Nii see on, välisministeerium treib luulet. Luuletused on muidugi väga halvad; kuna olla poeet – see on eriline saatus, eriline eluviis, talent, mis määrab inimese vaimse palge. Aga Venemaa ametnikkond?
Kahestumine eluks teenistuses ja väljaspool seda oli võimalik vaid XIX sajandil, praegu on see mõeldamatu. Inimene, kes särab ekraanil ranges ülikonnas oma protokollikõnega, ei saa õhtul istuda laua taha ning luua midagi õhulist ja seletamatut – amet on ta jäägitult alla neelanud.
41 KAASTÖÖTAJAT
Kõige viljakamad on välisteenistuse juht Sergei Lavrov, Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Mihhail Kamõnin, samuti aga ka minevikust tuntud tegelased Juri Andropov ja Aleksandr Bessmertnõhh. Kokku on kogumiku kaasautoreiks välisministeeriumi 41 kaastöötajat ja veterani.
“On teatud daatumid, neist vaikis kalender ja neist ei kirjuta midagi hommikul ajalehed?” – selliste sõnadega algab Lavrovi luuletus “Erilised daatumid”, mis, nagu öeldi presentatsioonil, tuletab inimestele justkui meelde, et töö kõrval, poliitika ja börsikäikude kõrval, eksisteerib isiklik elu, mis mõnikord on palju tähtsam.
Loomulikult ei jäta kogumiku autorid tähelepanu alt välja ka Venemaa saatust, mis on tihedalt seotud välisministeeriumi omaga.
“Kuid kodumaa teed on muutunud karmimaks ja karmimaks. Mõnedel tuleb sõnade asemel välja halin ja valed. Päästsid Venemaa Gribojedov ja Pu?kin ja Tjut?ev – nende sõnadest kujundas Venemaa oma teadvuse” – räägitakse teises Lavrovi luuletuses “Saadiku käsk”.
Kogumik tuli välja tiraa?iga tuhat eksemplari. Ligi 500 neist saadetakse Venemaa saatkondadesse ja konsulaatidesse välismaal.
Üldiselt pole ju luulet kirjutada häbiasi. Eriti siis, kui oma ametikohustustelt ei pea inimene neid hästi kirjutama. Või pole üldse neid kohustatud kirjutama. Aga tänane vene poliitika ja luule? Imelik on. Tundub, et üldse ei karda häbi need inimesed, kes on kõrgetel ametikohtadel ja pakuvad inimestele oma armetuid sepitsusi.