Tartu. Botaanikaaed. Lilled õitsevad. Põõsad vohavad. Suvi. 2008|. Etendus “Noorte Hääl”. EÜE-st. Tegelikult pidi see tükk juba aasta aega tagasi vaataja silma ette tulema. Ühes teises kohas. Teiste tegijatega. Märt Meose juhitava MTÜ R.A.A.A.M toodanguna. Pidi tulema Munamäe vabaõhulaval, see Mart Kivastiku näitemäng. Tekst, mis räägib EÜE-st. Räägib ausalt, nagu autor lubab. Sellest, mis toimus EWA Bläkis, sellest, mis toimus teistes rühmades. Korralikes. Vinta-vänta Väinamere.
Ja siis tulid mehed ja ütlesid, et ei kõlba
Aga siis tõstsid vanad eüelased, Vanamart (Laari-nimeline) ja Euromais ja kes kõik veel toru. Et sõbrad-sõbrad, nii küll ei saa. EÜE selline küll ei olnud. Võib-olla mõnes kohas söödi tõesti sitta, meie seda küll ei teinud. Et niisugust jama ei saa ilmarahvale näidata. Me kirjutame parem ise uue teksti. Nii oli Munamäel eelmisel suvel hoopis Lauri Vahtre “Muna EÜE”.
“Noorte Hääl” on Tartu Üliõpilasteatri ja Kalev Kudu tehtuna siis sel aastal Tartus, nagu üteldud. Iseenesest ei teagi, on see nüüd parem või kehvem lahendus. Ühelt poolt, see on ehk kõige realistlikumas võtmes tehtud Kudu üliõpilaslavastus, ja seeläbi vast ka veits probleemne. Teisalt – a’ mis vahet. See on ikkagi ju isetegevuskava. Nii, nagu neid Intsikurmus ja mujal kokkutulekutel tehti. Aint natuke pikem. Tudengid veavad oma vanematest, endistest tudengitest rääkivat lugu.
Kurat, mina ei saa aru, mis valu oli selle tüki vastu protesteerida. Või oli asi ehk siiski selles, mismoodi, ka arvatavasti ausalt, näidati “korralike” rühmade liikmeid – et kommunismi ehitamise nimel nüüd kõik rõõmsasti üheskoos hambaid pesema ja pissile! Tõenäoliselt.
Kummaline e-kiri
“Kuulge, selle näidendiga oleme me küll sita sisse astunud. Ega ma muud ütelda oskagi. Idee teha malevalauludega suvetükk on ju tegelikult hea, aga see sitajulgalugu ei lähe kohe mette. Pulli võib ju teha, aga mingi maitse peaks asja juures olema.
Ütlen otsekoheselt – sellest värgist ei saa mitte keegi midagi aru. Minu arust tuleks esitada lihtne küsimus – kes on tüki sihtrühm ehk teisisõnu, kellele peaks müüma maha piletid. Kui vanadele EÜE-peerudele, siis neid ootab küll pettumus. Võimatu aru saada, mida öelda taheti.
Mõistan täiesti, et kogu EÜE fenomeni sisseminemine võib olla ülikeeruline. /—/
Idioodid etendavad tükki idiootidest. Situatsioonid on idiootlikud, tegelased käituvad nagu idioodid ja kõnelevad nagu idioodid. Milleks? Kas sellist lavakunsti ja filme veel vähe tehtud on?
Enamik EÜEst oli mitteideoloogiline ja tükk on seda, üldmulje on, et hetkel on tegemist mõnusa lugemisnäidendiga (jättes ballasti kõrvale). Itsitasin korduvalt lugedes. Kuid lavastaja peab väga kõvasti mõtlema, kuidas seda lavale sättida; sisuliselt peab tal olema võimalus UUS NÄIDEND TEHA – nagu EÜE taidluses oligi – et algne idee vormiti proovides ad hoc.
Realismi ja rohelise muna vahekorra üle peab veel mõtlema.”
Igaühe vaba valik on arvata, kes on see Peremees, kes sellise e-kirja on kirjutanud ja mille alusel näidend ära jäi. Kowalskyl on omad aimdused.
Mnjah, tänavuaastane “Noorte Hääl” tasub vaatamist, eeldatavasti on see ikkagi päris adekvaatne EÜE portree. Ja on ka päris adekvaatne portree (poliit)tsensuurist issanda aastal 2008|.
Aga joonistame siis ikkagi lahti, mis selle Kivastiku looga juhtus. Nimesid nimetamata. Osaliselt spekulatiivselt. Arvamusloo formaadis. Tendentsi kirjeldades.
Mis siis tegelikult juhtus?
Kirjutas Mart Kivastik näitemängu EÜE elust. Kirjutas ilustamata, kirjutas seda tõtt, mida ta teadis ja näinud oli. Ise mustas rühmas olnuna. Kirjutas isegi nii ilustamata, et näituseks sellised klassikalislegendaarsed EÜE mängud nagu Karikakar ja Pipi ehk Tedretähnik (mängus tehakse lauale junn, siis aga lööb mängujuht seda taburetiga, kellel ümberkaudseist on näol kõige rohkem pruune täppe, on Pipi ja uus mängujuht) jäid sisse panemata, mis oleks ju igati jõuline ja lõbus dramaturgiline materjal.
Või Sermati Tommi juba linnalegendina legendaarseks saanud kõige mehema mehe valimise mäng, kus tegelaseks mehed, püksis rusikasse pigistatud käsi ja selle väljarebimisel sõrmede vahele jäänud karvad.
Sõnaga – Kival polnud eesmärki kirjutada mingit roppuste paraadi, vaid lihtsalt üks näitemäng. Selline adekvaatsusele pretendeeriv. Ja see, et sinna juurde käivad ka lood sellest, kuidas mingites rühmades käis ideoloogiline ehitustöö ja ajupesu, kuidas selleaegsed staabitegelinskid totaalsete kameelionitena meie riiki ja kohati ka majandust juhivad, on samamoodi adekvaatsusetaotlusest tingituna paratamatu. Sest nii lihtsalt oli.
Poliitilised pseudoprobleemid
Mis edasi juhtus – needsamad ülalmainitud isakesed ja elu peremehed said näitemängu lugeda. Kes need päris täpselt olid, otseselt ei tea, ega teada saagi. Aga ma haaran avalikust ruumist vihjeid – vaadake, kelle kirjutatud näitemängu mängis MTÜ R.A.A.A.M kaks aastat tagasi Munamäel (muide, vihje sellele on ka Kivastiku tekstis sees – “Minust jäävad ainult laulud”) ja kes on ühtlasi väljapaistvad vastu rinda tagujad ja eüe-nostalgikud, kes on Intsikurmu kokkutuleku ja kogu eüenduse oma rahvusromantilise ja konservatiivse vabadusvõitleja-vankri ette rakendanud.
Niisiis, juhtus see, mis ikka juhtub – pseudoprobleeme üles tõstes (“Mina ei praadinud sitta, ja üleüldse, EÜE-s praeti sitta väga harva!”) juhiti tähelepanu peamiselt kõrvale. Milleks on siinkohal peategelaste tollane nõukogudelembus ja praegused kutsed presidendi ballile. Keegi võib aru saada, et mina, paremkonservatiiv olin kunagi punane või vähemasti kaasajooksik.
Ja kuna tegemist on mõjuvõimsate isikutega, kellel on otsekontaktid teatud teatriprodutsendiga, võttis produtsent teksti käigust maha. Seda vist juba siis, kui proovid olid alanud. Eks muidugi tegi produtsendi sellise otsuse lihtsamaks ka see, et tekst on tõesti tavapärasele alalhoidlikule (suve)teatripublikule raske alla neelata. Või meenutab noorusaegadest midagi, mis ei ole mugav. Kokkuvõttes on ebamugav tekst. Aga see on ainult kaasnähe.
Lohutus on poolik
Põhiline on ikkagi kirjaniku poliitilise, küll varjatud, aga siiski, hammasrataste vahele jäämisega Issanda Aastal 2007| Eesti Vabariigis. Ja sellel ei ole õigustust. Mitte mingist asendist.
Ainuke positiivne noot selle juures on, et ülekohus ei seisa siiski ka meie maal veel kotis ja elu peremeeste käed Kalev Kudu ja Tartu Üliõpilasteatrini ei küündi. Et tsensuur sai võimalikuks ainult tänu Elu Peremeeste otsekontaktidele ühe produtsendiga. Kui produtsent-tellija oleks olnud keegi teine, oleks see tükk juba eelmisel aastal esietendunud. Aga see, sõbrad, on ikkagi veidi poolik lohutus. Vähemalt mulle.