ÄRIMEES KIPPELITE VÄLIMÄÄRAJA: Mart Raudsaar kirjeldab naljakat seltskonda, keda kohtab ostu-müügi foorumites. Siin on kõikvõimalikke tegelasi, kelle taktika tuigub seinast seina. Kui tahad midagi Facebookis maha müüa, on see eelkõige sotsioloogiline eksperiment: kes huvitub ja mida ta on suuteline välja mõtlema, edastamaks, et sa müüd mingit rämpsu.
Kui mu hea vanaisa 1994. aastal suri, otsustas perekond tema maja maha müüa ning selle teostus jäi minu ülesandeks. Puutusin esimest korda kokku omapärase ning Eestis üha enam levinud strateegiaga, mida viljelevad enda meelest ülikavalad ostjad.
Appi, majas on vamm
“Teie maja aias on vanad ja viletsad õunapuud ning need tuleb kõik maha võtta,” ütles üks ostja mulle telefonis. Paraku tundsin ta hääle järgi ära – linn oli ju väike – ning sain aru, kelle huvides suunamudimine käib. Üks teine kodanik soovis seda maja osta, kuid tal kas polnud piisavalt raha või soovis ta seda märkimisväärselt säästa, mis on iseenesest täiesti arusaadav soov, kuid selleks oli ta organiseerinud kaupa halvustavate kõnede vooru.
Järgmise kõnega kuulsin uuelt ostjalt koguni seda, et majas on vamm ning selle soovitud hinnaga realiseerimine on võimatu.
Ometi see õnnestus ning uus omanik elab majas (loodetavasti õnnelikult) praeguseni. Maja pole kokku vajunud. Kas õunapuud on maha võetud või mitte, seda ma pole kontrollinud, kuid mingi aja jooksul see puudega muidugi paratamatult võib juhtuda.
Autokäru juhtum
Kümmekond aastat hiljem müüsin ühte autokäru. Siis oli Eestis levinud juba internet. Mulle tuli korraga mitu meili, kus erinevatel põhjustel, mis olid taas seotud kauba puudustega, tehti absurdselt madalaid pakkumisi.
Seejärel tuli aga kolmas e-kiri, kus tuli veidi kõrgem pakkumine ning pakkuja lubas käru otsekohe minema viia ja vabastada mind “sellest risust”.
Ma ei mäleta, kas ja mida ma nendele meilidele vastasin, kuid merre voolas veidi vett ning ilmus eelneva seltskonnaga sidumata sõltumata ostja, kellele käru meeldis ning kes maksis enam-vähem soovitud hinna.
Veel imelikke Ibrahime
Nüüdseks on meieni jõudnud Facebook ja Marketplace. Need on õigupoolest väga head keskkonnad igasuguse bisnise tegemiseks stiilis inimeselt inimesele. Väga demokraatlik, eks ole? Kuid demokraatia ja eriti internetiseerunud demokraatia paratamatu kõrvalnähe on ülikavalate ostjate uus põlvkond, kes erineb eelmisest nagu uus terminaatori mudel vanast.
Ma ei räägi siin nendest Ibrahimidest, kes soovivad osta taburetti, kuid on tööl väga hõivatud ja lubavad saata raha kulleriga. Ma räägin nähtusest, mis on võtnud epideemilised mõõtmed. See on kuulutuste – ja ka kuulutajate – 24 h halvustamine.
Mõni aeg tagasi tühjendasin ühte oma majapidamist ning müüsin üksteise järel kõikvõimalikku nasvärki, mida mul elus ilmselt vaja ei lähe, kuna ma olen enam kui kümne aasta jooksul üleüldse unustanud selle olemasolu.
Erinevad grupid: lihtsalt hiiparid
Niisiis, kapimüügi (õnneks küll mitte Jiří Mareki Mirabilia sarjas ilmunud kapimüügi novelli ainetel) sooritatud osalusvaatluse põhjal püstitan hüpoteesi, et parvedena ilmuvad kommentaatorid jagunevad kahte rühma.
Neist esimesed on lihtsalt hiiparid, kes ei tahagi midagi osta ega ole tõenäoliselt ka kellegi palgalehel, kuid kes saavad isevärki rahuldust sellest, et lisavad kuulutusele irvitavaid emotikone või kommenteerivad, et tegemist on täieliku rämpsuga, pasaga, mille müüja peaks ennast põlema panema.
Nende rohmakavõitu jutt meenutab mulle efekti, mida võib mõne nõmediku jutt või teod evida hästikasvatatud seltskonnas, kes ei oskagi kuidagi reageerida. Inimesed püüavad juttu kõrvale juhtida või siis soikub keskustelu üldse ning inimesed hakkavad mantleid selga ajama.
Kogenud potikaupmehed
Teine kommentaatorite rühm on muidugi vanad hardlainerid, kogenud harjuskid ja potikaupmehed. Nad esinevad suurte ekspertidena, kes oskavad ilmeksimatult välja tuua kauba olulised puudused. Tegevus on suunatud kauba halvustamisele selleks, et hinda alla saada. Mulle on jäänud mulje, et tegemist on mingi Eesti või Ida-Euroopa äri omapäraga, sest teisti kaubelda need tegelased ei oska.
Mõni nädal tagasi suutis üks tšehh mul vererõhu üles ajada. Ta oli rentinud mu mägimajakese Cómpetas Hispaanias ning hakkas mind pommitama erinevate nurinatega.
Kõigepealt väitis tegelane, et majas on mingi hais. Paraku usaldan täielikult oma naabrit, kes maja koristab ning see level mind verest välja ei viinud. Hästi, tüüp viis mängu uuele tasemele. Ta pildistas korstnalõõri seestpoolt ning väitis, et see on räpane. Seejärel pildistas ta pliidi kohal olevat lampi, mis oli läbi põlenud ning kurtis, et ei julge seda vahetada, sest lamp on koos söögivalmistamise rasvaga, mis ei ole hügieeniline. Ajakirjanduslikus kontekstis oli lambipirni läbipõlemine fakt, kõik muu aga arvamus.
Vahvad kavalpead
Mida selliste kavalpeadega ette võtta? Ehkki mulle on avaldanud mõningast muljet, kuidas Ameerika ettevõtja Dan Peña ühes internetivideo koolituses inimesi sõimas ning neid mingite asjadega loopis, kuid tegelikult ei ole see viisakas käitumine ning võib mõjuda tänases taskuvideo maailmas hoopis kontraproduktiivselt.
Julgen soovituse laenata kliinilistelt psühholoogidelt, kes õpetavad nartsissistide ja manipulaatoritega ümberkäimist. Esiteks, suhtlus peab olema võimalikult lühike. Teiseks, täiesti emotsioonivaba. Kolmandaks, peate näitama, et te ei karda (negatiivset tagasisidet).
Ütlesin rentnikule, et ta võib leida endale uue eluaseme, kui minu maja on talle ebasobiv. Ja kõik.
Tüüp läkski minema, kuid saatis mulle veel kirja, kus pidas oluliseks mainida, et sai uue ja palju parema eluaseme parema hinnaga. Seda faktiväidet ei õnnestunud mul kontrollida, kuid minu südant rõõmustab, kui inimestel hästi läheb.
Väike blokk ei tee paha
Facebookis ja elektroonilistes keskkondades, millele on demokraatlik juurdepääs kogu maailma kommentaatoritele, eeltoodud kolmest soovitusest ei piisa. Lisan neljanda ja viienda soovituse: ennast tuleb kehtestada ning seejärel õiendajad lihtsalt ükshaaval blokeerida.
Toon isikliku stiilinäite Facebookist. “Teeme nüüd ühe asja selgeks,” kirjutasin vastuseks negatiivsetele kommentaatoritele, kellele ei meeldinud minu kauba omadused ja hind. “Meil on veel vaba maa ja müün täpselt sellise hinnaga, nagu tahan ega lase midagi endale ette kirjutada antiigiärimeestel ega muudel onukestel, kes isegi oma nägu ei näita. Kaup on aus. Aga kellelgi mingit kohustust osta ei ole. Ent kui keegi veel siin üritab härgamisega tegeleda, blokeerin ära ja kogu lugu, ma ei kavatse seda jama kuulata.”
Õhtu jooksul pidin blokeerima umbes kümmekond isikut. Oma lubadusi tuleb täita, see oleks kuues soovitus. Nii saabub rahu kommentaariumisse ja teie südametesse, mis võiks olla igati ontlik soov enne vaikset aastalõpu ja veel vaiksemat aasta alguse aega.
