Eestis on Vieru peaaegu tundmatu, ehkki Nõukogude ajal tõlgiti tema luuletusi usinasti eesti keelde. Viimase raamatukese (“Sest et armastan” – Tallinn, Eesti Raamat, 1985) koostaja ja tõlkija on Peeter Volkonski. Möödunud aastal luges ta mulle Kuku klubi suitsetamisruumis mälu järgi ette paar rida rumeenia keeles ning siis oma eestikeelse tõlke. Vaat mis tähendab vana kooli inimene.
Kõhn, noor ja rõõmsameelne
Grigore Vieru sattus 16. jaanuaril liiklusõnnetusse ja suri kaks päeva hiljem. Luuletaja oli tagasiteel ürituselt, mis oli pühendatud teise poeedi, Mihail Eminescu 159. sünnipäevale. Autojuht ei märganud betoonpiiret. See juhtus Danceni küla kandis, kus ma lapsepõlves aastakese mööda saatsin. Selle suure küla koolis töötas mu ema, aga mina olin temaga kaasas. Meelde pole jäänud peaaegu midagi, vaid paar pildikest. On emakeele tund, ema istub õpetajalaua taga, mina aga laua peal. Meie ees on õpilased, kes kriimuliste suudega mulle naeratavad.
Kui ma natuke suuremaks kasvasin ja ise kooli läksin, sai minu pinginaabriks Augustin, tumedajuukseline väga võimekas poiss. Ta oli Grigore Vieru õepoeg.
Kas siis sellepärast või oli see hoopis kokkusattumus, kuid esimeses klassis kohtusimegi luuletajaga. Ta tuli kooli, jutustas meile midagi ja luges luuletusi ette. Ta jäi meile hästi meelde ja kui me teda tänaval kohtasime – olime naabrid, kool asus Ajakirjanike Liidu kõrval -, hõikasime talle järele: Vieru, Vieru! Siis oli ta kõhn, noor ja rõõmsameelne.
Lugu ärahellitatud poisist
Juba siis, päris seitsmekümnendate aastate alguses, oli ta Chişinău populaarsemaid luuletajaid. Ta kirjutas naiivselt, pisut lapselikult oma armastusest isamaa (mitte NSVL), emakeele ja ema vastu. Ema küpsetab leiba, lapsed on laua ümber, ootavad süüa ja laulavad kooris: “Pentru pace, pentru pace mulţumim frumos.” (Rahu eest, rahu eest me täname.)
Ta kirjutas väga palju lastele. Mäletan juttu ärahellitatud poisist, kes ei tahtnud süüa. Tema isa, tark põllumees, ei karju lapse peale, vaid võtab endaga põllule kaasa. Pärast pingelist, ent toredat tööd kostitab isa teda kastest pärlendava leivaga. Poiss saab aru mitte ainult sellest, et sööma peab, vaid ka sellest, millise vaevaga leiba saadakse.
(Muide, leib on siin reministsents nälginud lapsepõlvest. Pärast Teise maailmasõja lõppu hukkus Moldaavias näljahäda tõttu rohkem inimesi kui sõja ajal. Välja surid terved perekonnad, terved külad. Esines kannibalismijuhtumeid. Grigore Vieru ema – nagu ka teised Bessaraabia naised – käis Ukrainas põliseid perekonnavaipu leiva vastu vahetamas.)
Kõik need bukoolilised pildikesed olid Nõukogude kirjandusmudelile väga lähedased. Sellepärast võimud Grigore Vierut tunnustasidki, lausa hellitasid teda. Teda avaldati, talle määrati igasuguseid preemiaid. Ta tohtis välismaal käia, isegi kapitalistlikes maades. Nagu te mäletate, tähendas see Bre?nevi ajal palju. Leebet iseloomu ära kasutades veendi teda kommunistlikku parteisse astuma. Ta puikles kaua aega kõrvale, ent andis lõpuks järele. Ehkki ta küll kirjutas midagi Leninist ja “lõbusatest oktoobrilastest”, ametlikku õuelaulikut temast ei saanudki.
Immateriaalne elanik
Pärast pikka vaheaega sattus ta esimesena Nõukogude delegatsiooni koosseisus Rumeeniasse, armus sellesse maasse ning temast sai Bessaraabia taasühinemise tuline pooldaja. Siis ta ütleski kuulsaks saanud lause: “Kes unistas lennust kosmosesse, mina aga igatsesin sõitu Rumeeniasse.”
Vanemates klassides tutvustas Augustin mulle oma onupoega Călini, Grigore Vieru poega. Me kogunesime tema kodus, kuulasime muusikat, suitsetasime rõdul, rääkisime Sartre’ist ja eksistentsialismist. Toona lugesime kõik tema romaani “Iiveldus”. Mina ei olegi seda lõpuni lugenud.
Peremeest ennast ei olnud kunagi kodus. Võib-olla just sellepärast kujutasin endale teda ette nagu taevaelanikku, mõningal määral immateriaalsena.
Ainuke kord kohtasin peremeest tema kodus siis, kui olin juba täiskasvanu. Tulime koos minu eesti tüdruku ja Tartu tuttavatega. Õhkkond oli tõsine, Nõukogude aja lõpp lähenes. Meid võeti vastu võõrastetoas ja pakuti veini. Ma?tre tuli sisse, lõi meiega kokku ja ütles paar heatahtlikku sõna Eestimaa ja eestlaste kohta. “Peagi tuleb Nõukogude impeeriumile lõpp ja te saate oma uue riigi üles ehitada, aga meie, Bessaraabia, läheme Rumeenia koosseisu,” ütles Vieru.
Luuletaja osutus selgeltnägijaks. Mööda ei läinud kahte aastatki, kui tema ennustus täitus. Vähemasti Eestis.
Nimeline aasta
Aga Grigore Vieru läks Bukaresti, ostis endale korteri kesklinnas ja sai paariks aastaks Rumeenia poliitilise elu päris silmapaistvaks kujuks. Naiivse ja kodumaad armastava inimesena astus ta vaat et kõige jälestusväärsemasse parteisse Rom?nia Mare (Suur Rumeenia). Saan puhtsüdamlikult öelda, et see partei ajab edasi Rumeenia Raudkaardi (Garda de fier) fa?istide asja.
Ma loodan väga, et luuletaja ei saanud elu lõpuni aru, kellega ta kampa oli löönud.
Matused olid korraldatud kõige kõrgemast klassist. Kohal olid kõik Moldaavia presidendid, peaministrid, parlamendi spiikerid. Kirstu taga kõndisid kümned tuhanded inimesed. Mina jälgisin neid internetis.
Mu tunded olid kahetised. Ühest küljest oli mul kurb luuletaja surma pärast, teisest küljest oli huvitav vaadata täiskasvanuks saanud noorpõlvesõpru.
Kohe pärast matuseid kuulutati välja, et Chişinău kesklinnas asuv Pu?kini tänav nimetatakse ümber Grigore Vieru nimeliseks. Tema nime hakkavad kandma ka mõned koolid ja ülikoolid. Et aasta 2009| kuulutatakse luuletaja aastaks ja et lähitulevikus ilmuvad tema kogutud teosed.
Aga peale selle sai veel teatavaks, et Călin, luuletaja noorem poeg, osaleb parlamendivalimistel, mis toimuvad Moldaavias 5. aprillil.