MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (nr 90): KesKus’i sari kõige mõttetumatest riikidest planeedil Maa. Siia nimekirja kuuluvad kõik riigid, mis ka järgemööda ette võetakse. Geograaf Toomas Kümmel kirjeldab maailma esimest vaba neegrite vabariiki Haitit.
Haiti ajaloo märksõnad võiksid anda aimu õnnest, edust ja väärikusest. Ikkagi endine Prantsusmaa koloonia, mis Ameerika maadest kuulutas ennast teisena USA järel iseseisvaks! Ja mitte ainuüksi vabaks, vaid esimeseks vabaks neegrite vabariigiks. Kuid õnnest, edust ja väärikusest on asi sama kaugel kui Pluuto Päikesest. Kui õnnetusel oleks teine nimi, siis oleks selleks Haiti. Kui ikaldusel, vägivallal ja anarhial oleks teine nimi, siis oleks selleks Haiti. Selle 11,5 miljoni elanikuga riigi hädadel ei näi lõppu tulevat. Öelda Haiti kohta täiesti mõttetu riik oleks liialdus. Sellist riiki ei tohiks üldse olemas olla.
Mägine maa
Haiti tähendab mägist maad. Suuruselt on saar Suurte Antillide saarestikus Lääne-Indias Kariibi meres Kuuba järel teisel kohal. Saare pindala 77 000 km² on näiteks Eesti pindalast 1,7 korda suurem. Kuid Haiti jagab saart Dominikaani Vabariigiga. Haiti moodustab lääneosas kolmandiku saare pindalast ja Dominikaani Vabariik idaosas kaks kolmandikku. Kahel riigil on ühist maismaapiiri 360 km. Haitit lahutab läänes asuvast Kuubast 85 km ja Jamaicast 190 km. Idas on Haitile lähimaks naabriks Puerto Rico, milleni on ligi 500 km.
Haiti reljeefi iseloomustavad idast läände suunduvad mäeahelikud, mis jätavad ainult kitsale rannikuribale üksikuid tasandikulisi maastikke. Mäeahelike kõrgeim tipp Pic la Selle (2680 m) on ühtlasi Lääne-India kõrgeimaks tipuks. Seega on mägise maa nimetus igati õigustatud.
Haiti tähtsaim jõgi on Artibonite, mis saab alguse Dominikaani Vabariigi lääneosast. Suuremas osas voolab jõgi Haiti territooriumil ning suubub Gonâve lahte. Artibonite on Haiti saare pikim jõgi ja selle orus asub riigi peamine teraviljakasvatuse piirkond.
Haitil on Kariibi mere saartele tüüpiline soe, mereline, troopiline kliima. Aasta keskmine temperatuur jääb vahemikku +25 °С kuni +30 °С. Troopilisele kliimale iseloomulikult on seal ka sajuperioodid, mis kestavad Haitil aprillist juunini ja septembrist oktoobrini. Nuhtluseks on Haitile kujunenud laastavad orkaanid. Teine nuhtlus on inimese enda tekitatud – see on metsade ulatuslik raiumine, mille tõttu on mäenõlvadel ulatuslik erosioon ja seega kaob mulla viljakus.
Kolmanda nuhtluse nimi on maavärinad. Haiti asub seismiliselt aktiivses piirkonnas, kus omavahel puutuvad kokku Kariibi ja Põhja-Ameerika suured maakoorelaamad.
Haiti 11,5 miljonist inimesest on 95% mustanahaliste orjade järeltulijad, kes koloniaalajastul veeti sinna peamiselt Lääne-Aafrikast. Haitil on kaks riigikeelt – prantsuse ja Haiti kreooli. 80% Haiti elanikest on katoliiklased.
Pealinn Port-au-Prince on suur sadamalinn ja miljonilinn, hinnanguliselt elas seal 2019. aastal 1,2 miljonit inimest. Linna nimi tähendab otsetõlkes printsi sadamat, aga ei ole selge, missuguse printsi auks see on nimetatud. Üldlevinud versiooni põhjal on linn saanud nime kapten Saint-André juhitud laeva Le Prince järgi, mis randus selles piirkonnas 1706. aastal. Kuid lahes olevaid saarekesi tunti juba enne seda Le Prince’i nime järgi.
Viimased uudised Haitilt
Kui lugeda viimaseid uudiseid Haitilt, saab selle riigi kohta kõik selgeks. Näiteks 2. mail edastas ajaleht El Día, et relvastatud isikud röövisid Haiti pealinna Port-au-Prince’i eeslinnas Dominikaani Vabariigi saatkonna nõuniku Carlos Guillén Tatis’. Ajalehe andmetel olid inimröövijad kuritegelikust jõugust 400 Mawozo. Jõuk nõuab diplomaadi eest lunaraha 500 000 dollarit. Eelmisel aastal röövis sama jõuk 17 USA misjonäri ja nõudis tookord lunaraha 1 miljon dollarit.
Sellised teated elust Haitil on tavapärased. Näiteks 2021. aasta 7. juulil lasti maha riigi president Jovenel Moïse tema residentsis Pèlerinis. Esialgu pandi süü „grupile tundmatutele isikutele, kellest mõned rääkisid hispaania keeles“. Peaaegu kohe aga selgus, et presidendi mõrva sooritas hästi relvastatud ja organiseeritud grupp, kuhu kuulusid 26 Colombia erusõjaväelast ja kaks Haiti päritolu ameeriklast. Vandenõulaste grupist suutsid Haiti julgeolekujõud arreteerida üle 20 kahtlusaluse, kolm tapeti tulevahetustes. Presidendi mõrva organiseerimises arreteeriti keegi Emmanuel Sanon, kes oli viimased 20 aastat elanud USA-s Floridas ja nimetas ennast meditsiini- ja teoloogiadoktoriks. Paljude arvates oli tegemist aga hullumeelsega, kes kuulutas, et jumal oli ta valinud Haiti uueks presidendiks. Kõik need sündmused toimusid keerulise sisepoliitilise olukorra ja presidendi vastaste protestide taustal.
Haiti võimud palusid selles olukorras saata USA-l riiki 500 merejalaväelast, kuid USA president Joe Biden keeldus ja saatis vaid mõned sõjaväelased saatkonda kaitsma. Haiti presidendi kohusetäitjaks kuulutas end peaminister Claude Joseph. Oma võimu kindlustamiseks kuulutas Claude Joseph riigis välja sõjaolukorra. Haiti põhiseaduse järgi oleks presidendi kohused pidanud üle minema ülemkohtu esimehele, kuid ta suri Covid-19 tagajärjel. Järjekorras järgmine pidi olema peaminister. President Jovenel Moïse vahetas oma ametiajal välja seitse peaministrit. Viimase, Ariel Henry nimetas ta ametisse kaks päeva enne surma. Ariel Henry ei jõudnud aga anda ametivannet ja seetõttu tema eelkäija Claude Joseph tema volitusi ei tunnustanud. Kuid rahvusvahelise surve tagajärjel oli ta siiski sunnitud võimuambitsioonidest loobuma. 20. juulil 2021 andis peaminister Ariel Henry ametivande ning lubas esmajärjekorras veenda Haiti elanikke taastama riigis korda ja julgeolekut. Pärast 14. augustil Haitil toimunud maavärinat kuulutas Ariel Henry riigis välja ühe kuu pikkuse erakorralise olukorra. Ameerika riikide organisatsioon kutsus Haiti valitsust võimalikult kiiresti korraldama vabad valimised. Henry saavutas poliitiliste jõudude konsensuse ajutise valitsuse jätkamises, ajutise ülemineku parlamendi määramises ja uue põhiseaduse vastuvõtmises, mis andis põhjuse valimised edasi lükata.
- jaanuaril 2022 elas Henry üle atentaadi, kui toimus tulevahetus julgeolekujõudude ja relvastatud bandiitide grupi vahel. 17. jaanuaril 2022 valis ajutine ülemineku parlament ajutiseks presidendiks Fritz Jeani ja Steven Benoît’ ajutiseks peaministriks. Henry keeldus seda määramist tunnustamast. Nii on Haitil kõik ajutine ning täiesti arusaamatu, kes siis ikkagi tegelikult võimul on. Segadused Haitil kestavad ja neile ei ole lõppu näha.
Kolumbusest neegrite vabariigini
- augustil 1492 alustasid Andaluusia sadamalinnast Palos de la Fronterast kolm laeva Christoph Kolumbuse juhtimisel teekonda uue meretee leidmiseks Indiasse. 12. oktoobril jõudis Kolumbus esimeste Kariibi mere saarteni. Ameerika oli avastatud. Ta jätkas oma avastusretke, jõudis Kuubani ja 5. detsembril randus Haiti saarel, mis sai hispaaniakeelse nime La Española. Prantslaste valitsemisajal muutus see Hispaniolaks.
Edasi läks kõik nagu ikka Ameerika koloniseerimise ajaloos: Hispaaniast kohale toodud kolonistid tapsid kiiresti peaaegu kõik saarte põlisasukad, aravaki ja kariibi indiaanlased. Hispaanlased muutsid oma tugipunktiks saare idaossa rajatud Santo Domingo.
- aastal vallutas Prantsusmaa Hispaniola saare lääneosa, praeguse Haiti. 1795. aastal läks juba kogu saar Prantsusmaa valdusesse. Prantslased alustasid saarele massilist neegerorjade sissevedu. Orje rakendati tööks kaevandustes ja istandustes. Asi lõppes sellega, et peagi moodustasid neegerorjad enamuse. Hinnanguliselt oli 18. sajandi lõpul Haitil kuni 400 000 neegerorja ja maksimaalselt 30 000 prantslast. Teiseks saatuslikuks momendiks sai Prantsuse revolutsiooniline vaim, mis levis üle maailma isegi sellistesse kolgastesse nagu Haiti. Revolutsiooniline vaim nõrgendas emamaa Prantsusmaa haaret kolooniate üle.
- aastate lõpus alanud neegerorjade ülestõusu tulemusena sündis iseseisev Haiti. 1801. aastal kaotati orjus. Järgmisel aastal jõudsid saarele aga Napoleoni saadetud väeüksused. Prantsuse väed vangistasid orjade vabadusvõitlust juhtinud Toussaint L’Ouverture’i, kes viidi Prantsusmaale ja suri seal peagi vangikongis. Sellele vaatamata ei lõppenud orjade võitlus vabaduse eest. Vabadusvõitluse uueks juhiks tõusnud Jean-Jacques Dessalines’i juhtimisel aeti prantslased saarelt välja ja selle lääneosa kuulutati iseseisvaks. Prantsuse asumaa nimetati Haitiks ja see on USA järel teine riik tervel läänepoolkeral, mis saavutas riikliku vabaduse. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1. jaanuaril 1804 kuulutas Dessalines end samal aastal keiser Jacques I-ks. Uus valitseja moodustas tugeva sõjaväe ja korraldas valgete genotsiidi. Tapeti 3000–5000 valget elanikku. Ellu jäid vaid üksikud valgete grupid ja need, kes suutsid saarelt põgeneda. Valgete maaomand ja varad anti endistele neegerorjadele.
- aastal taastasid hispaanlased Juan Sánchez Ramireze juhtimisel ja Briti vägede toetusel saare idaosas Santo Domingo ümbruses oma ülemvõimu ning said kaks kolmandikku saarest uuesti oma kontrolli alla. Hispaania sisserändajad kuulutasid 1821. aastal Santo Domingo iseseisvaks. Kuid juba järgmisel aastal vallutas Haiti Santo Domingo ning tegi iseseisvusele lõpu. Haiti võim lõppes 1844. aastal, kui saare idaosas elavad eurooplased korraldasid eduka ülestõusu ning kuulutasid Santo Domingo nüüd juba Dominikaani Vabariigi nime all uuesti iseseisvaks.
Permanentne poliitiline kaos ja okupatsioon
Kuni 1847. aastani vahetus Haitil viis valitsust. Kuid järgnev on pilt veelgi suuremast poliitilisest kaosest. 1847. aastal valiti presidendiks Faustin-Élie Soulouque, kes paari aasta pärast kuulutas end imperaator Faustin I-ks. Ohjeldamatu riigivargus ja edutud katsed Dominikaani Vabariiki tagasi vallutada viisid selleni, et 1859. aastal kukutas kindral Fabre Geffrard võimult Faustin I. Kindral püüdis riiki kriisist välja tuua ja majandust edendada, kuid kukutati 1867. aastal võimult. Järgneva kolme aasta jooksul valitses riigis täielik kaos, kuni 1879 võttis võimu kindral Lysius Salomon. Temagi üritas läbi viia mitmeid reforme ja kustutada riigi välisvõlga, kuid midagi ei aidanud, mees kukutati võimult. Jälle saabus täielik kaos, tohutust inflatsioonist tingitud nälg ja viletsus. Sellises kaoses jõuti Esimese maailmasõja puhkemiseni.
Kui 27. jaanuaril 1914 olid järjekordsed streigid ja rahvaülestõus viinud järjekordse võimu kukutamiseni, sekkus USA. Haitil maabunud merejalaväelased võtsid oma kontrolli alla riigi keskpanga ja kullareservid.
Ülestõusud aga jätkusid ja uued võimud kukkusid nagu sügisesed puulehed. 1915. aasta alguses tuli võimule USA-meelne Vilbrun Guillaume Sam. Pealinnas puhkesid aga kohe rahutused ja Sam oli sunnitud põgenema Prantsusmaa saatkonda. Vastukaaluks lasi Sam pealinna vanglas hukata 170 poliitvangi. Vihale aetud linnarahva vastus ei jäänud tulemata. Rahvamass tungis Prantsusmaa saatkonda, tiris sealt kindral Sami välja ja loopis pealinna keskväljakul rõõmsalt kividega surnuks.
USA survel valiti Haiti uueks presidendiks Philippe Sudré Dartiguenave, kes jäi võimule kuni 1922. aastani. 28. juulil 1915 algas Haitil USA okupatsioon oma kodanike omandi kaitseks. Okupatsioon lõppes 1934. aastal. Vähe oleks öelda, et see periood möödus Haitil rahulikult. Kehtestati Haiti uus põhiseadus, mis tunnistas välismaalaste maaomandit ja kinnisvara. 1918. aastal puhkes ohvitser Charlemagne Masséna Péralte juhtimisel relvastatud ülestõus Dartiguenave’i võimu vastu. Ülestõusnute ridadesse kuulus 4000 võitlejat. 1919. aastal püüdis Péralte armee vallutada pealinna Port-au-Prince’i, kuid löödi puruks. Péralte võeti vangi ja hukati. Jätkunud partisaniliikumise lämmatasid võimud 1920. aastaks, selle käigus tapeti 13 000 haitilast.
Riigis vahetusid veel mitmed presidendid, kuni USA oma väed 1934. aasta augustis Haitilt välja viis.
Iseseisvalt ja vabalt kuni François Duvalier’ diktatuurini
Pärast USA okupatsiooni lõppu saabunud vabaduses kohta ei ole midagi head öelda. Kõik läks edasi tavapärasel viisil: poliitiline kaos, sagedased võimuvahetused ja ülestõusud. 1935. aastal võeti Haitil vastu uus põhiseadus. 1937. aastal viidi aga naaberriigis Dominikaanis läbi haitilastest neegrite genotsiid. Ametlikel andmetel tapeti 20 000 haitilast. See viis kahe riigi vahel relvastatud konfliktini. Sõda suudeti ära hoida, kui Dominikaani verine diktaator Rafael Trujillo oli nõus maksma Haitile kompensatsiooni. Pärast mitmeid võimuvahetusi sai augustis 1946 esimest korda 30 aasta jooksul presidendiks neeger Dumarsais Estimé. Ta taastas USA kompaniidele õiguse omandada Haitil maad. Tema kukutas sõjavägi 1950. aastal. Tema järeltulijaga presidendi ametis, kolonel Magloire’iga juhtus 1956. aastal täpselt sama. Järgnenud segadustes ja teravas võimuvõitluses sai mais 1957 ajutiseks presidendiks tööliste ja talupoegade liikumise juht Daniel Fignolé. Kuid kohe juunis korraldas kindral Antonio Kébreau sõjalise riigipöörde ja keelustas tööliste ja talupoegade liikumise. Septembris toimunud presidendivalimistel võitis endine tervishoiuminister François Duvalier.
Papa Doc ja Baby Doc
Duvalier tuli võimule valimisloosungiga „Kogu võim neegritele“. Kiiresti viis ta läbi puhastuse armees, keelustas ametiühingud ja opositsiooniparteid. 1961. aastal saatis ta laiali parlamendi, 1964 kuulutas end eluaegseks presidendiks. Duvalier’ üheks missiooniks kujunes võitlus mulatieliidiga. See tähendas aga paljude haritud ja jõukate inimeste lahkumist Haitilt.
Saanud hüüdnime Papa Doc, muutus Duvalier kiiresti üheks kõige jälgimaks diktaatoriks tänapäeva maailmas. Repressioonid, korruptsioon ja vaesus käivad selliste režiimidega käsikäes. Oma valitsemise ajal 1957–1971 tappis tema režiim vähemalt 30 000 haitilast. Diktaator moodustas vabaduste lämmatamiseks ja repressioonide läbiviimiseks sõjaväestatud politsei Volontaires de la Sécurité Nationale, mida hakati rahva seas kutsuma Haiti voodoo-monstrumi järgi Tonton Macoute’iks.
Muidugi kuulub taoliste diktaatorite maailma nõidus ja must maagia, müstiliste jõudude kummardamine. Papa Doc innustus Haiti voodoo’st, millega ta oma lihtsaid alamaid tõhusalt hirmu all hoidis. Kui 1963. aastal süüdistas USA president John Kennedy Haiti diktaatorit abirahade varguses ja diktaatorluses, Papa Doc solvus ja teatas avalikult, et pani USA presidendile voodoo needuse. Poolteist kuud hiljem, 22. novembril 1963 president Kennedy tapeti.
Papa Doc suutis vaatamata arvukatele protestidele, ülestõusudele ja sõjaväelaste vastuhakkudele võimu oma raudses rusikas hoida. 1971. aastal tegi Papa Doc põhiseaduses parandused, mis lubasid tal määrata omale võimu juures järeltulija. Seega oli Papa Doc vaimseks eeskujuks ja õpetajaks tänapäeva riigijuhtidele Põhja-Koreas, Aserbaidžaanis ja Türkmenistanis. François Duvalier suri 21. aprillil 1971.
Papa Doci järeltulijaks sai tema 19-aastane poeg Jean-Claude Duvalier hüüdnimega Baby Doc. Poeg jätkas „vääriliselt“ oma isa üritust, kuid võimu hoida ta ei suutnud. 1984. aastal algasid riigis näljamässud. 1985. aastal kuulutas Baby Doc end isa eeskujul eluaegseks presidendiks, kuid aasta lõpul algas Haitil diktatuurivastane ülestõus. Seda ei olnud võimalik enam maha suruda. Armee sundis Baby Doci ametist tagasi astuma ja riigist lahkuma.
Tunneli lõpus paistab ainult pimedus
Duvalier’ dünastia oli jätnud Haitile raske pärandi. Nende poolehoidjad ei olnud sugugi seda meelt, et anda positsioonid käest võitluseta. Periood 29. novembriks 1987 määratud valimisteni kulges Tonton Macoute’i terrori õhkkonnas. Tapeti kaks presidendikandidaati, valimiste päeval tapeti 300 valima läinud süütut inimest. Valimiste teises voorus võitis progressiivsete rahvuslike demokraatide ühenduse liider Leslie Manigat. Ta leidis ühise keele armeega, kuid jäi teravasse vastasseisu vasakpoolse opositsiooniga. Manigat kukutati võimult juba poole aasta pärast. Selline riigipea kiire kukutamise rütm kestis, kuni 1994. aastal kehtestas ÜRO Haitile majandusblokaadi. USA saatis Haitile sõjaväe, võimuorganid, armee ja politsei saadeti laiali. Haitile paigutati ÜRO rahuvalvajad. Seegi aga ei aidanud, kõik kulges endises poliitilises rütmis. Nagu kõigest veel vähe oleks, toimus 2010. aastal epitsentriga pealinna Port-au-Prince’i lähistel võimas maavärin. Selle tagajärjel hukkus 22 570 inimest, vigastada sai 311 000 inimest ja teadmata kadunuks jäi 869 inimest. Riigile tekitatud materiaalseks kahjuks hinnati 5,6 miljardit eurot. Muidugi tuli maailm Haiti elu taastamisele appi. Kuid sügisel algas riigis kooleraepideemia, mille tagajärjel suri veel 8000 inimest.
Ja majandus?
Kõige selle taustal on isegi pisut kohatu rääkida midagi Haiti majandusest. 2022. aasta alguses oli IMF-i andmetel Haiti SKP ühe elaniku kohta 3189 dollarit. Sellega asuti 226 riigi seas 179. kohal. Näiteks naaberriigis Dominikaani Vabariigis oli sama näitaja 23 983 dollarit. Ometi asuvad need kaks riiki ühel ja samal saarel. Alla ametlikku vaesusmiinimumi elab 60% Haiti rahvastikust. Haiti on nõrgalt arenenud agraarmaa, mille peamiseks valuutaallikaks on emigrantide rahaülekanded sugulastele. Põllumajanduses on rakendatud kaks kolmandikku tööealisest rahvastikust. Kasvatatakse kohvi, mangot, suhkruroogu, riisi, maisi ja sorgot.
Haitil on avastatud kulla, boksiitide ja vase leiukohti, kuid neid ei ole tööstuslikult kasutusele võetud. Tööstusest rääkides saab nimetada suhkrutootmist ja tekstiilitööstust. Haiti on läänepoolkera üks vaesemaid ja vähearenenumaid riike ja võimalusi sellest olukorrast väljarabelemiseks ei paista.