TALLINNA LINNAARHIIVI PIKK LUGU: Tallinna Linnaarhiivi varasalv näitab, et seegid ehk haigemajad (pluss hoolekande teema) pakub Tallinna Linnaarhiivis võrdlemisi häid uurimisvõimalusi, kuna selle kohta on säilinud rohkesti mitmekesiseid allikaid umbes 770-aastasest ajavahemikust.
Keskaegsed seegid (alamsaksa sekenhus – haigemaja, siit eestikeelne sõna seek) täitsid nii haigete hoolduse kui ka omamoodi pansioni ülesandeid. Suuremates linnades oli tavaliselt mitu seeki. Nende ülalpidamise kulud kaeti annetustest, varanduse kogunedes, aga üha sagedamini ka intressitulust, nii et seekidest kujunesid omamoodi krediidiasutused. Jaani seegile kuulus juba 13. sajandil ka maavaldusi, kust saadi täiendavat sissetulekut.
Keskaegse Liivimaa esimese seegi asutas piiskop Albert 1220. aastal Riiga. Tallinna Jaani seek rajati 13. sajandi algupoolel pidalitõbiste varjupaigana. Just sellisena ehk „pidalitõbiste vendade majana“ (ld domus fratrum leprosorum) nimetatakse seda ka esmakordsel mainimisel, paavsti legaadi Modena Wilhelmi ürikus 1237. aastast. TLA, f. 230, n. 1–I, s. 2.
Igapäev ja kodukord
Pidalitõbiste varjupaigad asutati tavaliselt linnamüüridest väljapoole. Ka Tallinna Jaani seek jäi keskajal linnast välja, Viru väravate juurest lõuna poole suunduva tee (Tartu maantee) lähedusse. Seegihoonete kompleksi kuulusid nii varanduseta haigetele kui ka tasu eest seegis elavatele inimestele mõeldud ruumid, seegiteenijate (hoovimeister, virtin) eluasemed, kabel, õllepruulimiskoda, saun jms.
Seegi igapäevaelu korraldas hoovimeister, järelevalve majandusasjade üle oli aga rae ja kogukonna hulgast määratud eestseisjate ülesanne, nagu see oli ka linna kirikute puhul. Eestseisjad pidasid seegi tulude ja kulude kohta arvet, hoolitsesid hoovimeistri ja teiste teenijate palkamise ning neile ja seegikabeli preestrile tasu maksmise eest. Siin kõrvalloos esitatud Jaani seegi kodukord on kirja pandud seegi 15.–16. sajandi arveraamatusse. Kodukorra koostamisel on eeskuju võetud Saksa seekidelt. Selle on kirja pannud raekirjutaja Joachim Muter Tallinna raehärradest Jaani seegieestseisjate peetud arveraamatusse. Ühegi teise Tallinna seegi keskaegset kodukorda ei ole säilinud.
Seegid pärast reformatsiooni
Reformatsiooni järel läksid seegid kirikute ja kloostrite haldusalast linnakogukonna hoole alla. Seegi ja haigla vahel varauusajal suuri erinevusi veel ei ole. Seekides anti nii arstiabi kui ka peavarju vaestele ja üksikutele, tegeldi puuetega inimeste ja krooniliste haigetega. Tavalisi haigeid haiguste raviks ei hospitaliseeritud. Üksikud haiglad oli nakkushaigete isoleerimiseks, aga 17. sajandiks olid need lõpetanud eesmärgipärase tegevuse (Püha Johannese leprosoorium; rõugemaja).
Rootsi-aegses Tallinnas on kaks peamist seeki ehk haiglat: Jaani seek ja Uus seek. Tallinna Jaani seek (ehk varasem nn Püha Johannese leprosoorium) sai Rootsi aja alguse sõdade ajal kannatada ja haiged viidi ajutiselt Suure Rannavärava ees asuvasse süüfilise haiglasse ehk rõugemajja. 17. sajandi esimesel poolel Jaani hospidali haiglavõimekus taastati. Juba 1600. aastal oli seal taas kuni 150 hoolealust.
Uus seek oli Tallinnas Suurgildi ülal pidada, gildivennad hoolitsesid vaeste toidulaua eest ja tegelesid personaliga. Seegi hoonetekompleks ehitati 17. sajandil kahekordseks, pööningule rajati linna ketrusmaja. Ketrusmajas said peavarju ja tööd töövõimelised naised seegist, üksikuks jäänud naised ja ka kergete elukommetega ehk „mittekorralikud“ naised.
- sajandi alguses asus linnamüüride vahel veel Pühavaimu hospidal, kuid peagi lakkas selle tegevus hoolekande asutusena ja 1620. aastal ehitati hoone ümber koolimajaks. 17. sajandi keskpaigas loodi Toomhospidal, mis oli Toompea haldusalas ja mida rahastati Toompeale kuuluva Mõigu mõisa sissetulekutest.
Seegid kuni 19. sajandini
Tervishoius ja sotsiaalhoolekandes jätkus 18. sajandil Rootsi ajal väljakujunenud süsteem eesotsas Jumalalaekaga ning siin kehtisid kõik rootsiaegsed tervishoiumäärused. Sajandi esimesel poolel ei sekkunud riiklikud keskasutused Tallinna tervishoiukorraldusse. Ainult statsionaarses ravis tekkis kohe pärast Vene võimu kehtestamist Tallinnas linna raviasutustele paralleelne süsteem, mis kasvas välja sõjaväe vajadustest. 1715 avati mereväehospidal ja 1730. aastal maaväehospidal, mis mõlemad olid oma aja kohta moodsad raviasutused. Mõlema haigla juurde tekkis ka kaasaegne apteek. 1827. aastal haiglad ühendati.
Peamised haigla-sarnased asutused linnaelanikele olid Uus Seek ja Jaani seegi hospidal, kus sai nappi ravi, suuremal määral olid need asutused tegevuses vaestemajadena ja elupaigana vaestele kroonilistele haigetele.
Tervishoiuteenuse arenedes minetasid seegid 19. sajandi jooksul haigla funktsioonid ning Jaani ja Uus seek jäid tegutsema vaestemajadena.
Jaani seegi kirikutornist leitud ürikud
- märtsil 2001 leiti Jaani seegi kiriku torni tuulelipu restaureerimistööde käigus muna seest kolm pärgamentürikut koos samal ajal käibel olnud müntidega. Ürikud pärinevad 14. oktoobrist 1648, 14. septembrist 1724 ja 20. augustist 1781.
Ürikutes on juttu tornikiivri restaureerimisest ja loetletud üles tollased riigivalitsejad: Rootsi kuninganna ja Vene keisrinnad ning Tallinna aukandjad – raehärrad, Tallinna kirikuõpetajad, gümnaasiumi õpetajad, Suurgildi, Kanuti gildi ja Mustpeade vennaskonna vanemad. Kahe vanema üriku sisu oli teada juba varem, kuna need avastati torni remontimisel 1781. aastal ja neist tehti ärakirjad ja originaalid paigutati tuulelipumuna sisse tagasi. Seekord toimiti vastupidiselt: munasse paigutati ürikute paber- ja CD-ROM koopiad ja sõnum 2001. aasta ehitustöödest, koos Eesti sentidega.
Originaalürikud anti hoiule Tallinna Linnaarhiivi. Kuigi ürikud olid haruldaselt hästi säilinud ja näevad välja „nagu uued“, vajasid nad siiski restauraatorite hoolitsevat kätt ja sirutamist.
Kes ukse ette pissib või pissi välja valab – trahv 4 killingit. Kes linna läheb – trahv 1 veering. Kes linnas ööbib – trahv 1 vaat õlut.
Ei löö, ei sülita
Jaani seegi kodukord 15. sajandist (TLA, f. 230, n. 1, s. Bd 1a, pag. 37–39), väljavõtteid:
„See on Püha Johannese haigete õigus, mida tuleb haigete majas järgida:
Esiteks ei tohi üksteise peale vihastada. Kes teisele kurjasti ütleb, peab andma 4 killingit.
Samuti, kes ei lähe missa ja vespri ajal kirikusse, kui helistatakse kella – trahv 4 killingit [see, kes saab minna].
Kes teist lööb, saab trahviks 4 killingit ja kartsa.
Kes teisele näkku sülitab – trahv 4 killingit.
Kes dornsesse roojab – trahv üks katel õlut.
Samuti, kes majasse roojab või ukse ette – trahv 4 killingit, samapalju siis, kui keegi kutsub külalise.
Kes ukse ette pissib või pissi välja valab – trahv 4 killingit.
Kes linna läheb – trahv 1 veering.
Kes linnas ööbib – trahv 1 vaat õlut.
Samuti naine või mees, kes koos magavad või ebasündsat asja teevad, need peavad majast ära minema. Samuti ei tohi naine või mees tuua kedagi enda juurde magama samal ähvardusel.
Samuti, kui keegi nii palju joob, et oksendab, on trahv 2 katelt õlut, sama palju, kui keegi külalise kutsub.
Samuti ei tohi haigeid enne kirikusse minna, kui lubatud – trahv 4 killingit.
Mehed ja naised ei tohi koos saunas käia – trahv 4 killingit.
See mees või naine, kes katsub teist jalge vahelt saab trahvi 4 killingit.
Kes oma häbet näitab ja oma rõivad üles kisub, saab trahvi kaks katelt õlut.
Kes teise vastu oma noa tõmbab, saab trahvi 4 veeringut.
Samuti, kui keegi teist vigastab, mõistavad õigust eestseisjad.
Samuti, kes üleval istub pärast seda, kui kell on kaheksa löönud – 4 killingit.
Samuti peab vend, kes viimasena sisse tuleb, õhtul väravad sulgema ja hommikul avama ja kui seegihoovis sureb mõni koduloom, peab ta selle nülgima.
Samuti peab õde, kes viimasena sisse tuleb, leivakorvi varjule panema ja lubama teenijal tule ahju teha.
[…]
Samuti, kes [seegis] sureb, sellel ei tohi olla voli midagi oma varast ära anda; kes seda saladuses hoiab, see saab nuheldud nii rängalt, et ta ei oska seda ette kujutadagi.“
Jaani seegi kodukorra tõlget (Tiina Kala) tervikuna vaata ka Tallinna ajaloo lugemikust, samas leiab mainitud Eesti vanima dokumendi tõlke.
