Akendel süttisid kahtlased tulukesed. Ahjudesse ronisid poolkeelatud vorstid. Ütlete, et pole siin Eesti Vabariigis ühtegi vorsti ära keelatud? Tõsi on. Ainult välismaa vorstid on tollikeelu all. Saate kaheksateist tuhhi traffi või kolm nädalit aresti. A mäuke aus eestimees siis väljamaalt vorsti toob? Vast ainult see, kes vorstist lugu peab. Niiütelda eestimaist niiütelda lihast tehtud jämejunni ju asjalik inimene ei söö. Tohoh? Meil ju näärid ukse ees, meil ju verivorstiteema? Mnjah. Meenutage, kas, kes ja kunas viimati i s e verivorsti tegi. pole verd? Vennalikus Soomes müüakse seda vedelikku suisa neljakandilistes piimapakkides. Aasta läbi. Tõsi küll, pastöriseeritud kujul. Aga see tähendab ju üksnes kerget keetmist – ja kes meist sööks kuumtöötlemata verivorsti? Aga Eestis verd ei müüda, kui just turul väga teraselt kokku ei lepi. Ja jube usaldus peab taga olema. Soolikat võib küll turu päält osta, toda kupatad ju kodus ja kõvasti.

KOGU ILULE KAEMATA –
me ostame omad mustad makkarad ju poest. Valdavalt. Nagu ostame omad viinerid ja niinimetatud suitsuvorstid. Mehaaniliselt konditustatud lihamassist ja kanamöginast on nemad enamasti valmistet, aga kesse ikka sinna vorstinaha pääle nii väga vaatab. Minu lapsepõlves seisis Võidu väljaku servas oran? putks. Sealt sai osta peaaegu välismaa moodi toodet – kuuma võileiba. Kahe jaheda saiaviilu vahele lörtsati plärakas ket?upit ja kaks kuumaks kõrvetet viinerit. Seda kombinatsiooni oli praktiliselt
võimatu koos hoida ja eks tumesinise koolivormi populaarsemad plekid olnud ikka need ket?upi omad. Ket?up on igaveseks mu alamälus nõukogude korra tingmärgiks jäänud. Viinereid alati ei olnud.

SIIS KUUMUTATI
keeduvorsti viilakat. Stepivorst – mäletate? Ega te ei taha mäletada. Ja kuum võileib oli ilgelt kallis – 45 kopikat. Seda raha enamasti ei olnud. Jõukamad poisid ostsid korraga kuuma võileiva ja pudeli pepsit (samuti 45 kopikat). See tähendas pea rublalist väljaminekut. No üks terve rubla oli ikka kõvem sõna kui mingi sada krooni täna. Ja kohtumine rublaga oli haruldane, väga haruldane. Uh, ei taha mõeldagi, kunagi enam ei osta ma pepsit. Mitte et ma seda va konkurenti armastaks. Aga vähemalt jaksan ma seda osta ja ta sildil pole suuri venekeelseid tähti.

SÖÖGE IKKA INIMESE SÖÖKI,
kärme toit on orjade värk. Büroohoonete klientuurile. Omaniku palgalised, null inimväärikust, avagu oma suud ja ärgu imestagu, kui need täituvad hamburgeritega. Ja siis tiriseb kell ning kästakse harjakappi minna, kraamida tolmu alt välja rõvedad plastmassist valeküünla-kolmnurgad.

Lööge need bossile pähe puruks ja minge õlut jooma. Võtke ka praadi – ja unustage õudusunenägu kuumast võileivast, mida ka koraat?iks elik koraageks hüüti. Orjad, üles, uus sajand on! Ja näärid lähenevad.

LOLL NALJALUGU
käis nõnda: mees läks oma hemorroididega arstile, ent ootamatult põkkus kahe arstiga – üks noor, teine vana – ja eks ta siis ikke praavitamist palunud. Noor arst öelnud: hmh, üsna labane soonesopistus, paneme küünla persse ja asi ants. Vanem arst süganud habet ja öelnud: küünla jah, persse jah, aga paneme kolm. Noorem järele pärima: miks kolm, ilus lihtne kaasus ju? Vanem vastu: sõbrake, täna on kolmas advent.

Ja nõnda võib juhtuda ka teiega. Satute uskliku kõrtsmiku otsa ning ei see distsiplineerimatu joomavellekene arugi saa, kui juba on tema rahakukrut tuulutatud nii hullul moel, et astub tema muudkui võlavangla suunas..

Hommikul on eluvaim lõhki kui kasaka pasun.