EKS SIIS KOGUNEME JA KUKUME LOBISEMA: Jüri Pino asus kahtlema, kas me ikka oskame oma õigusi taga ajada või jäävad nõudmised ümarlaudadesse lihtsalt vinduma ning õudseid, kantseliitlikke ja kasutuid sõnavorme võtma.
Ei oska me ikka mässata. Kuigi mingisuguse suvalise lööma Mahtras ajalookirjutuses uhkelt sõjaks ülendame. Võib-olla kilkame kunagi käesoleva 2013 ka Mässuaastaks – kui muidugi uus maailmalõpp vahele ei tule.
Eks olnud õpetajate streik, eks olnud arstide streik, siis tormab mingi Harta12 mööda avalikkust ringi ja nõuab tähelepanu. Eks nüüd on mingi Jääkelder ja kodanike kogu, eks on.
Trampivad „tippspetsialistid“
Aina veidramaks asi läheb. Hüva, õpetajatel ja arstidel olid vähemalt selged tahtmised. Makske rohkem. Igaüks saab aru. Igaüks tunneb rahanumbreid. Peale riigivõimu, mõistagi, kes… ah, see nende numbritundmine on täiesti omaette teema.
Kui neis niiöelda vastuhakkudes midagi ühist on, siis – pehmekesed. Alguse asi, muidugi. Ega need eelmised paremad olnud. Oli kunagi Tallinna sees mingi bussijuhtide streik ju – tööseisakuga väljaspool tipptunde. Õpetajad lobisesid aga oma streigi justkui maha. Muudkui rääkisid ja rääkisid, kuni igaühele jõudis kohale, et tegelikult polegi nende palk nii väike – miinimum 609 euri enam-vähem täpselt Eesti mediaanpalk. Ehk pooled siin maal saavad rohkem, pooled vähem, seega ei ole tegu mingitegi verivaestega. Ei olnud vist ka tark tampida, et õpetaja on tippspetsialist. Sõnal „spetsialist“ on pea sama halb maik küljes kui „eksperdil“ või „analüütikul“. Kohe eeldad, et kahtlane kamp tuleb midagi udutama. Sealt turkas ka, et kui meil on nihukesed tipud õpetajad, kust siis see harimatus peale tungib.
Ehk siis suhteliselt leebe. Lühike, pea märkamatu.
Mistõttu pole ka ime, et isalik valitsus ei vaevunud sellega suuremat tegelema. Otsige sisemisi reserve ja saate oma palgatõusu.
Lühidalt ja ebaselgelt!
Küll aga võimud õppisid sest. Võimalik, et arstide-õdede streiki loodeti sama mugavalt mööduvat. Lärmavad natuke, siis lasevad kõrvad lonti ning lähevad tööle tagasi… Kuigi mingil hetkel juba algatati nutuseid lugusid teemal, kuidas ahnete arstide streigi tõttu ravi edasi lükatakse ja üleüldse on kõik väga halvasti ning tegu läbinisti vastutustundetute joodijüridega. Lisaks veeretati välja veel riiklik lepitaja, amet, mille olemasolu tavaliselt meeleski pole. Mis aga, üllatuseks küll, on igavesti kõva vahend igasuguste streikijate vastu. Mina küll ei teadnud, et kui riikliku lepitaja manu minna, siis tuleb streik ära lõpetada. Ehk sisuliselt relvad maha panna ja loota teise poole armulikkusele.
Nagu mitmed ajaloolised lood jutustavad, ei ole see alati kõige targem tegu. Mõned neist lugudest on väga koledad. Nii oli arstidest nähtavasti mõistlik mitte lõksu minna. Kuigi lõpuks ju kõik ikka lõppes teemal – otsige sisemisi reserve.
Järgnenud Harta 12 oma 17 000 ja natuke peale allkirjaga jättis mulje, nagu oleks võimud seda oodanud. Valmisolek number null. Väga kiiresti võeti kuulda ja veel kiiremini võeti üle. Ei läinud nädalatki, kui ümarlaud presidendi man koos. Tavaliste tagajärgedega: „Väga raske ja valus küsimus, peab senisest rohkem tähelepanu pöörama.“
Mõni ime, sest kui Harta 12 lähedalt vaadata, siis minu ema ütleks „väga tsaaritruu“. „Demokraatia on hädaohus!“ võib ju ka lugeda „Valitsev kord on hädaohus!“
Lisaks käib läbi „avalikkus“, mis pahatahtlikult meenutab Gorbatšovi „avalikustamist“… sõnaga, tagasi omaaegsete väärtmõtete manu. Mis ei tundu kuigi palju usutavamana kui siis. Jah, muidugi on tore rääkida, et läbipaistev rahastamine, tore on avalikud huvid, valimissüsteem kajastagu valija tahet, saadik andku aru, parteisid peaks saama lihtsamalt Riigikokku ja rohkem, rahvaalgatus peaks olema.
Ainult see kõik on Napoleoni sõnade järgi „lühidalt ja ebaselgelt“. Tema käskis niimoodi seadusi kirjutada, et jätta alati endale viimase tõlgendaja õigus.
Siledad, libedad, tähenduseta
Arvatavasti läheb nii. Või mis arvatavasti. Eesti Koostöö Kogu (maksab presidendikantselei andmetel 230 000 neorubla aastas) teatas, kuidas ülevõetud hartat menetlema hakkab – netikeskkond ettepanekuteks; ekspertide grupp; uus arutelu; rahva ettepanekud Riigikokku. Demokraatia päästetud.
Niisiis luuakse mingi asutus seda netikülge hooldama-haldama. Maksab raha, ega itimehed tasuta ole. Alustuseks.
Järgmiseks – ekspertide grupis on sama tõenäoliselt küll kõigi Riigikogus olevate parteide esindajad, riiklikult heakskiidetud kodanikualgatus, kindlasti nais- ja inimõiguslased, muu multikulti ning jõuk umbluutavaid poliiteksperte. Ilmselt saavad ka nemad makstud ja mitte vähe.
Ukse taha jäävad rahvuslased, eurovastased, muud äärmuslased…
Mistap „rahva ettepanekud“ haritakse hoolikalt selliseks, et need ei läheks vastuollu niinimetatud demokraatlike, euroopalike ja teab mis traditsioonidega veel. Siledad, libedad, tähenduseta.
Vahepeal võib ju mingi konverentsi ka teha, kus uut värsket algatust tutvustada. Tuues sisse väljendid „sotsiaalne sidusus“ ning ohkides, kuidas ikka Eestimaa rahvas on nii harimatu, et ei suuda mõista õnne, mille demokraatia talle õuele on toonud. Jälle maksab.
Keelata, käskida, luua, tõhustada…
Siis võibki ekspertide range sõela läbinud mõttejupid korraks uuesti netis üles visata. Et las kiunuda äärmuslased, las kiita noortekogud, riiklik kodanikualgatus jne.
Mis sealt tulla võib – kõike ei julge isegi mõelda. Aga võiks pea kihla vedada, et Riigikokku jõuavad ettepanekud: luua IT-ministeerium (sest harta menetlemine on näidanud valdkonna olulisust demokraatia teostamisel); luua sotsiaalse sidususe ehk SS-ministeerium (sest ekspertgrupid on murega märganud vastava valdkonna vajakajäämisi); demokraatia õppekodade võrk üle kogu Eesti, tõhustamaks elukestvat kodanikuõpetust; keelata, käskida, luua, tõhustada…
Näiteks. Mis päriselt tuleb, on tõenäoliselt palju hullem ja kallim. Palju õnne.
13. sajandi Inglise parunid olid oma Magna Chartaga hoopis igavamad. Ei nõudnud muud kui vähem makse ja omavoli. Neil oli ka taipu võimu mitte eriti usaldada
