PIIBLI KÕNEKAS KIRI: Mikkeli Kunstimuuseumis avatud näituse „Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust“ puhul räägib Kerttu Männiste eesti kirjasõna tormilisest ja protestantlikult vaoshoitud ajaloost. Kui kedagi huvitab rohkem, minge Mikkeli Kunstimuuseumisse.
2014. aastal täitub 275 aastat eestikeelse tervikpiibli esmatrükist. 19. sajandi teisel poolel võidi tõdeda, et piibliraamat oli olemas igas teises majapidamises ning sajandi lõpuks oli 96% eestlastest kirjaoskajad (Vene tsaaririigis tervikuna oli lugemisoskus 30%). See on taust, millele paigutub Mikkeli muuseumi näitus „Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust“. Jaan Paruski seni eksponeerimata ajalooliste trükiste erakogu näitus keskendub eestikeelsele piiblile kui raamatu-, kirjandus- ja kunstikultuuri ning rahvahariduse tüvitekstile ning avab ajalooliste väljaannete tüpograafilist ja köitekunsti esteetilist maailma.
Eestikeelse kirjasõna tormiline algus
Andmeid toimivast raamatuturust leidub Eesti kohta juba 15. sajandist. 1552. aastal avatakse Tallinnas, Oleviste kiriku juures linnaraamatukogu, millega liidetakse Reinhold Gristi, Oleviste kiriku viimase katoliikliku preestri 130 käsikirjalisest ja trükitud raamatuköitest koosnev kõrgetasemeline kogu. Kuigi raamatukaubandus oli põhiliselt ladinakeelne, ilmusid 16. sajandi keskel teated ka „mittesaksa“ – oletatavasti eestikeelse – vaimuliku kirjanduse kohta. Eestikeelse trükitud kirjasõna ja raamatukultuuri algus on tormiline: 1525. aastal arestis ja hävitas Lübecki raad eestikeelset teksti sisaldanud protestantliku missaraamatu, millest meieni on jõudnud vaid teateid, ning 1535. aastal ilmus Wanradt-Koelli katekismus, millest on säilinud üksikud leheküljed. Kohalikust raamatutrükkimisest, selle tehnilisest ja kunstilisest tasemest saab rääkida 1630. aastatest, kui Tartusse ja Tallinnasse asutatakse trükikojad.
Raamat – tarbekunsti šedööver
Eesti alal ilmunud trükistes kasutati fraktuuri – gooti kirjatüüpi, mida peeti protestantlikule vaimulaadile sobivalt rangeks ja kasinaks šriftiks. Kasutusel olnud kirjagarnituurid pärinesid Saksamaalt Frankfurdi raamatulaadalt (tänaseni maailma ühe suurema raamatumessi toimumispaik) või Lübeckist. Kuna kirjagarnituure uuendati hoolsalt iga 3–5 aasta järel, oli siinne trükiste kvaliteet 17.–18. sajandil kõrgem kui naabermaades, kus üksikud kulunud tähed asendati puidust trükitüüpidega, mis andis kirjale robustsema üldilme.
Moe ja kunstistiilide vaheldumine ei jätnud mõjutamata ka piiblikujundust. 19. ja 20. sajandi vahetusel võidukäiku teinud juugendstiili ilminguid leiame ka muidu konservatiivsetes piibliköidetes. Raamatu algusesse lisatud perekonnaloo lehekülgi raamistas stiliseeritud, siugleva joonega ornament; raamatu servad kaunistati marmoreeringuga. Eesti alal ilmunud vaimuliku kirjanduse väljaannete luksuslikumat poolt esindavate lauluraamatute vormistamiseks kasutati kalleid köitematerjale nagu pehme vasikanahk ja samet, kaunistusmotiivid põimiti peenest metalltraadist või kullati käsitsi.
Kirjasõna ja kunstikultuur
Illustreeritud piibleid on eesti raamatuloos ette näidata napilt. 1739. aasta esmatrükki kaunistas C. H. Strenge joonistatud ja P. Mattarnovy graveeritud vaselõikega frontispiss. Näitusel on ka 1914. aastal Tallinnas ilmunud gravüüridega piibel, samuti illustreeritud väljaannetest tuntuim, kirjastusühing „Loodus“ 1938. aastal välja antud pidulik, 22 värvilist reproduktsiooni sisaldav juubelipiibel. Uurimaks sõna tõlgendamist visuaalsetes kunstides, on piibliillustratsioonidele toeks valik vanemat Lääne-Euroopa graafikat Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Ülikooli Raamatukogu kogudest. Viimase osas tuleb tänulik olla Tartu Ülikooli Raamatukogu esimesele direktorile Karl Morgensternile (1770–1852), kes õppe-eesmärgil kogus ülikooli juurde Euroopa kunstišedöövrite reproduktsioone. Tänu Morgensterni tegevusele on väljapanekus näiteks Raffaeli loodud Vatikani palee laemaalide „Teoloogia“ ja „Poeesia“ järgi valminud gravüüre. Seejuures saavad kujutava kunsti vahendusel näitusesaalis sõbralikult kokku katoliiklik ja luterlik kunstilugu, et rõhutada erinevate epohhide koosmõju meie tänasele ajaloo-, kunsti- ja religiooniteadlikkusele.
Päästes piibleid
Jaan Paruski tegevus ajalooliste eestikeelsete piiblite kogujana sai alguse 1960. aastate lõpul. Kollektsioonile pani aluse Balti jaama lähistelt soetatud eksemplar eestikeelse piibli 1773. aastal ilmunud teisest trükist. Järgneva kolmekümne aasta jooksul jõudsid Tallinna, Tartu ja Viljandi antikvariaatidest Paruski kogusse köited pea kõigist eestikeelse piibli teadaolevatest väljaannetest. Mõnestki piiblitrükist (nt 1854. aasta neljas ja 1899. aasta kolmeteistkümnes trükk) on Paruski kollektsioonis mitu erinevas köites ja erinevas seisukorras eksemplari. Täna kollektsionäär uute eksemplaride soetamisega enam aktiivselt ei tegele. Oma kogu on ta ajaliselt piiritlenud Teise maailmasõjaga, ehkki 1945. aastal Helsingis ja 1968. aastal Londonis välja antud piiblid on selle reegli väärikateks eranditeks.
Kollektsionääridest ja hingesugulusest
Kogumise motiivina on kollektsionäär ise nimetanud soovi pakkuda kultuurilooliselt väärtuslikele trükistele nõukogude ajal turvalisi säilimistingimusi. Miks raamatu- ja kirjanduskultuuri ning tarbekunsti ühisosa kompav näitus on koha leidnud just Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Mikkeli muuseumis? Põhjenduseks tuleb suunata pilk kahe kollektsionääri, Jaan Paruski ja Johannes Mikkeli eluloole. Lääne-Euroopa maalikunsti, graafikat ja portselani kogunud ning oma kollektsiooni 1997. aastal Eesti Kunstimuuseumile kinkinud Johannes Mikkel (1907–2006) on enese kohta lausunud: „Kutselt pean end filosoofiks, ametilt olen kaubandustöötaja“. Jaan Paruski töine elu oli samuti seotud tootmis- ja kaubandussektoriga. Muuseumimajas saavad seega selle näituse raames kokku kahe pigem pragmaatilise majandustaustaga kunsti- ja kultuuriaustaja maailmad. Mõlema kollektsionääri tegevuses kohtuvad kogumisfenomeni pragmaatiline ja idealistlik aspekt: ühelt poolt kunsti- ja kultuurilooliselt väärtuslikele objektidele turvalise kodu pakkumine ja nende materiaalsele säilimisele kaasa aitamine, teisalt kübeke eskapismi ning soov hoida enda ümber elus õhtumaise kultuuriruumi väärtussüsteemi.
Artikli kirjutamisel on kasutatud järgnevaid raamatuid:
Sakk, Ivar 2011. Aa kuni Zz : tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Tallinn : Sakk & Sakk
Liivaku, Uno 1995. Eesti raamatu lugu. Tallinn: Monokkel
Meie Rebased
veebruar 10, 2014