Kui üldiselt on siin külgedel põhimine tähelepanu olnud meinstriimist, peavoolust kõrvale jäävatele või peavooluülestele asjadele, siis vaatame korraks sisse, mis Vanemuise teatris toimub – võimalikult servast serva pilguga. Et kuidas kombinaat paistab. Kõrvale üks intekas uue teatritegijaga, sekka muid asju ka, näiteks käimajookstavast teatriportaalist. Kust saab maailmalõpukülas, juhul muidugi, kui suguharu savionni taha villast sokki ja klaaspulka kokku hõõrudes elektrit ja internetti teeb, oma arvutajast maailmateatrit vaadata. Ideaalis. Ja tulevikus.
Miks Vanemuine? Võib-olla mingisuguse võlana. Ses mõttes, et see teater on viimaste aastate jooksul ennast ise rappinud ja tõmbetuultes rappida saanud. Kowalskyt hakkas huvitama, milline siis on läbilõikeline pilt. Aasta alguse repsis. Ja rõhuga uuematele, sellesügisestele lavastustele. See pilt on… Nu lugege ise. Ridade vahele ei jää midagi.
* * *
Tartu uut teatrit
Teatritoimetaja Kowalsky vestlus Ivar Põlluga, mehega, kes tegi asja.
Tartu Uus Teater, see kõlab peaaegu sama pretensioonikalt nagu Riia Uus Teater, Alvis Hermanise juhitav Euroopa tippteater, julgeb Kowalsky arvata. Mis tingis selle teatri sünni?
Genialistide Klubi tehes oli algusest peale plaan tuua Tartusse kammerlikumat profiteatrit, mida Vanemuises ei näe. Sellest tuli järgmine mõte, et kaua sa ikka “teenindav” oled, võiks ju ka ise luua. Genialistide Klubi esimeseks lavastuseks sai “Sadama võim”, lavastas Ott Aardam. Ikka tundus imelik, et klubi, ehkki mitte ööklubi, teeb teatrit. Mõtlesime siis, et võtame teatritegemisele teise nime, kaubamärgi või näo, kuidas soovid. Et oleks selgem ja usaldusväärsem, mõtlesime. Ja et äkki kohustab ennast ka rohkem ja paremini tegema. Aga nimi – alguses oli see Tartu Linnateater, pidasime koostööläbirääkimisi ka Dvinjaninovi ja Kasterpaluga. Aga ega keegi meid tõsiselt võtnud vist. Ja hirmust, et äkki peab linnateater mingit linna asja tegema, umbes nagu hansapäevad või jõululaat, sai uus asi ootamatu mõtte ajel nimeks Tartu Uus Teater. Seda nime ei hakanud õnneks keegi protestima. Kunagi oli see teater isegi olemas ja ehitas Kalevi tänavale maja, mida nüüd tuntakse Sõbra maja nime all. Nii et halvemal juhul oli nime järjepidevuse eest võimalus maja kaela saada.
Veebruar toob kaks uuslavastust, nagu kuulukse, mis need on? Miks need on? Mis neist saab? Kes seal on?
Keil maadleb kahe naisega juba kuid küll Kanutis, küll Genialistide Klubi saalis Need noored naised on Jekaterina Novosjolova ja Elina Pähklimägi ning kolmekesi lavastavad ja esitavad nad prostituutide ja nende endi elulugudele tugineva tervet õhtut täitva teatriteose “ELUD”. Esietendub 12. veebruaril, kui klubi selleks ajaks uuesti avatud saame.
Samal ajal valmistavad Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa Tallinnas ette lavastust “VIIMASED KORRALDUSED NEILE, KEDA MA KUNAGI ARMASTANUD OLEN”, mille nad esimest korda kannavad publikule ette 25. veebruaril, Uue Kunsti Päevade esimesel õhtul. Uue Kunsti Päevad kestavad veel pärast sedagi kolm päeva, tuues Tartusse Sandra Z, Mart Kangro, Renate Valme, Katrin Essensoni, Krõõt Juuraku jt.
Ja mis on Tartu Uue Teatri edaspidised plaanid?
Kui teistele teatritele mõjub majanduskriis ja suvelavastuste tüdimus, siis noor ja rumal Tartu Uus Teater toob lavale lauludega vabaõhulavastuse. Suvel valmib nimelt Eclectica-vendade Berk Vaheri ja Andres Keili koostöös “BUR??!”. See on muusikaline kompositsioon üliõpilasjootudest ja -elust. Tegelasteks ülikoolis meheks saanud kangelased alates Kristjan Jaak Petersonist, inspiratsiooniallikaks eelkõige Hillar Palametsa pajatused. Mängime Eesti Üliõpilaste Seltsi aias ja seltsi koori esituses kõlavad kõik kuulsad tudengilaulud. Suvel peaks Andrei Hvostovil valmima näidend “SAVISAAR”, mille loodan ise novembriks lavale tuua.
Koostöös Tartu Üliõpilasteatriga tuleb aprillis lavale Mehis Heinsaare “GEENIUSE ELU”, sügise poole aga koostöös Priit Ruttase ja folkpunkansambli Svjata Vatraga Oscar Wilde’i muinasjuttudest tõukuv lavastus.
Kuidas võiks Tartu teatriskeenet täna kirjeldada, seal on nüüd TUT, on Vanemuine, on Noorte Teatritehas, on sihtasutus Eesti Teatri Festival oma festivalide ja lavastustega, on Tartu Üliõpilasteater? Pulbitseb? Läheb keema? Kitsaks ei lähe?
Ma ei tea. Ilmselt pole Tartu Uut Teatrit nii väga Tartule vajagi – Megamuisest on küll ja küll. Ilmselgelt on Tartu Uut Teatrit aga vaja teatritegijatele – ja ehk ka mõnele teatrifriigile siin ja seal. See tähendab, et tahaks teha sellist teatrit, nagu tahaks vaadata. See on sisetunde asi – ka Genialistide Klubi vajadust polnud ju õhus, aga see oli iseendas – oli mõte teha selline koht, kus ise käiks.
Härra Põllu, te tegite raadiosse fantaasia või utoopia teemal “Teater Eestis anno domini 2009|”, fantaseerige veel – teemal “Tartu Uus teater aastal 2013”.
Tartu Uus Teater on Tartu kesklinnas asuv institutsionaalne, professionaalne ja kutseline teater, kus juba kolm aastat on väike püsitrupp, mis on moodustunud värskelt kooli lõpetanud näitlejatest ja kunstnikest. Teatri ümber keerleb mesilastena veidrikke kodu- ja välismaalt. Teater toob välja aastas 5-6 uuslavastust, millest 1-2 jäävad pikemalt repertuaari, ülejäänud on projektid, mida mängitakse 10-20 etendust. Kord aastas tuleb välja lavastus, mida näevad vähesed, aga mida teavad kõik. Fuajees kasvab palm.
* * *
Kogume seosed kokku: Kogutud teosed
ON SADAM TARTUSKI: Ja sadamas on teater, teab Kowalsky. Ja teatris tükk.
Selline mees nagu Donald Margulies on selle näitemängu kirjutanud. Aga ega nimi meest riku. Kaheinimesetüki – Hilje Murel ja Külliki Saldre mängivad. Niisiis. Eva Klemets lavastas ja Aime Unt kunstnikeeris.
Eeldused
Klemets on ennast korduvalt näidanud väga tugeva näitejuhina, lavastajana, kelle üks tugevamaid, vaieldamatult, külgi, on töö näitlejaga. Hilje Murel on ennast korduvalt näidanud kolmkümmend pluss näitepõlvkonna ühe tugevama näitlejana. Harriet Toompere, Kersti Heinloo, Maarja Jakobsoni, Tiina Tauraite, Liina Vahtriku ja veel mõne kõrval. Nüüd on ta Eesti Draamateatris, kuhu tugevamad kokku kogutakse. Külliki Saldre on legendaarsest 7. lennust. Kogu aeg olnud pildi nurgas, olnud draamateatris ja Ugalas, viimased kümme aastat Vanemuises – selline teatrile vajalik näitleja, aga kuidagi pildi nurgas. Ja just viimase paari aasta jooksul jõuliselt keskpõranda poole astuv. Aime Unt – grand lady, no comments. Et sellised vägevad naised. On siis naiste tükk või?
Resultaat. Nojah. Siin on vist vaidlemise koht. Mitme koha pealt. Esiteks skaalal avangardsem teatrinägemine versus traditsionalism. Või koht, kus nad kokku saavad. Ja kas vorm annab automaatselt tähenduseks avangardi. Kas po stanislavskomu näitlejatöö tähendab traditsionalismi. Või on siin süntees märgusõna…
Kirjeldatagu veidi
Sadamateatris on mängumaa bläkkboksi keskel ringis, mida piirab maast laeni loor, tume läbipaistev kangas. Mida siis piltide ja aegade vaheldudes kimbuks kokku ja jälle laiali veetakse. Toasisustus paikneb ka ümber, nii et iga nurga all vaataja saab näha iga nurga all näitlejat.
Mängulaad on n-ö tavaline. Inimesed oma loomulike psühholoogiliste võtmete ja kiiksudega. Samas ka neljanda sina efekti säilitades. Sellest, kuidas nad mängivad, kvaliteedilt, sellest alamal.
Ning kokku meenutab see visuaalne kontseptsioon koos mänguvõtmena Tallinna Linnateatrit aegadest, kui sinna saale veel juurde ei tekitatud. 90ndate keskpaik. “Impro I” ja teised sellised asjad. Sõnaga, teater, kus inimene on käsitletud täpselt, ent sellele on juurde pandud otsingulisem vorm, mis loob asja intensiivsemaks, intiimsemaks, imaginaarne pegasuse tiivaropsutus tuleb juba vormiga koos sisse ja kaasa. Ning Kowalsky on kaugel arvamast, et see halb on. Või õigemini, see on halb siis, kui sellist asja kasutatakse mudeli või trikina, kui kasutus on kooskõlaline, on väga ok. Ja siin – on ok.
Lugu on lihtne
Vist. Naiskirjanikust professori juurde tuleb tema üliõpilane, kes on juuksejuurteni pühendunud ja imetlev, saab tema erasekretäriks, siis kirjanduslikuks konkurendiks, kuni vist kasvab üle pea. Ja kirjutab romaani, kus kasutab mentori poolt talle räägitut. Lisaks aimub mängust väljaütlemata lesbilist armastust.
Mureli neiu on ajas liikuv, “tase” ja “daa” viiksuvast hõbedaste papudega piigast saab mingil hetkel rõhutatult mittemidagiütlevas riides ja koledate kingadega filoloogiplika, siis rõhutatud kaltsmütsis esimese jutukogu avaldanu, kuni ta ameerika vääramatu jõuna sirgub kallis kleidis lootustandvaks romaanidebütandiks. Ning välise muutusega koos muutub isiksus, ebalevast veendunuks. Ka enesekeskseks. Mida ta ehk kogu aeg on olnud, aga inimese “sotsiaalse väärtuse” tõusuga muutub enesekesksus riivavamaks. Mõjuvamaks. Kui su häälele tuleb juurde mögafon, siis su hääl kõlab. Siis seda kuuldakse, siis saab see haiget teha. Või muidu mõjutada.
Saldre kirjaproua seevastu degradeerub ajas: enesekindlast ja võimukast professorist saab läbi tingimusteta armastuse, nagu ta ütleb – ja mine võta kinni, kas see armastus on vaid neiu kui ta olemata tütre vastu – läbi ravimatu haiguse, konkurentsi- ja surmatunnetuse haavatud loomakene.
Kusjuures
Eva ja lavanaiste koostööna ei ole need käigud teps mitte pelgalt dramaturgilised, vaid välja mängitud. Täpselt välja mängitud. Kusjuures, Mureli, kui nagu juba kinnitatud tugeva näitlejanna tugevaimaks küljeks on just detailimärkamine, detailitäpsus ja selle kaudu tema muutuste loomine. Ning pea iga rolliga tõuseb ta sellel trepil kõrgemale astmele. Sestap on vast Draamateater nüüdsest tema jaoks tõepoolest õige koht – ta on näitlejanna, kes on loodud tõsise psühholoogilise töö tarvis. Ja filmiavarused on tal veel vallutada – julgen ennustada, et see ei juhtu tal kohe, selles naisnäitlejate “ebamäärases ja ohtlikus eas”, veits peale kolmekümmet, kus plika enam ei olda, küps ema veel ei olda. Aga nii kümne aasta pärast on tal igas suuremas Eesti filmis roll, ja seda kümme aastat järjest.
Saldre seevastu tõuseb oma viiekümnendate keskel selle rolliga toolil, mis on siinmaises teatris aastaid tühjana seisnud. Küpse, aruka, detailitäpse näitlejanna toolile. Toolile, mille jaoks Ülle Kaljuste on liiga glamuurne, Ene Järvis liiga jõuline, Maria Klenskaja liiga eemalolev, Kersti Kreisman liiga terav – kui taustsüsteemi kuidagi kaardistada.
Aga teema – lugu
Küsimus, kui palju on looja reaalse maailmaga seotud, kui palju ta tohib ja võib. Kui palju võib kasutada seda, mis elu sulle ette mängib? Kui palju peab arvestama? See küsimus on igavene. Nagu ka küsimus looja enesekesksusest. Ilma milleta ei saa. Või saab? Ja kas siis on mõtet? Ja nii edasi. Neid küsimusi ei ole mõtet siin arutama hakata. Sellest on näitemäng. Õigemini näitemäng esitab küsimused ja lavajõud on need jõuliselt lavale toonud. Sestap olgu siinkohal põhjendatud reklaam – mindagu vaatama. Liiatigi, jaanuari keskel oli Sadamateater pooltühi. Mis on viga.
* * *
Uksega vastu kannikaid: Sviit
NALJATÜKK: Ah ei, pigem piiratud vuntsid, imelik publik ja… Kowalsky ei saanudki aru.
Suur teater tähendab salongi- või uksekomöödiat. Kuunikat, nagu näitlejad ütlevad. Kowalsky poln’d ammu näinud, aga, et Vanemuisest miskit pilti saada, pidi selle ka ära vaatama.
Tra, kui igav see ikka on. Faking igav. Tõsi, alati laseb sellistes etendustes loota, et näitlejatel on ka igav ja siis nad keeravad pedaali põhja. Rahvas saab lolli nalja naerda ja rafineeritumad kowalskysugused saavad naerda seda, kuidas näitlejad laval lustivad. Olgu siis kas või publiku arvelt. Et tekib selline mäng mängus, vaata – ma võin sellist lollust ka teha ja ikka läheb peale.
Sviit oma kolmekuulise eluaja jooksul ei ole sinnani veel arenenud. Või on Dvinjaninovi lavastus selline, mis ei anna inspikat päris perses naljade jaoks. Nii ongi naljakas see, kuidas Margus Jaanovitsi halli ettekleebitud limonovi-habemega psühhiaatriaprofessor hotellitoas raadiot kepib, mis kuidagi vait ei taha jääda.
Kurat, Kowalsky arvab, et selliseid näitemänge kirjutavad tegelikult arvutiprogrammid ja autori nimi on seal lihtsalt hämamiseks. Mingi briti Korobeinik või Tammkivi on proge kirjutanud ja lükkab nüüd lollide pealt üle ilma kühvliga pappi kokku.
Persse, see ajab tõepoolest närvi. Ma saan aru sellest, et kassa huvides on vaja naljatükke, aga sellist lollust ikka ei peaks lavastama. Lumpenile, kes on endale ülikonnad selga ajanud, vuntsid ära piiranud, naise lallud 16 aastat vanadesse ja kaks numbrit väiksematesse kingadesse surunud, saab nii ka nalja teha, et nad sellest natukene targemaks saavad. Juba eos perssekukkunud vanad ja kobedad annavad ka sada silma ette.
Aga mis selle võlu siis ikkagi on? Vist seesama vuntside piiramine ja põhjendus uue kleidi ostmiseks. See on sotsiaalne, mitte kunstiline maailm. Oehh.
Samas, Kowalsky sõitis etendusele taksoga. Taksojuht vaatas ja imestas, et küll on palju autosid väikese Vanemuise juures. Menutükk, ütles Kowalsky. Mina pole krooni ajal teatris käinud, ütles taksojuht. Telekast tuleb nii palju asju.
Selles taustsüsteemis muidugi, eks ta õige ole.
* * *
Kes sööb keda: Jäine mõrv
AI-VAI! Vat see on üks imelik ja piiripealne nähtus. Teater, mis mingi koha pealt pretendeerib sellele, et olla kunst. Mingit pidi jälle mitte. Mingit pidi on see nagu telekas. Ja autorgi on teleseepide ekskirjutaja Edward Taylor.
Mees, kes kirjutas teleseepe, siis sai tal sellest siiber, hakkas teatrile kirjutama. Et teha midagi igavikulisemat. Ja siis kirjutas näitemängu, mille sisse kirjutas põnevusloo, et ikka müüks.
Tulemiks on selline sitt telemeelelahutus teatrikuues. Okei, Rekkor ja Kaljujärv, Jaan ja Hannes, on ju okei näitlejad. Orgaanilised ja mis kõik veel. Aga eks nemadki viskavad selle oma vana rasva pealt ülejala ära. Riho Kütsar meeliskleb ka ja Maria Soomets õitseb ka seal kuskil vahel, ja ongi nagu kõik.
Ning kui rahast rääkida – meie teatrid armastvad kurta, et rahhi netu. Ja siis seda mõttetuste peale raisata. Ainuüksi selle lavastuse lavakujunduse ja kostüümieelarve hinna eest oleks kolm professionaalset vabakooslust tüki teinud, millel on vähemasti ambitsioon tükk olla.
Ja-jah, sellist ilma munadeta asja on aegade algusest teatrite repertuaarides olnud ja jääbki olema, aga kas sellega peab leppima? Ei pea. Teinud selle asemel miski 20. sajandi romaaniklassika dramatiseeringu või keskpärase eesti algupärand-tüki tänasest päevast, oleks nii tegijatele kui ka vaatajatele rohkem villa olnud. Ja kui ka see oleks pooltühjale saalile läinud, nagu “Jäine mõrv” täna, oleks vähemasti teatri loominguline südametunnistus rahul olnud – ma vähemalt proovisin.
Lavastas selle ilu Leino Rei. Ei tea, kuidas see rida jooksis, et kas lavastaja suhestus teatriga stiilis – tahaks lavastada. Ja siis teater pakkus selle materjali. Või tuli ta selle materjaliga teatrisse – et see võiks müüa. Aga see polegi oluline.
Oluline on ka see, et alustaval lavastajal (ma eeldan, et Rei seda oma plaanides on) pole sellest ka muud kasu, kui banaaltasandil inimestevaheliste suhete paikalükkamist harjutada.
Tõsi, ka selles materjalis on vähemalt tekstuuris sisse kirjutatud rida ootamatuid pöördeid ja mängu mängus, aga lavalises lahenduses seda näha ei ole. Vihjed ja konksud, mis publikut targana hoiavad, noh, nagu see käib, põnevus on üleval siis, kui publik ette aimab, kes on kes ja siis, kui nii lähebki, enda tarkusega rahul on, on sedapuhku dramaturgilises materjalis sees küll, aga lavastus- ja mängujoonis seda kuidagi ei toeta.