JUUBELEID NAGU MUDA: 30 aastat tagasi oli aeg, mil ühiskonda tekkis palju uut. 30-aastaseid ettevõtteid potsatab üha juurde. Sealjuures ajaleht Eesti Ekspress. Juku-Kalle Raid kutsus Hans H. Luige Kuku klubisse mängima ning segaseid, aga filmilikke aegu meenutama.
Otsustame Hans H. Luigega Kukus õlut tellides, et ainult ajakirjandusest rääkima ei hakka, sest see on siiski üks valdkond paljude seas. Küll aga vaatame tagasi natuke selle pilguga, et kuidas Hans omi asju tegema sattus. Aga muidugi tuleb juttu ka ümbritsevast: malevast, kaastöötajatest, tundlikust puberteedist, poliitikast, rahast ja segastest aegadest.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Arvestades sellega, et me oleme Kuku klubis, peaks sul olema küllaltki kodune tunne? Kirjandustaustaga kodu ikkagi!
Hans H. Luik (H.H.L): (Rõõmsalt) Ma olin vast 12, kui isa mind käekõrval siia tõi. Eelpuberteetik – ja ma mäletan imeilusat Piret Luigendit ja imetarka Hardi Tiidust. Siis oli kohal ka üks möllumees, tõlkija Armand Tungal. Tema tõlkis näiteks „Augustikahurid“ ja palju asju veel. Armand oli isa parim sõber ja nad leppisid kokku, et kumb siitilmast esimesena lahkub, see annab teisele märku. Kord hakkas telefon poole kolme paiku öösel helisema. Mina magasin telefonitoas, ja isa ütles, näost valge, et ei julge vastu võtta.
J-K.R: Praegune Kuku klubi baaridaam Merike oli su malevakaaslane!
H.H.L: Ja tantsupartner! Malev oli Martnas, seda rühma juhtis minu hilisema ajakirjanduse-kursavenna Rein Siku isa Rein Sikk.
Malev on selline asi, mille pärast tänased noored peaksid armukadedad olema. Sa satud inimestega, keda sa ei tunne, kes on erinevatest koolidest ja kantidest, kokku. Sa õpid inimesi tundma, sa vaatad näiteks, et kes teeb kõva häält, ei tee kõvasti tööd. See, kes hädas aitab, kui paduvihma sajab ja sul on tarvis mingisuguseid kaste korjata või kapsaid rohida. Seal õpid inimesi tundma. Ka koolis on tähtsaim õppeaine siiski suhtlema õppimine. Arvutama ja kirjutama ning keeli rääkima õpiksime kuidagimoodi niikuinii. Aga väga tähtis värk sünnib vahetundides – kes sööklas kelle kõrval saab istuda ja kuis edevamad tüdrukud õpetavad teist tüdrukut, kes ei ole ennast veel järele aidanud kosmeetika või poistega käimise asjas. Lapsed õpivad määrama, kes on boss ja kelle sõna ei maksa kuulata. Kelle nalja peale naerdakse ja kellest vaadatakse läbi. Ühel hetkel oled ehk kiusatav ja teisel hetkel kiusaja. Miks see nii on, küsisin endalt. Mida ma peaksin lugenud olema või kätega tegema, et punti saada?
Sotsiaalsed mängud, ja eriti malevas, õpetasid palju! Tänapäeva laste enamik malevat ei koge. Mul süda jooksis verd, kui leidsin oma tütre Epp Luige jaoks suvel töökoha kohvikuteenindajana ning vaatasin, kuidas tüdruk veedab suvepäevad üksildaselt.
J-K.R: Oli veel selline tore moodustis nagu töö- ja puhkelaager. Kus siis käidi suvel päeval tööd tegemas, aga õhtul mindi koju. Umbes 10-aastastele. Mina oma sõbraga käisin Nõmmel sellises. Öösiti värvisime natsionalistidena venekeelseid tänavasilte üle, aga päeval pidime oma öist loomingut tänavasiltide puhastamise näol hävitama. Päeval oli tähtis olla laisem kui öösel, et puhastad vähem kui määrid.
H.H.L: (Naerab) See on ka kinnine ring! Iga ring tundub algul lahtine, kuni saad aru, kus ta kinni läheb. Aga ma ütlen veel kord, et noored peaks kollektiiviga elama kuskil kodust kaugel, et sa ei saa sealt ära ka tulla ja sa tahad seal olla. See on tiim ja sa õpid vastassugupoolega ja brigadiriga jne suhtlema. Korjasin tänavu oma töökaaslaste ja enda pubekad kokku ning korraldasin oma Viljandimaa talus partisanimaleva. Ära tööinspektsioonile räägi.
J-K.R: Õpilasmaleva järgmine etapp oli EÜE, absoluutne elukool. Kui Eesti iseseisvus, siis täitusid pooled olulised töökohad endiste malevakaaslastega, ühesõnaga, malevaelu jätkus. Eesti eliit, kui nii mõelda, tuligi EÜEst ja EÜSist.
H.H.L: Just, maleva keskstaap ja regiooni komandörid. Nende hulgas ka Olari Taal ja Toomas Luman, Toomas Annus, Meelis Milder. Rein Veidemann tegi malevalehte ning Mihkel Mutt ja Rein Lang tegid malevalehte. Mina tegin samuti. Erinevatel aegadel muidugi. Malevas said kõvema egoga tüübid juhtimises kätt harjutada. Eks siis mõnda kuulati, teist nöögiti. Väga palju seal vabadust ei olnud, aga vähe ka mitte! Kohapeal õpiti kivide ja ehitusmasinatega töötama. Ehitusplatsil sain ma tegelikkusešoki. Mida kuradit – harilikud teise-kolmanda kursa poisid, kes talvel ühikavoodis suitsu kimusid, oskasid äkki korstnat laduda! Selline peen töö. Mõni teine mees võib korstna üles laduda, aga see ei tõmba – meie poistel tõmbas.
(Mõtleb) Tauno Tuula, kes on Viljandi kunn praegu, Viljandi Centrumi keskuse omanik, oli väga kõva musta jõugu tegija. Tookord eksisteeris ametlik üliõpilasmalev, mis oli komsomolikomitee organiseerida, ja olid mustad jõugud. Ma olin siis üks aasta Tauno Tuula mustas jõugus. Seal mind õpetati tööd tegema. Mul oli tegelikult taskus Hermann Hesse „Stepihunt“ ja niipea kui tsemendikoorem ära sõitis, hüppasin paneelide peale ja hakkasin lugema. Siis tuli Tauno minu juurde ja ütles, et, Ats, ära siin looderda. Me kogu rühmaga teeme seda tööd ja saame makstud, kui selle garaaži valmis ehitame. Või ei saa. Ma olin alguses solvunud. Pärast õppisin ise otsima, mida kusagile on tarvis tirida, mida ette valmistada. Sain aru, et on olemas reaalne majandus, kurat, ja päris vastutus. Et kui katus vale kaldega tuleb, peab selle maha lammutama. Mis oli selle kõrval kultuuriajakirjanduses pooside võtmine, et etendus meeldis või ei meeldinud ja mida värskest raamatust arvata. Mis mu „meeldimine” maksab, kui endal elukogemust ei ole? Esmalt tuleb tegelikkusevanne võtta, seejärel alles võid poose võtta ja midagi arvama hakata.
J-K.R: Must jõuk oli ikkagi teistsugune. Leidus ka selliseid vagabunde, kes käisid kitarr kaenlas ühest EÜE rühmast teise. Ja elasid seal väga hästi, neid potitati ja armastati.
H.H.L: Terve kontrakultuur ehitati üles EÜEs! Ma mäletan Andres Aderit oma lauludega sealt. „Persses on see EÜE allveelaev“, biitlite „Yellow Submarine’i“ viisile. Aga midagi nii geniaalset kui 1982 malevasuve laul „EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere“ Eestis lihtsalt polnudki. Selle laulu tegid Lõuna-Eestis Lauri Vahtre, Sulev Kannike ja ajalooõpetlane Mati Laur. Meie rühmale tegin kah oma loo, „200 rubla, that’s my EÜE“. Need olid Muhu rühmalaulu sõnad.
J-K.R: Täpsemalt võib juba vaadata EÜE kogumikust, mille Tiit Pruuli koostas.
H.H.L: Pruuli on hea kirjamees, mul on see raamat loomulikult kodus aukohal. Minu rühmast on seal lugusid küll, meie malevarühm oli aktiivne ka. Korraldasime Keinastu laiul mingisuguse kokkutuleku, sporditi ja õhtuti lauldi. Meie rühma iludus Helje Kaskel istus laulumehe Urmas Alenderi kõrval ja nii nad kokku jäidki, kuni Estonia praam Alenderi meie seast ära viis. Helje algatas eelmisel kuul Tallinna kohtus Estonia protsessi. 25 aastat pärast katastroofi võeti uurida… Meie Väinamere regioonis oli All-Stars tiim. Raimo Kägu oli komandör, Toomas Annus insener ja Hannes Tamjärv ohutusinsener.
J-K.R: EÜE kukkus 1980ndate lõpuks lagunema…
H.H.L: (Laiutab käsi) Kolhoosiehitust ei olnud enam tarvis! Nagu ütles Rein Lang, kellega koos malevalehte tegime: see saast tuleks nüüd kõik maha tõmmata. Süda tilgub verd, kuid tal on õigus. Igasugust jama ehitati ju ka. Meie ehitasime Puurmani juures ühe kolhoosniku aju väljamõeldise, mis oli kuivati-garaaž. Mõte oli selles, et garaaži kanalite sees saab vilja kuivatada. Täiesti ajuvaba. Need vene traktorid jooksid ju õli läbi, nafta sisse ei olnud võimalik vilja panna.
J-K.R: 1980ndate lõpul hakkasid inimesed teiste asjadega tegelema – kes Muinuskaitsega, kes millegi muuga –, aga sina läksid ajakirjandusse. Kultuur ja Elu tuleb kohe meelde.
H.H.L: Tookord oli minu kutsujaks ajakirjandusse Marju Lauristini poolvend Jaak Allik. Ta tuli meile ühikasse, mis oli toona Pälsoni tänaval, ja rääkis oma silmiavavast reisist Põhja-Koreasse. ENSV kultuuritegelased olid välismaale saanud, kujuta ette, Mihkel Mutt ja teised samuti grupis. Jaak Allik tõi neid klantsituid Korea ajakirju, hästi vägev propagandaväljaanne oli, lausa hiilgas. Ja praeguse Kimi vanaisa oli võimul. Ja Jaak pajatas õhinal, kuidas põhjakorealased tulevad vabal ajal parki, mängib taevalik muusika, nad moodustuvad kujundeid ja tantsivad koos. Ta rääkis Põhja-Koreast kui paradiisist. Kujutad sa ette?
J-K.R: (Kahtlevalt) Kas ta mõtles seda tõsiselt või oli ikkagi irooniline?
H.H.L: (Veendunult) Ta rääkis tõsiselt. Neid oli lihtsalt petetud nagu kommunistid ikka välismaa seltsimeestega tegid. Temale olid Põhja-Korea kommunistid valetanud, et on paradiis, aga tegelikult oli laager. Ja Allik mõtles omas tarkuses, et seal ongi inimesed võtnud endale kommunismi ideaalid südamesse ja tantsivad koos. Ma ei tea, kas neile oli enne surakat või piitsa seal antud. Allik rääkis neist inimkujunditest, mida ühes ja teises linnapargis tehti, et üks on sirgjoon ja teine kaheksa jne. Ja siis, kui nad mairongkäigus kokku saavad, taipavad, et on moodustanud koreograafiliselt draakoni erinevaid kehaosasid…
J-K.R: Stalini ajal Nõukogude Liidus ka komnoored tulid vabatahtlikult kokku ja ehitasid inimpüramiide.
H.H.L: (Õlgu kehitades) Taevase Rahu väljaku taga on üks park, kus inimesed hakkavad hommikust peale omavahel tangot tantsima, hiinlased. Turistid vaatavad ja noogutavad. Selline käsu peale vaba aja veetmine. Aga näiteks Falun Gongi võimlemisharjutusi teha ei tohi.
J-K.R: Aga ajakiri Kultuur ja Elu. Seal oli ka väga kirev seltskond. See oli aeg, mida me praegu kutsume perestroikaks. Kultuur ja Elu erines tollal muust ajakirjanduslikust maastikust. Muuseas, ta on ka praegu erinev.
H.H.L: (Ilmselge huviga) Ma ei tea, kas ta kuulub siiamaani meie toonasele masinakirjutajale Tea Kurvitsale? Raoul Kurvitza kasuemale?
J-K.R: Kuulub!
H.H.L: (Naerab kaua ja südamest) Saada tervisi, kui näed! See oli vägev! Kultuuris ja Elus hakkasid käima vanemad mehed, kes olid saksa sõjaväes teeninud, Siberis käinud, kes olid kirjutanud mälestusi. Minu juures käis mees, kes osutus Toomas Alatalu isaks, ehkki Alatalu ei ole teda kunagi oma isana tunnistanud, sest nende vahelt jooksis mingi loom läbi. Ta nimi oli Peep Kärp. Ta oli Rakveres olnud Saksa okupatsiooni ajal Virumaa Teataja toimetaja. Ja siis ta oli Kasahstanis kuskil Džezkazgani vasekaevanduses ja sellest tohtis esimest korda kirjutada. See oli suur aeg, meedia oli siis absoluutselt rahva usaldusalune. Me kõik olime ühel poolel. See laine oleks võimaldanud palju rohkem ära teha. Siiamaani kahetsen, et kui meil korraga tekkis Ekspress ja Kuku raadio ja me suhtlesime teiste noorte meestega nagu Raul Rebane või Mart Ummelas (tema oli toona täitsa normaalne säga), siis võinuksime korraga hakata nõudma, et valitsus teeks lasteaiad kõik ühekorraga eestikeelseks. Tookord oleks meediat kuulatud! Liikus igasuguseid rahvusvahelisi abiprogramme. Sealt oleks lasteaiaõpetajatele palga saanud. Meil oleks teistsugune Eesti täna.
J-K.R: Ma tuletan meelde, et oli igasuguseid muidki tüüpe, nagu sm Jevgeni Kogan ja teised naljakad tegelased. Kogan muuseas pidas hiljem Pelgurannas mingit salapärast keelekeskust, ma käisin tal seal isegi kord külas.
H.H.L: Interrinne tegi ähvardavat teatrit, aga teadis oma piire. Mäletame, et 15. mail 1990 murdsid nad Toompea lossi väravad maha. Lossi sisse aga ei läinud. Polnud käsku. Enamik eestivenelasi sai aru, et nende Nõukogude Liit on läbi, ja pealegi, lääne stiilis iseseisvus on rahaliselt kasulik. Kremli propagandat ju polnud veel, neid Kisseljove ja muid neetud orjasid seal Vene TVs. Nüüd on internetimanipulatsioonid, nüüd kirjutas Katri Raik, et mine tea, mispidi mõne venelase lojaalsus tegelikult on, kui Vene tanki mürin kostma hakkab. Vene keel on võimas, propagandalelud värvikirevad, ja kui eesti keeles vastuargumente ei loe… Oh, oleks pidanud kohe otsustavalt eesti keele kõigile lastele suhu panema. Põhiseaduse vaimus. Me tegime selle vea, et pidasime seda nii loomulikuks, et kõik läheb niikuinii õigesti. Vaat. EÜE keeles: kui sa betooniga ei tegele, siis ta kivistub, ja enam ei lao sa midagi.
Mäletad, kui oli Ida-Viru eritsooni väljakuulutamine, taheti teha mingit Ida-Viru Transnistriat. Vabariigi valitsuse eriesindaja Indrek Tarand läks kohale ja teavitas neid, et hääletus läks luhta. Võttis lihtsalt mikrofoni ära sellelt, kes tahtis Ida-Viru rippumatust Eestist välja kuulutada. Olev Laanjärve märuli-eriüksus passis samal ajal võsas, et järsku tullakse valitsuse noorele esindajale kallale.
J-K.R: Eesti vanim erakapitalil põhinev ajaleht on Nelli Teataja, mis hakkas aastakese jagu enne Eesti Ekspressi ilmuma, 1988; ilmub ka praegu täiesti rahulikult edasi ja on päris lustlik lugemine.
H.H.L: (Rõõmustab) On! Seda annab välja Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee häälekandja Rahva Hääl peatoimetaja Toomas Leito. Mis on üks suur ajalooline paradoks. Aga vapper mees. Ma lugesin Rahvusraamatukogus Nellit, sest kuulsin, et legendaarne Toomas Leito avaldab just selles lehes oma mälestusi. Ja kujutad ette, avaldabki! EKP ideoloogiaosakonna juht omab nüüd taksojuhtide lehte Nelli Teataja. Seal ta kirjutab, kuidas käis omal ajal Angolat külastamas Nõukogude delegatsiooniga. Angola seltsimeestele õpetati kommunismi. Mõnesid põletati selle nimel ka puu külge seotuna, aga ega külalistele seda ei räägitud. Toomas Leito pole vist oma hinges kunagi kommunist olnud, ehkki oma sissejuhatava troonikõne Rahva Hääle toimetusele pidas ta peatoimetajaks hakates vene keeles. Olid sellised ajad lihtsalt, nagu ta ütleb.
J-K.R: Toona muidugi kõige oodatum, kõige defitsiitsem ajakirjandusväljaanne oli vahepeal Edasiks muutunud Postimees, mis on nüüd jälle Postimees. See oli kõva asi ja seda oli väga keeruline Tallinnasse tellida.
H.H.L: Edasil oli ka kujundus väga hea. Neil oli see uusaasta-kalender, kus alati mõnitati Mati Undi spetsiaalset Tartus-käiku. Need olid vaimukad mehed, kes seda tegid. Andrus Peegel kujundas ja joonistas, Andrus Esko naljatas, uudisteosakonnas oli Mart Kadastik, kes oli ka minu õppejõud jne. Samal ajal, kui Enn Siimer, hilisem Tartu Kultuurikolledži juht, oli Noorte Hääle peatoimetaja, aga Tallinna päevalehed olid tookord ikkagi umbsed. Noorte Hääles keskenduti rohkem elupõletamisele, kuni psühhiaatriliste probleemideni.
Noorte Hääle kohta oli tollal vemmalvärss: „Eve Osa, Ragnar Kond – ongi noorteosakond.“ Eve Osa on Andrus Ansipi õde, oli selline tuline ajakirjanikuneiu.
J-K.R: Kui tuleme Eesti Ekspressi algusesse, potsatame septembrisse 1989.
H.H.L: (Köhatab õpetlikult) See oli niimoodi, tahaks öelda KesKus’i noorele lugejale õpetuseks, et valmisolek on kõik. Ka kui sitt on silgukarbis, nagu Vene okupatsiooni tipul ikkagi oli, siis peab olema valmis, et saabub signaal. Ma olin saanud korraliku hariduse, meile ikka õpetati sotsioloogiat, kirjandust, lääne moodsamat filosoofiat. Siis oskasin ka tööd murda kõvasti. Võibolla lollisti, mul on komme teiste eest ära teha. Tookord oli ju sotsialistlik kord ja toimetuses ei tehtud tööd. (Muigab) Vanemad daamid jätsid heal meelel töö minu teha. Ma tegin mitme eest, sest daamidel käis üks lõputu kohvijoomine. Eks see oli nõukogude institutsioonidele üldse omane.
(Silmanähtavalt elavnedes) Ja siis ma mõtlesin, et ma ei võta üldse naisterahvaid Ekspressi toimetusse. Võtan ainult mehed. Sekretär oli ainus tibi, teised olid kõik mehed. Toomas Kümmel, Tunne Kelam, Mait Raun. Tipp-pianist ja hõrk intellektuaal Madis Kolk oli meil kultuuri osas. Meelis Metsamärt ja Ivo Karlep tegid siis majandust, punt oli parim.
J-K.R: Ja nagu ma mäletan, siis kogu see lehetegu toimus Olümpia hotelli numbritoas.
H.H.L: Jah, meil oli ju asi selles, et paljudel – kaasa arvatud minul – ei olnud kodus sooja vett. Siis me seal pesime ja sekretär karjus, et „te kuradi karvased olete vanni ära ummistanud“. Panin tähele ühte asja: kui kogunesid igasugused karvased ja kampsunid nagu Mart Nutt, rahu tema põrmule, Aivar Veldre, Mait Raun ja teised, räägiti ühte juttu. Aga käisid teinekord ka kommunistid. Kommunistid said aru, et see on uutmoodi populaarne väljaanne. Mikk Titma käis, Tiit Made käis. Kommunistidel olid ülikonnad, nad tulid keskküttega korteritest. Mõni neist tuli ka Volgaga. Ja iga kord, kui nad midagi rääkisid, nad eksisid. Et Eesti Kommunistlik Partei on Eestimaa vabaduse pant ja kõik sellised veeretused. Aga iga kord, kui karvased midagi ütlesid, oli neil õigus. Näiteks Tunne teatas, et Eesti saab vabaks, kui Berliini müür langeb. Siis üks kommunistidest ütles, et aga siis ei saa Eesti ju kunagi vabaks. Ja kohe Berliini müür tuligi maha.
Ma mõtlen seda ka tänase Eesti poliitika kontekstis, et kui keegi räägib meelega rahvalikult, pole see veel maailma lõpp. Võibolla keegi ropendab, sina või mina ropendame. Pärast roppusi ütleb ropendaja ju veel midagi. Ja see, mis ta veel ütleb, võib olla tegelikult vajalikus suunas. Et inimesed, kellest tundub, et niisugusel olendil ei saa olla õigus, võivad olla õigel teel. Vaat selle tähelepaneku tegin 30 aastat tagasi.
J-K.R: Kuidas ikkagi Olümpia hotell?
H.H.L: See oli minu andeka klassivenna Hannes Tamjärve teene. Tallinn oli toona täis igasugu imelikke kontoreid. Briketijagamise kontoreid, toitlustustruste ja mida kõike. Ning ruume ei olnud. Ja siis noor korvpallur Andres Liinat, kes oli Olümpia direktor, tegi meile lihtsalt sellise võimaluse, et saime võtta ühe hotellitoa. Teises lukstoas olid Cross Developmendi mehed. Luusereid seal ei olnud. Tööd tehti niimoodi, et päeval olid Cross Developmendi nelikul, minu klassivennal Peeter Luigel, Hannes Tamjärvel, Andres Saamel ja Sulo Muldjal – Sulo on muuseas Ekspressi logo autor – seljas triiksärgid. Ja nad olid lõhnastatud ja mulle tundus see natuke nagu perversne, tookord öeldi: justkui pedelik. Sest siis käidi tööl kampsunis ja pidupäeval oldi valge särgiga, aga need tegid vastupidi. Kapitalismis ongi vastupidi. Andres ütles ka mulle, et sa oled nüüd peatoimetaja, võiksid endale ülikonna muretseda. Meie olime aga ülikonnast kaugel, sest ei suutnud midagi delegeerida ega organiseerida. Kui aeglases 286 arvutis lõpuks see kujundus valmis sai, siis võis juhtuda, et keegi vajutab vale nuppu ja kõik kaob ära. Öösel sai ikka põrandal kompuutrisahina saatel magada. Sa pidid jälle kaks tundi ootama, kuni korrektuur valmis sai, siis ärkasid üles ja tegid.
J-K.R: Olümpiast kolisite te umbes kümne kuu pärast juba ära.
H.H.L: Siis me kolisime Kawe keldrisse, seal on praegu restoran Tsaar. Ja Kawe keldris ütles Hannes Tamjärv ühel hetkel, et toimetus peaks ühest toast koomale tõmbama, sest seal hakkab tegutsema Hansapank. Ja Indrek Neivelt saabus sinna ühte Ekspressi tuppa. Kõik see oli Finest Hotel Group’i oma ning selle karnevali pani tegelikult käima Toomas Sildmäe, kes oli 30-aastasena saanud Eesti-Soome ühisettevõtte Finest direktoriks. Temast said alguse Palace’i hotell, autorent, Ekspress ja lõpuks Hansapank. Ei olnud vähe tehtud. Siis hakkas seal pikka kasvu kergejõustiklane, pangandusharidusega Indrek Neivelt laenu andma. Need, kes Hannes Tamjärve pakkumise vastu võtsid, tööle tulid või tema kliendiks hakkasid, olid sattunud parimasse kohta. Tõusulainele. Kõik need Sotsiaalpangad ja Tartu Kommertspangad varisesid eest ära. Tamjärv on struktuurne härrasmees. Käisin ükskord hiljem Hannese Hansapanga kabinetis. Ja tahtsin temaga leppida veel mingi kohtumise kokku. Ta võttis oma notebook’i ja ma vaatasin, et tal on terve nädal tühi. Ma küsisin: kuidas sa seda panka õieti juhid? Ta ütles, tead, Hans, ma õpin inimesi tundma. Ja inimesed siis juhivad. Tema oli see, kes võttis tippkaadri tööle ja sellega oligi suurem osa tööst tehtud.
J-K.R: Sa ütled, et siin on väga hea inimesetundmine kõigepealt vajalik…
H.H.L: Väga hea inimesetundmine ja veel midagi, mis on meie põlvkonnale kõige omasem. Meil ei olnud mingit majandusharidust ega mingit kapitali. Aga oli stressitaluvus. Kui sul pankrotihaldur on viinud telefoni ära, maksuamet koputab uksel ja alluvad karjuvad ning rubla on langenud kolmandiku väärtuse peale – ja sa selle stressi ära talud. Seda hindavad alateadlikult ka alluvad või partnerid. Et sa oled olemas, sa võtad toru, sa täidad lubaduse.
J-K.R: Ekspress mingil hetkel pooldus, mis sellega juhtus? Tekkis paralleelne leht Eesti Aeg, aga see läks hingusele.
H.H.L: Seal oli niimoodi, et minuga oli omanikfirma, Hannes Tamjärv ja ülejäänud kolm ärikaaslast, teinud uskumatu, isegi liiga ülemeeliku lepingu. Ma pidin saama toimetaja palka, mis oli hea, pluss pool kasumist. Ja ühel hetkel tundus neile, et nad peavad sellest lepigust tagasitee leidma. Nad leidsid ajakirjanike hulgast tüübid, kes tahtsid ise seda lehte teha ja nendega ühines ka geenius Marek Strandberg. Ühel hetkel läksid nad siis ise omanike juurde ja ütlesid, et kuulge, me lööme selle lehe teilt üle. Nad hakkasid omanikke sõimama, nagu kommunistid.
Kõrvalepõikeks – pea silmas, et tookord suur osa Eesti otsustajatest, sealhulgas KÕIK Eesti suurte lehtede peatoimetajad peale minu, isegi Eesti Aja peatoimetaja Ivo Karlep, olid kommunistid. Ise, ilma vägivallata täitnud Lenini parteisse astumise avalduse. Paljud neist oleksid saba jalge vahele tõmmanud, kui Vene sõjavägi oleks tänavale tulnud ja oleksid toimunud esimesed vahistamised. 1988. aasta kevadel korraldasime näiteks kinos Kosmos suurejoonelise Sõltumatu Noortefoorumi. Paljud tulevase EV alusepanijad esitasid lavalt oma nõudmisi: Laar, Niiles Kross, Jüri Luik, noor Signe Kivi, Mihhail Lotman jne. Vaata järgmise päeva päevalehti, mida toimetasid reformikommunistid. No piiksu kah ei olnud. Kino Kosmos, juhin tähelepanu, asub Ajakirjandusmajast pudeliviske kaugusel.
J-K.R: Sina laiendasid tegevust ja fantastiliselt jabur leht tuli, muidugi Post.
H.H.L: (Ülirõõmsalt) See oli ulme. See oli üks punk kuubis. Mäletad, mis Posti deviis oli? „Soliidne, täpne, aus.“ Post oli üks suur energiapuhang. Peatoimetaja Toomas Liiva oskas valida kokku ebatüüpilised ja kõik helged pead. Tookord oli ta ajast ees. See oli tegelikult iroonia, ulakuse ja informatsiooni apoteoos selline. Kõik kolm kokku. Ja deviis: soliidne, täpne, aus. (Naerab kaua) Mis on omakorda topeltiroonia.
J-K.R: 1990ndate alguses olid segased ajad. See oli täpselt see koht, kus ühtegi Eesti ministrit ega poliitikut ei suudetud läänes tõsiselt võtta, sest need nägid niivõrd veidrad välja. Liiga noored, liiga imelikult riides ja üldse mitte pilti sobivad.
H.H.L: Olid, ja mina mäletan neid, kes hoiatasid uute eest. 1992. aasta sügisestel valimistel olid seal kommunistid ja uuenenud kommunistid. Oli selline partei, Vaba Eesti, mille Indrek Toome tegi, Toomas Sildam oli seal liige ja Rein Kaarepere jt. Nad kaotasid. Ja siis nad lihtsalt tulid heasüdamlikult Isamaa inimesi, kaasa arvatud mind, sõltumatu ajakirjanduse esindajat, hoiatama. Et Mart Laar peaministriks, kas te olete segi kamminud või? Okei, Illar Hallastest võib aru saada, ta on kirikus kõva tegija. Või Kaido Kama – tunneb metsamajandust. Aga Laar – mitte mingil juhul! Mees, kes teab ainult muinsuskaitsekeldreid, ei kvalifitseeru. Rääkigu keegi neile ja pangu kedagi teist peaministriks. Ja jumal tänatud, et neid ei kuulatud. Nii-öelda normaalsed inimesed, kes oskasid asju ajada, tegelikult ei oleks osanud asju ajada.
J-K.R: Iga pendel, mis ühes suunas liigub, liigub ka tagasi ja siis tuli meil selline nähtus nagu Koonderakond. Aga mingi teatud hillitsetus tuli 1990ndate lõpus ühiskonnale peale.
H.H.L: Tuli, ja need samad isamaalased läksid ka väga näotult tülli. Nad ajasid Isamaa valitsuse puruks. Üks asutajaliige, keda ma usaldasin ning kes oli Ekspressi asutajate hulgas, majandusminister Toomas Sildmäe, selgitas aasta tagasi, kui valmistusin Mart Laari intervjuuks, et nad tahtsid taskusse hakata ajama. Näiteks Moe piiritusetööstust Antropovite perekonnale privatiseerida. Ja Raadio 2 erakätte müüa. Et saada oma propagandakanaliks. Need olid nii lihtsad asjad. Aga ametlikult räägiti: me ei saa usaldada Laari. Mida kurat nad ei saanud. Ent Laar kukkus siiski minu osalusega töötanud raadiojaama Kuku toimetaja Harri Tiido küsimuse tõttu: „Kus on Eestis kokku korjatud sularaharublad?“ Mille peale Laar valetas, et need on valitsuse varahoidlas. Millist ei olnud olemas. Ja valitsus kukkus.
J-K.R: Ma ei tea, kas rublatehingut saab näotuks nimetada? Mida selle vana rämpsuga teha oleks olnud?
H.H.L: Mina nägin ise, et üks osa sellest rahast, aktsiaseltsi Maag kontodel, liikus ju tegelikult oma propagandatoru tegemiseks. Rahva Hääle erastamisel kargasid välja meeletult rikastunud ja mitte kunagi hiljem ärimeestena silma paistnud Agu Kivimägi ja Marek Strandberg, EÜS. Lisaks Tiit Pruuli ja Mart Laar, sulgudes EÜS, kes palusid erastamisagentuuril, sulgudes EÜS, mida juhatas Jaan Manitski, konkreetselt ühele oksjonile kutsuda ainult üks pakkumine. Strandberg ja Kivimägi, Maag, ja erastati neile ära. Ning Laar, minu üllatuseks, tunnistas siiralt mulle aasta tagasi intervjuus, pärast seda kihvti filmi „Rodeo“, et jah, neil oli plaan teha oma propagandakanal. Ma küsisin, et kuule, Mart, me olime ülikoolikaaslased. Sina olid ajaloolaste ühikas, mina üle tee fillide omas. Mida te oleks teisiti teinud, kui meie tegime? Mis oleks erinev olnud? Ja Laar ütleb, et ei olnudki midagi. Meile lihtsalt tundus, et see valitsuse kritiseerimine ja lammutamine, see on nagu ennekuulmatu asi. Kuidas te saate? Me oleme põlvkonnakaaslased ja kõik eesti mehed, mis te teete! Ja pärast, kui ma enam võimul ei olnud ja te hakkasite samamoodi Koonderakonda rappima, siis ma sain aru, et see on vaba ajakirjandus.
J-K.R: Ja nüüd me räägime täna, et valitsus, kuhu kuulub Isamaaliit, on samamoodi hädas. Eriti EKRE leninistliku leksikaga lumehelbekesed – et ajakirjandus sõimab valitsust. Mis olla ennekuulmatu asi, et peavoolumeedia tahab Eesti ära hävitada!
H.H.L: Mina kirjastajana pean sulle ausalt ütlema, et tegelen sellega, et ajakirjanikud vastu ei sõimaks. Siis sa oled ka osaline ideoloogiarindes. Mitte nagu lugeja teenindamise peal, vaid ideoloogiarindel, sa klähvid vastu.
Luik iseendast
Mugandus Heiti Talviku luuletusest „Don Ramon“. „Kes selle ümber kirjutas?“ küsin. „Ise kirjutasin, kurat,“ vastab Hans H. Luik. Niisiis sai „Don Ramonist“ luuletus, mis kirjeldab kirjastaja viimaseid hetki tema enda pilgu läbi ja kodumaist klassikat karguna kasutades.
Torm kui puudelatvu peksab vastu katust,
žurnalistid peavad kirjastja matust.
Kirjastajat mälestame, juhti julma,
tema matust peame nyyd kui pulma!
Kui kirjastaja elas – see vast oli mees!
Sulaväävlina tal veri soontes kees.
Tema alatiselt punav näomask
õhetas kui ahjust võetud vask.
Ta ninakyhm kui surnud juudi kyyr,
ta rinnakorv – kui kivist linnamyyr.
Linnamyyr, mis pystitatud paest…
Kui korra kärkis – lupja kukkus laest!
Veel siis, kui timuk lingu heitis kaela,
ta kraaksatas seal, takerdudes paela:
„Vennad žurnalistid, ma lahkumast ei tõrgu!
Põmdi! veel yks peer ja viuhti! alla põrgu.”
Ütles. Kinni kukkus ling.
Põrgusse läks kirjastaja hing…
Viimast korda kärgatas seal kõu,
tyhjaks jooksis toimetuse õu.
