea. Ka tema käis hästi riides, paremini kui Tartus käidi. Mõtlesin, et ta saab küll vist vähemalt 6000 krooni palka. Linnapea rääkis targalt. Ma ei osanud midagi lisada. Tegin lahket nägu ja ütlesin ja-jah. Olin kõrvust tõstetud, et üks päris linnapea minuga nii sõbralikult ja pikalt vestelda võttis. Ma ei olnud elusast peast varem ühegi linnapeaga kohtunud. Ja loomulikult nägin ma kaugemalt vilksamisi Mart Laari, mis oli ka päris lahe.
Kahjuks lahkus buss vara ja asju arutama jääda ei õnnestunud.
Tagantjärele oskan hinnata, et ilmselt olid põnevamad jutuajamised ja sündmused neis nurkades, kus mind ei olnud. Aga selle päeva sündmustest jätkus mulle niigi kuuks ajaks. Läksin koju tagasi uhkete mälestustega. Nüüd teadsin, et erakond on tore koht.
PS! Presidendiks valiti Arnold Rüütel.
4
Aleksander Ots kirjeldab kohtumist kass Miisuga, kes kuulub Hella Hundi põhiinventari
Hunti sisenedes tunnen alati hetkeks imelist kergendustunnet, uks minu selja taga kriuksatab kinni ning lõikab mind kui pussnoaga lahti selle armutu ja ilge argielu kütkeist. Oluline on ujuda mööda legendaarsest baariletist, mille taga baarirahvas juba kelmikalt silma teeb ning saada kihku-kähku tagatoa diivanile kössi.
Aegu tagasi lukustasid baarileti taga peituvasse seifi kripo kamraadid õhtuti oma makarovid hoiule, et oleks tiba rahulikum juttu puhuda. Ka need pisikesed neljakandilised lauad on tervele ajaloole vastu pidanud. 20 aasta jooksul on, tõsi küll, tulnud neile korduvalt värskem nägu pähe pintseldada ja raskest metallist jaladki on puidu vastu vahetatud. Uuskasutuses on ka aastaid akende ees olnud ning toa ja õue vahele värvidest sillerdava piiri vedanud Dolores Hoffmanni vitraažid, neid saab nüüd osaliselt näha siinsamas laes rippuvate uste sisse monteerituna.
Miks uksed laes ripuvad, on ilmselgelt tänase päeva jaoks liialt filosoofiline küsimus – olulisem on, et nad on aastaid tagasi Lätist varastatud. Põhjala viikingite viimaste rüüsteretkede käigus lõunanaabrite longus katustega hüljatud taludelt eest virutatud ja kaubikukongis mööda Via Balticat siia kõrtsilakke küüditatud.
Asetan jaheuduselt higistava karikakujulise õllenõu pragunenud huultele. Ja veel. Ja veel. Ja veel…
*
Võpatan mingi kõhedusttekitava rusumistunde peale üles ja tunnen vedelikupuuduse tulitavat ora oma silmade taga, pime on ja põis pitsitab ka. Kurat, kas ma ikka jootraha andsin? Ei mäleta. Jälle pole voodisse jõudnud, jõuan veel mõelda, kui tunnen ühtäkki, aset kompides, et diivan pole nahkne, nagu kodus.
Kuhu kõik inimesed kadusid? Ja miks nad mind kaasa ei võtnud? Võtan baaririiulilt Hennessy X.O. pudeli, sülgan korgi põrandale, valan konnipära klaasi tühjaks ning vajun peast kätega kinni hoides letile.
Ühtäkki kuulen läbi rusuva vaikuse kusagilt kaugelt midagi kolisemas. „Hei! Ma olen siin,“ karjatan, vastust saamata. Kustkohast see heli tuli?
„Klaasiga õue ei lähe!“ kuulen käredat häält kuskilt pimedusest lausuvat.
„Kes seal on?“ karjatan ja rebin selja tagant õllekastist esimese ettejuhtuva siidripudeli, et see rämehäälsele võõrale roosiks lüüa, kui too peaks agressiivseks osutuma.
„Miisu olen. Ole hea, pane see siider tagasi,“ vastab hääl rahulikult.
„Mis kuradi Miisu, kuule, päriselt nüüd, kes sa oled? Mis toimub? Ma vist jäin diivanile magama, lase mind välja!“ paanitsen ja vabandan üheaegselt.
„Rahune nüüd maha, ole hea mees! Mina olen Miisu, mina olen Hella Hundi kass,“ kordab hääl hüpnotiseerival toonil.
„Mis kass?“
„Hella Hundi kass, ma elan siin ja töötan siin,“ kordab hääl, „olen siin sind õhtuti lärmamas ja laulmas kuulnud, aga ega ma lahtiolekuaegadel kõrtsi poolel eriti ei käigi. Ei tohigi käia, muuseas, kuradi euronõuete pärast. Aga jah, sulle vastuseks, ma elan siin sellest ajast peale, kui Hell Hunt uuesti aastal 2004 lahti tehti ja Ants mu ellu jättis,“ pajatab vöödiline elukas, kes lesib rahulikult vanale reklaamtahvlile asetatud Vana Tallinna logoga fliistekil.
Miisu saba teeb rahulolevaid liigutusi, meenutades pintslit lõuendil.
„Aga kes sind toidab või mida sa üldse siin päevad läbi teed?“
„Tead, ega ma tänapäeval väga midagi ei teegi, hiired ja rotid tunnevad mind juba lõhna järgi. Jalutan ringi, kuulan muusikat, pikutan, ajan baarmenitega juttu. Kokad toidavad mind, vahel hästi, vahel kehvemini – enamasti söön krevette või lõhet, kehvemal päeval tuleb ka sinki süüa. Aga üldiselt olen ma rahul, ma olen muuseas isegi Hella Hundi põhivara. Tõsilugu! Olen nii-öelda bilansis…“
*
„Äratus, Sass! Näe, sinu pada, palun!“ teatab ettekandja poolsosinal mind samal ajal kergelt õlast raputades. „Kas toon ühe õlle veel?“
„Ei. Täna enam ei võta, aitäh!“ lausun otsustavalt.
Järgmisel päeval kontoris Marek Reinaasa trehvates pärin kui muuseas „Kuule, kas teil seal Hundis rotte ka on?“
„Ikka on,“ vastab Marek „aga meil on kass Miisu, kes rotid kontrolli all hoiab. Kass on meil isegi põhivarasse kirjutatud.“
Minul ei ole mingil põhjusel üldse naljakas. Kõnnin klaasistunud pilgul töölt koju, teen pika jalutuskäigu Nõmme mändide all ja olen vahelduseks mõnel õhtul kodus…