VAIMULIK KAKELUNG: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel pajatab, mil moel Vene Õigeusu Kirik sel aastal muu maailma kirikutega tülli läks. Et pauk tuli nii-öelda luuavarrest, ei osatud seda Moskvas kuidagi oodata.
- septembril avaldas Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) välissuhete osakond oma internetileheküljel kiriku ülima juhtorgani Püha Sinodi ametliku avalduse, milles teatati suhete katkestamisest Konstantinoopoli patriarhiga. See oli radikaalne lõpp protsessile, mida õigeusklikes kirikuringkondades ja õigeusumaailmas üldse pingsalt jälgiti. Huvitaval kombel on see avaldus uskumatult sarnane Vene poliitikas regulaarselt kõlavate süüdistustega NATO laienemise kohta. Nii nagu Vene poliiteliit süüdistab NATO-t, süüdistab Moskva patriarhaat Konstantinoopoli patriarhi VÕK-i piiridele lähenemises ja tema territooriumi omastamises. Jutt on siin küll kanoonilisest territooriumist ja Konstantinoopolit süüdistatakse Eesti, Poola, Leedu ja Soome õigeusukirikute seadusevastases enda külge liitmises, ent retoorika on äravahetamiseni sarnane Venemaa välisministeeriumi nootidega.
Vestluskatse
Kogu loos on palju segast ja see sarnaneb eriti jabura kriminaalfilmiga. Ühel hetkel selle aasta augusti lõpus oli Venemaa meedia täis artikleid sellest, et Moskva patriarh Kirill sõitis Istanbuli, et Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeos I-ga vestelda Kiievi patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku (UÕ) autokefaaliast.
Autokefaalia oleks tähendanud, et ukrainlased lähevad autonoomse kirikuna Konstantinoopoli jurisdiktsiooni alla ning esimeste teadete järgi olla pinnasondeerimine alanud juba aprillis. Kirill saabus Moskvasse tagasi teatega, et jutuajamine kolleegiga oli „konstruktiivne“, aga midagi suurt ära ei tehtud. Edasi hakkasid Vene meedias regulaarselt ilmuma mitmesuguste kirikutegelaste sõnavõtud teemal, kuidas ukrainlaste Konstantinoopoli alla minek on vastuvõetamatu, ja hoiatused, et asi võib halvasti lõppeda – mõned kirikutegelased ennustasid suisa religioosset kodusõda Ukrainas.
UÕ lükkas jutud juba otsustatud autokefaaliast ümber, Vene pool jätkas aga pommitamist hüsteeriliste avaldustega, milles Konstantinoopolit hoiatati tõsiste tagajärgede eest, kui UÕ saab Konstantinoopolilt autokefaalia.
Pidustused
Hakates lugu tagantjärele harutama, selgub, et juhtunud oli palju huvitavat. Moskva ei võtnud alguses jutte UÕ autokefaaliast tõsiselt, sest see siht on ukrainlastel juba ammu, aga pajatustest kaugemale pole küünditud. See, et midagi susiseb, sai VÕK-ile selgeks juuli lõpus, kui nii Kiievis kui ka Moskvas tähistati Kiievi-Venemaa ristimise 1030. aastapäeva. Moskvasse praktiliselt ei saabunudki õigeusu maailma kahurväge, Kiievi pidustustel Konstantinoopoli patriarhaadi esindajad Moskva omasid sisuliselt aga ignoreerisid.
Pärast pidustusi võtsid Ukraina ametivõimud VÕK-ilt vägivaldselt ära ettevõte Sofrino, mis valmistab müügiks religioosseid kaupu ikoonidest küünaldeni. Õli lisas tulle see, kui Konstantinoopol saatis septembri algul Ukrainasse kaks saadikut – eksarhhi –, kes olid ukraina päritolu Kanada ja USA piiskopid.
Huvid
Ukrainas eksisteerib praegu vähemalt neli õigeusu kirikut. Üks allub Moskva patriarhile, teine on sellest eraldunud Kiievi patriarh, kolmas täiesti marginaalne autokefaalne (iseseisev) õigeusu kirik ja neljas on Rooma paavstile alluv uniaadi kirik.
Kellel on soovi Moskva patriarhaadi huvidest rohkem teada saada, sellel soovitan lugeda Ain Riistani 2015. aasta artiklit „Ukraina konflikti teopoliitikast: Moskva patriarhaadi perspektiiv“ ajakirjast Kirik & Teoloogia, ent lühidalt kokkuvõetuna peab Moskva Ukrainat enda kanooniliseks territooriumiks ja Moskva patriarh ennast Ukraina usujuhiks, kes ei tunnista Ukraina territooriumil teisi õigeusu kirikuid. Lisaks veel see, et peaaegu pool Moskva patriarhaadi kogudustest asub Ukrainas, mis teeb ta maailma suurimaks (ja ka teatud mõttes mõjuvõimsamaks) õigeusu kirikuks. Kui Moskva kaotaks Ukraina kogudused, oleks ta suuruselt alles kolmas õigeusu kirik maailmas.
Asja teine pool on, et Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh on oikumeenilises õigeusu maailmas nn emakiriku pea. Konstantinoopoli patriarhaat on küll väike, asub ühes Istanbuli rajoonis, aga tal on mõningad privileegid. Üks nendest on teiste oikumeenilisse õigeusu kirikusse kuuluvate patriarhide tunnustamine ja regionaalsete kirikute alluvussuhete korraldamine nn õnnistuskirjade ehk tomoste kaudu. Seda kõike peab teadma, et mõista edasisi sündmusi.
Katkestus
Nimelt koondas Moskva kõik jõud, et survestada Konstantinoopoli patriarhi UÕ-le autokefaaliat mitte andmast. Pärast selliseid ähvardusi nagu „selline samm viib lõheni õigeusu maailmas ja viib tupikusse suhted Vene ja Konstantinoopoli kirikute vahel“ kuulutati Moskvas armulauaosaluse katkemisest Konstantinoopoli suhtes. See tähendab, et Konstantinoopoli patriarhile alluvate kirikute liikmed ei saa VÕK-i kirikutes armulauale, kirikudiplomaatilises keeles aga mitteametlikku suhete katkestamist.
Nüüd tegi Bartholomeos I aga midagi pretsedenditut. Nimelt teatas ta, et Moskva patriarhi ja tema patriarhaati pole olemas ja seega ei saa Kirill midagi nõuda! Konstantinoopolist väideti, et kui Venemaale kolinud Kiievi patriarh nimetas ennast 15. sajandil ümber Moskva patriarhiks, siis tegi ta seda ilma Konstantinoopoli patriarhi tomos’eta ning johtuvalt sellest pole Ukraina Moskva jurisdiktsiooni all ja Moskva patriarhaati ei eksisteeri.
See oli muidugi viimane piisk Moskva karikasse ja sisuliselt katkestati suhted Konstantinoopoli patriarhiga. VÕK-i Püha Sinod teatas, et nüüdsest loobutakse jumalateenistustel meenutamast Konstantinoopoli patriarhi ning lõpetatakse koos teenimine oikumeenilise patriarhaadi piiskoppidega. Samuti katkestab Moskva patriarhaat osalemise kiriklikel kogunemistel ja teoloogilistes dialoogides, millest võtavad osa Konstantinoopoli esindajad.
Kaotus
Lõppakord saabus 11. oktoobril, kui Bartholomeos I kuulutaski välja Ukraina autokefaalia. Koos sellega võeti Moskva patriarhilt ära õigus määrata Kiievisse metropoliite. Väidetavalt algas Ukrainas juba mõnda aega tagasi VÕK-i koguduste üleminek UÕ alla, nüüd peaks see veel enam intensiivistuma.
Selles protsessis sai Moskva patriarh mitu lööki allapoole vööd. Esiteks tehti ennast traditsiooniliselt Kolmanda Roomana ja Bütsantsi järeltulijana positsioneerinud Moskvale/VÕK-ile selgeks, et muu oikumeeniline õigeusu maailm niimoodi ei arva ja et Bütsants asub siiani Konstantinoopolis/Istanbulis. Moskvat on õigeusumaailmas kogu aeg süüdistatud mahhineerimises ja teiste kirikute siseellu sekkumises, nüüd aga selgus, et tema kontroll on märksa nõrgem, kui paistis.
Teiseks on Ukrainal suur emotsionaalne väärtus mitte ainult Vene riigi, vaid ka kiriku jaoks. Tollesama müütilise slaavi vendluse aluseks on ka legend slaavi ristiusu algallikast Kiievist ja praegusest keskusest Moskvast. Just pärimus ühtsest vaimsest kodust aitab Moskva poliitikutel väita, et venelased ja ukrainlased on tegelikult üks rahvas. Nüüd tuleb aga välja, et Moskva kiriku näol on sisuliselt tegemist isehakanud lahkusulistega, mis peaks kõvasti käima VÕK-i kui (siiani veel) maailma suurima õigeusu kiriku eneseuhkuse pihta. Ja last but not least, õigeusu kirikute poliitikat jälgivad ja kommenteerivad eksperdid väidavad, et Ukraina president Porošenko soovib just UÕ baasil üles ehitada iseseisva Ukraina õigeusu kirikut ja liita sellega ka autokefaalne kirik ning VÕK-i Ukraina kogudused. Praegu pole see reaalne, aga kui see kunagi juhtub, siis kaotab VÕK nii suuruses, prestiižis kui ka varanduses.
20 aastat tagasi oli sarnane olukord Eestis
Kui Eesti-Vene kirikutüli siin 1995. aastal tuurid üles sai, võttis see sõda kohati hüsteerilised ning tragikoomilised vormid, meenutab 1996. aastal Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeosega tema Istanbuli residentsis kohtunud Juku-Kalle Raid.
Mäletan hästi tankistiks õppinud (pean siinkohal silmas roomikutega relva, mitte püünele lükatud valesüüdlast) kohalikku vene preestrit Seliverstovi, kellel oli kombeks Konstantinoopoli kiriku alla pürgiva Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) pooldajaid teenistusel ähvardada ristiga lüüa või siis sellesama preestri poja ja tema vaimulikus seminaris õppiva sõbra EAÕK preestri jõhkrat peksmist (mõlemat marurahvuslikku tatti karistas Eesti kohus tingimisi).
Vene kiriku toonane pidev hala oma kodanike huvide pärast kandis täpselt sama tähendust, mida kannab Vene välisministeeriumi ülepaisutatud „huvi“ „lähivälismaal“ elavate kaasmaalaste vastu – sisulist pohhuismi ja poliitilist populismi.
Kirikul on Vene võimustrateegias oma tähtis koht, üheks võtmeorganisatsiooniks oli see nii õigeusklikust ja kommunistist joodikule Jeltsinile kui on ka õigeusklikust luurajast Putinile. Toonane patriarh Aleksius ajas Putini asja, muud midagi.
Sellest, et idapoolset kristlust kasutatakse antidemokraatlikel ja natsionalistlikel-imperialistlikel eesmärkidel, on räägitud Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. Assen Ignatov Saksa Riiklikust Ida- ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudist kirjutas 1994. aastal: „Poliitiliselt aktiivsed Vene teoloogid näevad demokraatiat kui valitsemise väärvormi. Mündi teine pool on kiriku allutamine riigile – kirik on ainult riigi eesõigustatud teener.“
Vene õigeusk on sotsiaalpoliitilises mõttes alati antidemokraatlikult käitunud – see on demokraatia kriitika uduste teoloogiliste argumentidega, mis ulatab üldisest umbusust kuni otseste eitusteni ja isegi vanakristliku stiiliga hullunud kirikuvanneteni.
Vene kirik on viimase 25 aasta jooksul ohtralt pannud kirikuvande alla omaenda preestreid, aga ka ühiskondlikke tegelasi ning vähemalt ühel korral isegi riigiduuma endise liikme Gleb Jakunini, kellel jätkus julgust kirjutada raamat „Moskva Patriarhaadi pale“ Vene kiriku ja KGB seostest.
Eriti vahva kuju oli Laadoga metropoliit Joann, kindlasti üks vahvamaid kõigist õigeusklikest publitsistidest Venemaal. Talle kuulub sedastus, et „kõik demokraatia ideed on valedest kokku mätsitud“.
Joann on kahelnud ka inimõigustes kui demokraatia ühes lahutamatus osas: „See alus on kunstlik ja võlts, mis kuulub lääneeuroopalikku mõtteviisi ning on vene eneseteadvusele sügavalt võõras.“
Moskva üritas 1990-ndatel anda Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku soovile minna Konstantinoopoli alluvusse jõuliselt negatiivset hinnangut ning tekitada rahvusvahelises poliitikaelus võimalikult suurt hädakisa.
- aasta 17. jaanuaril võttis sõna Kaliningradi metropoliit Kirill, kes teatas: „Praegu rikutakse Eestis kõige jämedamal kombel kanoonikat. Muutused Eesti Õigeusu Kirikus võivad toimuda ainult Moskvaga kooskõlastatult.“ Kirill läks mõned nädalad hiljem veelgi kaugemale. Ta selgitas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeosele, et ei saa garanteerida Eesti õigeusklike riigile lojaalseks jäämist.
Kirikutüli haripunkti ajal töötas Vene Õigeusu Kirikus palju toredaid inimesi. Diakonid maalisid hirmunud vene mammidele kohutavaid pilte sellest, kuidas „eestlased kirikuriistad ja ikoonid Rootsi viivad“, Korneliuse pressisekretär Morozkin (kes sai sõjaväelise hariduse Venemaa lennuakadeemias) seletas pateetiliselt ajalehes Estonija, et „Nevski katedraalis hakatakse pidama eestikeelseid jumalateenistusi, aetakse välja slaavi kogudus“ jne.
Piiskop Kornelius kirjutas kõige muu seas ka masendava hulga grammatiliste vigadega, anuva pöördumise Euroopa Nõukogule, eesmärgiga anda kohtusse kogu Eesti riik õigeusklike diskrimineerimise eest, millele, tõsi küll, Euroopa Nõukogu toonane peasekretär vähimalgi määral ei reageerinud.
See pole sugugi kõik. Just Eestist pärit Venemaa patriarh Aleksius oli see mees, kes kirjutas kirikutüli ajal USA presidendile Bill Clintonile kaebekirja Eesti alatu suhtumise kohta: „Toimub õigeusu täielik häving Eestis ning põhiliste inimõiguste rikkumine. Õigeusu Kiriku juht koos oma vaimulikega visatakse välja oma majadest ja pühakodadest (sic!). Õigeusklikke sunnitakse Eestis elama salajast elu (sic! sic!) ning enamikku neid ootab maalt väljasaatmine (sic! sic! sic!). Loomulikult palus Aleksius selles kirjas Billi teha kõik billistolenev, et taolisele kohutavale jamale mingi piir pandaks, teisisõnu, Venemaa patriarh anus, et Eestile avaldataks USA poolt survet olukorra ümberkäänamiseks.
Nagu teame, läks Eesti apostlik kirik siiski kõigest hoolimata Konstantinoopoli jurisdiktsiooni. Ukraina on sellel Venemaa jaoks ebamugaval teel lihtsalt veel palju ebameeldivam õunatükk, mis alla neelata.
