KAS ANNAME KRIMINAALILE TORTI? Eesti 200 juhatuse liige Lauri Hussar tutvustab harilikku korruptsiooni ning selgitab male- ja köögiterminoloogiat appi võttes, miks enne tuleb võtta lipp ja alles siis ettur. Ja mida teha, et kakuke ei sattuks korruptandi kätte.
Veerand sajandit tagasi käidi Kuku raadio legendaarses saates „Keskpäevatund“ välja mõte harilikust korruptsioonist, mille tuum seisneb selles, et korruptsiooni jõulist väljajuurimist tuleb alustada tipust, selle asemel, et korraldada pidevaid näidispoomisi kusagil allpool, ilma et see annaks tähelepanuväärseid tulemusi. Täna on meie seis korruptsiooniga kindlasti parem kui toona. Selles mõttes parem, et seda on vähem.
Täiskäigul sadamasse
Huvide konflikti, altkäemaksu ja ametiseisundi kuritarvitamise tõttu on langenud nii lippe, odasid kui ka ettureid, kuid kadunud ei ole see pahe veel kuhugi. Viimased aastad oleme üleilmses korruptsioonitajumise edetabelis tammunud sama koha peal. Üks põhjuseid on kindlasti olnud ka selles, et alt-right ideoloogiast kantud irriteerijate, eskaleerijate ja provotseerijate valitsus tõi lauale üha uusi ühiskonda lõhestavaid, kuid Eesti elus täiesti ebaolulisi arutelusid. Kuna kõigi tähelepanu oli seetõttu mujal, ei saa välistada, et selle kõige varjus on küpsenud ka mitmed prisked korruptsioonikakukesed.
Mõni aeg tagasi tagasi sõitis korruptsioonilaev täiskäigul sadamasse nimega Porto Franco. Täpsemalt oli see seal ammu kohal, aga nüüd jõudis see pärale ka avalikus kommunikatsioonis ja tajus. Järgnev sõnumilaine korruptsiooniilmingutest üle Eesti on olnud üsna jahmatav, Vene konsuli vaktsineerimisest alustades, lõpetades vallavoliniku ultimaatumiga, et kui talle töökohta ei looda, siis vallavalitsus kukub.
Kasvavad panused
Ent naaseme hariliku korruptsiooni mõiste ja selle tipu juurde. Parafraseerides skandaalset suusatreenerit Mati Alaveri, asetub Porto Franco juhtum Eesti poliitilise korruptsiooni kõige teravamasse tippu. Seejuures on kaks korda kriminaalkorras süüdi mõistetud erakond saanud kahtlustuse ka kolmandat korda. Olukord on isegi hullemaks läinud, sest panused, millest räägitakse, on võrreldes varasemaga veelgi kasvanud.
Olgu kohe öeldud, et poliitiline korruptsioon on omakasu nimel võimu kuritarvitamise mäeaheliku kõige kõrgem tipp. See paistab kaugele ning annab kuju ja vormi kogu mäestikule. Teisisõnu öeldes, hinnang korruptsioonile kujuneb tippjuhtide hoiakute ja käitumise põhjal. Siinkohal tasub meenutada Edgar Savisaare linnavalitsuses toimunut, kus keskerakondliku süsteemi nimel korruptiivselt tegutsenud ametnike eest seisti viimase võimaluseni. Seda tegid nii erakond kui ka linnavalitsus, preemiaks kindel töökoht ka siis, kui oma tegude üle järelemõtlemiseaeg vanglas otsa sai. Omal käel altkäemaksu küsimisega vahele jäänute puhul vajutati süsteemi loputuskasti äravoolnuppu esimesel võimalusel. Ent ka nende inimeste käitumist kujundas poliitiline eeskuju ja tegudele kannustas teadmine, et kogu süsteem toimib just selliselt.
Preemia kriminaalile
Endine õiguskantsler Allar Jõks on öelnud, et poliitiline korruptsioon närib riigi tervist hullemini kui viirus. Võimatu on sellele väitele vastu vaielda, sest laiaulatuslik korruptsioon lõhub ühiskonda ning külvab usaldamatust ning umbusku, lisaks on see vargus kõigi teiste tagant.
Porto Franco juhtumi üheks antikangelaseks tõusnud Keskerakonna rahavajadus on hiigelsuur. Kõigepealt on tarvis elus hoida erakonna masinavärki, seejärel tuleb mõelda valimistele ja võimalikult heale valimistulemusele. Eduka kampaania puhul maksab nii idee kui ka teostus ja kandidaatide võimalikult suur nähtavus. Seejuures peetakse jätkuvalt kõige efektiivsemaks telereklaami, mis on ülekaalukalt ka kõige kallim. Raha eest ostetud eeter on neile elulise tähtsusega, aidates tõsta kandidaatide tuntust ja kinnistades nii potentsiaalsete valijate eelistust. Sellises olukorras võib vaid ette kujutada, millise tõuke annab miljonieurone võimalik et ebaseaduslik rahasüst erakonna valimiskampaaniale. Üritades seda sporditerminitesse panna, tähendaks see keskmaajooksus konkurentide ees kahe staadioniringi etteandmist. Võib arvata, et selline edumaa upitab valemänguri probleemideta pjedestaalile. Kui siin valemänguga vahele jääda, tuleb välja spordi- ja poliitikasüsteemi suur erinevus. Spordis kaotab dopingutarvitaja medalid, au ja kuulsuse ning saab pika võistluskeelu. Eesti poliitiline süsteem premeerib riigieelarvelise toetusega isegi siis, kui valimistulemus on saavutatud tõestatud kriminaalsete vahenditega.
Aastas parteidele jagatav 5,4 miljonit eurot on mõeldud selleks, et parteid looksid poliitikaid, kuid selle asemel kulub raha valimiskampaaniaks ja nagu nüüd selgub, siis ka patustamise eest trahvide tasumiseks.
Sanktsioon ei toimi
Korruptsiooniskandaali tuules moodustatud uus valitsus selle probleemiga tegeleda ei taha. Koalitsioonilepingu lubadused on õõnsad ja tegelevad kõige muu kui erakondade ja Eesti poliitika päästmisega rahalõksust. Siinkohal ei ole kindlasti lahenduseks riigieelarveliste vahendite suurendamine. See oleks vaid hetkeline leevendus, mille järel ollakse veelgi näljasemana samas punktis tagasi. Tänase jaotusskeemi alusel rahahulga suurendamine kasvataks veelgi ebavõrdsust, sest suured saaksid suuremaks ja väikeste saatuseks oleks hääbumine. Seega tuleks suurendamise asemel hoopis vähendada poliitikale kuluva raha hulka. Kõige efektiivsemalt saaks seda teha valimiskuludele ülempiiri seadmisega. Poliitika on ikkagi ideede ja lahenduskäikude, mitte rahapakkide vaheline võitlus, mistõttu võiks vabalt ühe valimiskampaania suuruseks kehtestada pool miljonit eurot. Selle raha eest saaksid piisavalt tähelepanu nii ideed kui ka kandidaadid.
Õigusriigis peab rikkumisele järgnema ka proportsionaalne karistus ning see on oluline ka preventiivsetel eesmärkidel. Kriminaalse rikkumise eest praegu erakondadele määratav sanktsioon ei ole kindlasti piisav. Kui muudes eluvaldkondades kohaldatakse kriminaalsetele tegelastele äri- ja tegutsemiskeelde, siis poliitilise korruptsiooniga vahelejäänud erakonda premeeritakse hea valimistulemuse korral riigieelarvelise eraldisega, millega saab mõnusalt ära maksta ka sanktsiooniks määratud rahatrahvi, nagu ka Keskerakonna puhul on juhtunud. Selline praktika tuleb kiiremas korras lõpetada ja kriminaalkorras süüdi mõistetud erakonnalt riigieelarveline tugi mõneks ajaks sootuks ära võtta. Korduv kriminaalkaristus peab saatma erakonna juba pikemaks ajaks varumeeste pingile või lõpetama selle ühenduse tegevuse.
Öeldakse, et uuele valitsusele tuleb anda 100 kriitikavaba päeva. Paraku tuleb siin korruptsiooniga seoses teha suur erand, sest sellele ei tohi anda isegi mitte ühte kriitikavaba minutit. Korruptsioon on nagu doping, mis lõhub inimeste usku ausatesse ja läbipaistvatesse mängureeglitesse ja laiemalt ühiskonda. Kui me tahame seda võitlust võita, siis tuleb alustada probleemi kõige teravamast tipust ning võtta enne lipp ja seejärel ettur.
