NELJAS SÜŽEE
Suur argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges kinnitas, et kirjanduses on vaid neli süžeed, veel enam, tema arvates võis kaks neist kokku liita, niisiis jäi vaid kolm. „Ja kui palju meile ka aega ei jääks, jutustame me neid ikka ümber, ühel või teisel viisil,“ kirjutas ta. Võtsin ette jutustada teile kakskümmend neli lugu, mis selle kauni paradoksi ümber lükkavad. Nüüdne süžee on seotud taani muinasjutuvestja Hans Christian Anderseniga.
Hans Christian Andersen – julmuse kogemus
NELJAS SÜŽEE, 4. LUGU: Jelena Skulskaja tänane lugu on pühendatud Hans Christian Andersenile, kuid Jelena ei alusta temast, vaid ühest raamatust tema raamatukogus.
On kirjanikke, keda pole võimalik järele aimata, aga on ka kirjanikud, kes justkui nimme löövad uksed laenamiseks valla igaühele, kes neid loeb; tavaliselt ei ole nende enda looming erilist väärt, kuid kajab vastu teiste literaatide teostes, nad laotavad maailma laiali oma hullud ideed ja teostamata ambitsioonid.
Jälestus, igavus, õud
Markii de Sade kinkis psühhiaatriale spetsiaalse termini ja kirjutas hulga romaane, mis kutsuvad korraga esile jälestust, igavust ja õudu. Ühes tema raamatus vägistab jõuk kiimalisi sadiste noore tüdruku; otsustatakse teda mitte tappa, kuid teha nii, et ta ei saaks kuritööst kellelegi teada anda. Tal torgatakse silmad välja, nii ei saa ta vägistajaid ära tunda. Siis torgatakse läbi trumminahad: nüüd ei kuule ta endale esitatud küsimusi. Lõpuks raiutakse tal käed maha: nüüd ei saa ta juhtunut üles kirjutada. Pärast kõike seda visatakse verine sandistatud olend tänavale.
Hans Christian Anderseni peetakse üheks kõige liigutavamaks kirjanikuks. Tema Merineitsile on Kopenhaagenis ausammas: kivil meres istub imekaunist tütarlaps, kes on saanud linna sümboliks ja kelle vähendatud koopiat võib osta igast suveniirikioskist. Lahke muinasjutuvestja järgi armub Merineitsi printsi, kelle ta päästis laevahukust. Ta läheb nõia juurde, et see aitaks tal muuta kalasaba võluvaks jalapaariks. Nõid on nõus, aga nõuab vastu Merineitsi häält (millest kaunimat maailmas pole) ja lõikab sõna otseses, füsioloogilises mõttes tüdrukul keele suust. Rohi, mida Merineitsi joob, torkab teda justkui mõõgaga ja iga samm põhjustab sellist valu, nagu kõnniks ta pistodade teradel.
Kuid kõige piinavam pole isegi valu, vaid nimelt vaikimine, võimetus tundeid väljendada. Üks kõige kohutavamaid stseene Dostojevski „Vendades Karamazovites“ on legend Suurinkvisiitorist, mille mõtles välja Ivan ja rääkis Aljošale. Tegevus toimub Sevillas, inkvisitsiooni kõige verisema möllamise ajal, kuhu ilmub Lunastaja. Ja kogu kohtumise ajal Suurinkvisiitoriga ei ütle Lunastaja ühtegi sõna, millega kutsub esile talumatu hirmu.
Vaikimisvanne ja sõna
On imekspandav, et kogu oma fantaasiarikkuse juures kasutab Andersen vaikimisvannet veel kord teises kuulsas muinasjutus „Metsluiged“. Et päästa oma nõiutud vendi, peab Elise kuduma neile kõrvetavatest nõgestest särgid, nõgesed aga korjama kalmistult; teda süüdistatakse nõiduses, tahetakse lõkkel ära põletada ja, kui timukas tal juba käest haarab, viskab ta särgid vendadele, kes muutuvad luikedest noormeesteks, aga Elise ise saab lõpuks taas rääkida.
„„Tõesti, ta on süüta!“ ütles vanem vendadest ja rääkis kõigest, mis juhtunud; kuni ta jutustas, valgus õhku laiali justnagu miljoni roosi aroom – iga halg lõkkes kasvatas endale juured ja oksad ning juba oli lõkke kohal lopsakas punaste roosidega põõsas. Kõige tipus säras tähe kombel pimestavalt valge õis. Kuningas noppis selle ja pani Elise rinnale ning tüdruk virgus ja tema südames oli rahu ja õnn.“
Kuid Andersen ei unusta lisamast, et Elisel ei jätkunud aega kõige nooremale ja armsamale vennale ühe varruka kudumiseks – too jäigi igavesti ühe käe asemel tiivaga…
Kummitus „Hamletis“ hirmutab vahtkonda vaikimisega. Tarvitseb tal vaid rääkima hakata, kui Hamlet lööb kahtlema tema ehtsuses ja narrib isa vaimu mutiga, kontrollib ta sõnu; kõneleja muutub inimühiskonna osaks, kaotab oma mõistatuslikkuse, mis korraga hirmutab ja tekitab soovi temast vabaneda.
Vaikimisvanne on üks rängemaid. Mõnikord vaikivad süngelt õnnetud lapsed, pea maas. Nad ei tea, mida vastata õpetajate, kasvatajate, vanemate igavesele küsimusele: „Miks sa niimoodi tegid?“ Suured ärrituvad, panevad nurka, kus laps seisab endiselt vaikides ja neelab pisaraid.
Vaikimine kirjanduses on sünge hoiatus inimkonnale: meid võidakse taandada lojusteks, viia tagasi metsikusse olekusse, kui me unustame, et „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumalal ja Sõna oli Jumal“.
Aga vaid Andersen annab vaikimise hirmsa risti noortele olenditele…
Peegeldus vees
Anderseni „Inetu pardipoeg“ on kõige hirmsam ja julmem muinasjutt mitte ainult üksindusest, vaid ka tõrjutusest. Luigepoeg koorub pardiperre. Ta ei ole pardipoegade moodi ja see erinevus kutsub välja eemalehoidmise ja -tõukamise.
„Möödus esimene päev, edasi läks hullemaks. Kõik ajasid õnnetukest ära, isegi õed ja vennad ütlesid talle kurjalt:
„Viiks kass sind, tarbetut värdjat, kord minema!“
Ema lisas veel:
„Et ma sind näinud ei oleks!“„
Esimesel päeval rääkis pardiema veel: „Inetu, aga tal on hea süda, ujub teistest mitte halvemini, isegi paremini kui teised. Ma arvan, kasvab suureks, läheb kenaks ja ajapikku jääb väiksemaks… Pealegi on ta pardipoiss, aga poistele pole ilu nii väga vajagi.“
Pardiema teab väga hästi, et just poisil on vaja ilus olla, nii on loodus seadnud ega hooli loodus vähimatki oma lapse heast südamest… (Ja kas inetul pardipojal saab olla hea süda? Üldse, headus selles muinasjutus tegelane pole.) Vana part, kellel on punane plekk lestal, pakkus, et inetu pardipoeg tuleks „ümber teha“. Ja pardiema, mõistes, et „ümber teha“ ikka tuleb, see tähendab, maha tappa, venitab silmakirjalike lausetega möödapääsmatu juhtumist.
„Te ei saa minust aru!“ nähvas pardipoeg kanale, kes üldiselt temasse hästi suhtus, nagu võis taluda ka kõutsi ja poolpimedat memmekest.
„Kui meie aru ei saa, kes siis sinust aru saab!“
Ei keegi, oleks lõppude lõpuks pidanud pardipoeg nõustuma, kuid siis poleks olnud ka kirjandust ega elu.
Lõpus siirdub ta hukkamisele kaunite luikede juurde.
„Tapke mind!“ ütles õnnetuke ja langetas surma oodates pea, aga mida nägi ta vees, puhtas kui peegel? Omaenese peegeldust, aga ta ei olnud enam räpakas tumehall linnuke, vaid luik.“
Kuid Andersen ei kirjutanud sõnagi sellest, kuidas luik veel mitugi korda igatseb partide ja kanade õdususe järgi ning meenutab lindla hoope õrnusega, eriti kui luiged oma veetorusarnased kaelad küsimärkideks keerates tema juurde ujuvad ja tunnevad kahjurõõmuga ära inetu pardipoja…
Nakatunud kartongelust
Selle muinasjutu ainetel kirjutas Vladimir Nabokov ühe oma kõige süngemaa romaani „Kutse tapalavale“. Selle kangelane mõistetakse surma, sest ta pole läbipaistev, nagu kõik teised tegelased, ei oska elada dekoratsioonide ja nukkude kartongist maailmas. Timukas saadetakse varem ette, et nad sõbruneksid, timukas õpetab talle häid kombeid, mida hukatav peab valdama. Teda külastab abikaasa, kes väsimatult ja kiuslikult räägib oma üleaisalöömistest, talle tuuakse kohale ema, kes vaid mängib seda rolli ega ole tegelikult mingi ema.
„Miks te tulite?“ küsis Cincinnatus mööda kongi kõndides. „Ma ju näen selgelt, et te olete samasugune paroodia, nagu kõik, kõik. Ja kui mulle kostiks pakutakse niisugust ema paroodiat… Miks on teil mantel märg, aga kingad kuivad – see on ju hooletus. Andke butafoorile teada.“
Päris lõpus tõuseb kangelane tapalavalt ja läheb sinna, kus elavad päris inimesed!
„Väljakust polnud suurt järel. Lava oli ammu punase tolmu pilve kokku kukkunud. Viimasena tormas mööda musta salliga naine, kes hoidis kätel pisikest timukat nagu lukusüdant. Langenud puud vedelesid lamedana, igasuguse reljeefita, aga samasugused veel püsti jäänud, samamoodi lamedad, ühele küljele maalitud varjuga, et jätta muljet ümarusest, püsisid vaevu okstega rebeneva taevavõrgu küljes. Kõik valgus laiali. Kõik varises. Keeristuul haaras ja keerutas tolmu, kaltse, värvitud laaste, kullatud kipsi tükikesi, papist telliseid, kuulutusi, lendas kuiv hämarus ja Cincinnatus läks läbi tolmu ning mahasadavate esemete, läbi võbelevate kangaste suunas, kus, vähemalt hääle järgi, oli keegi, kes tema moodi.“
Kas nad võtavad ta omaks? Kas pole ta juba kartongelust nakatunud, kas ei ole temasse süüvinud nukumaailma südamik? Võibolla hakkab ta veel igatsema oma üleaisalööjast Marfinkat, väljamõeldud maailma ja isegi nukutimukat, kes suhtles tema kui lapsega, korrutades pidevalt: „Ega ma veel midagi tee!“
Üleskutse tappa
Nõid Anderseni „Tulerauas“ kuldas soldati üle. „Soldat võttis ja raius tal pea maha. Nõid langes surnult maha, tema aga sidus kõik raha nõia põlle, viskas kompsu õlale, torkas tuleraha tasku ja marssis otse linna.“
Selge, et soldatid on jõhker rahvas, üks-kaks ja kombes. Kuid soldatit võib võrrelda palju keerulisema kangelase – tudengist filosoofi Rodion Raskolnikoviga Dostojevski „Kuritööst ja karistusest“. Sarnasust on väga palju! Rodion pärineb perekonnast, kus kõik on valmis tapma: tema õde Dunja tulistas Svidrigailovit, ainult alguses laskis mööda, pärast oli tõrge, aga Rodion „lõi kõigest jõust korra ja teise, ikka silmaga, ikka lagipähe. Veri purskas nagu ümberaetud klaasist. Ja keha varises maha. Ta astus sammu tagasi, lastes kerel kukkuda ning kummardus siis näo juurde; juba oli ta surnud…“
Romaanis on hulk „lapselikke“ sündmuste seletusi (kas ehk ei võtnud Dostojevski neid Andersenilt, ajaliselt oli see täiesti võimalik!). Nõid oli vana ja inetu: „niivõrd väärastunud: alumine huul rippus rinnani välja“, ka laenuhai Aljona Ivanovna pole parem: „…tema hõredad, kombekohaselt võiga määritud juuksed olid palmitsetud rotisabaks…“, aga lapsele seletas Andersen, et kõik inetu on tingimata kuri, ilus jälle tingimata hea. Inetus võib olla vaid vahepealne staadium, ajutine proovilepanek nagu „Inetus pardipojas“, aga siis peab saabuma ilu; vanaduses see muidugi enam kuidagi tulla ei saa, sellepärast vanamutid elust välja pühitaksegi. Soldat sai kõik vanaeide raha ja keeras kõik selle veel tema põlle, Raskolnikov sai raha vanamutlikus pingul rahakotis; soldatile raha õnne ei toonud, Raskolnikov isegi ei kasutanud seda, kuid sel kõigel pole justkui tähtsust – on vaid lülid möödapääsmatute, kuid mõttetute tegude ketis.
Ühes suures romaanis oli isal kolm poega, täpsemalt isegi neli. Ja kõik nad tahtsid isa ära tappa – Dostojevski „Vennad Karamazovid“… „Pole vaja!“ karjatas kuningas, kuid kõige suurem koer haaras ta koos kuningannaga ja viskas üles, teistele järele.“ /–/ „Aga printsess väljus siis oma vasklossist ja „hakkas ise kuningannaks ning oli sellega väga rahul.“ Nii lõpeb „Tuleraud“ (Võib muidugi vanemaid mitte tappa, vaid lihtsalt nende olemasolu unustada: Pöial-Liisi ei meenuta kordagi oma ema, kes teda meeletult igatseb, kui on saanud endale tiivad ja haldjate hõimu sulandunud.)
Mürgised kommid
Anderseni tapmiste-kaja on olemas paljude maade kirjanike teostes, näiteks Oscar Wilde’i kuulsas muinasjutus „Ööbik ja roos“, kus ööbik laulab oma südant roosi okkaga läbi torgates, et too punaseks saaks, sest just punast roosi nõudis tudengilt iludus, lubades vastutasuks temaga tantsida.
Tudeng nuttis aias, kus polnud ühtegi punast roosi, ööbik otsustas tal aidata armastust võita oma elu hinnaga. Kaua, kaua kostab ööbiku triller, aeglaselt, aeglaselt läheb okas südamesse. Nii aeglaselt nagu koob kõrvetavatest nõgestest särke Elise, nii aeglaselt, kui sureb vapper tinasõdur, kes igatseb tantsijanna armastust „Vankumatu tinasõduri“ muinasjutus: ta upub, satub kala kõhtu ja põleb tules, muutudes pisikeseks tinatükiks. Muuseas, tal puudus üks jalg – temale ei jätkunud tina, kui vanast lusikast sõdureid tehti, nagu ei jätkunud varrukat Elise nooremale vennale. Nagu õpetlasel muinasjutus „Vari“ ei jätkunud mehisust ega jõudu varju ees oma inimlikku väärikust kaitsta; printsess käskis ta oma ja varju pulmapäeval hukata.
On legend, rohkem küll vastiku kuulujutu moodi, nagu oleks Taanimaa lapsed kogunud raha ja saatnud armastatud muinasjutuvestjale Andersenile maailma suurima kommikarbi. Umbusklik Andersen aga otsustas kõigepealt anda neid komme oma sugulastele proovida, veendumaks, et need pole mürgitatud. Ei, kommid ei olnud mürgised. Taanimaa lapsed armastasid Anderseni siiralt, nagu siiani lapsed ja suured kogu maailmas, kirjanikud aga kasutavad edasi tema unikaalseid süžeesid.
