TARK MEES, KOMPVEK KÄES: Akadeemik Anto Raukas meenutab legendaarset akadeemikut, eesti rahva kurja ning head koduvaimu Gustav Naani, hullult koloriitset kuju. Naani sündimisest saab maikuus 100 aastat.
Mati Alaveri ja Andrus Veerpaluga toimunu on heaks näiteks sellest, kuidas rahvuskangelasest võib mõne päevaga muutuda paariaks, kellega korralikud inimesed ei taha isegi suhelda. Midagi sarnast juhtus ka akadeemik Gustav Naaniga.
Noorte akadeemik
Gustav Naan oli pikka aega pea kõige populaarsem eestlane, keda meeleldi kutsuti esinema kõikvõimalikele üritustele. Naan on jõudnud ühe ehk ainsa akadeemikuna ilukirjandussegi – lausa mitmel korral.
Teet Kallas kirjeldab oma raamatus „Heliseb-Kõliseb“ noorte suvepäevi, mis oli propagandistlik vaste noorte kiriklikule leeritamisele. Suvepäevad pidid huvi kiriku vastu jahutama ja jahutasidki mehiselt. Suvepäevi kutsuti „võsaleeriks“ ning neil üritustel liikusid üle ENSV erinevate laagrite 1960ndate populaarsed ja tuntud kujud, kellega noori meelitati. Muidugi oli üks neist Gustav Naan – mees, kes pea ainsana Nõukogude Liidus julges kõnelda tulnukate olemasolust, antimaailmadest ja muust toona senikuulmatust. Kallase raamatus esines ta tegelaskujuna „akadeemik Paap“.
Maitsev kompvek
Liikus isegi selline väide, et „iga normaalse eesti naise unistuseks on lugeda Émile Zola Nanat ja minna voodisse Naaniga“. „Nana“ oli üks väheseid kättesaadavaid erootilise puudutusega romaane nõukogude ajal – ja naisi Naan võluda oskas, oskas öelda komplimente ja kinkida lilli ning šokolaadikompvekke.
Raadiolegend Ene Hion meenutabki (küll väikese sisemise judinaga) Gustav Naani „kleepumist“ nõrgema soo külge just niimoodi, et Raadiomaja liftis – kui mindi salvestama legendaarset saadet „Kolm meest stuudios“ (kus osalesid peale akadeemik Naani veel iga võimu ajal kinni istunud revolutsionäär Hendrik Allik ning kunstiteadlane Villem Raam) – leidus Naani taskus vastutulnud tütarlastele (lisaks põnevatele ja ootamatutele faktidele, mida ta puistas otsekui külvaja, alati ka midagi magusat) reeglina kommi.
Naan sai tuntuks, lugupeetuks ja armastatuks oma esseega „Vaimust ja võimust“, milles ta nuhtles toonase aja kohta ootamatu südikusega bürokraatiat – eelkõige kirjutas seda lahti.
Siiski ütles Naan hiljem oma tuttavatele – seda märkis hiljuti ühes Kuku Raadio saates („Juku Raadio“) ka Siim Kallas – et kui mingis kindlas seltskonnas küllaltki julgelt Eesti iseseisvumisest räägiti, olla Naan öelnud, et siinjuhul jääb tema teisele poole rindejoont ning mingit iseseisvat Eestit vaja pole. Seda aga teadis vaid väike valitud seltskond.
Kuid piisas vaid taasiseseisvumise eelsel perioodil ühest Naani ajaleheartiklist „Nõukogude Liit – meie ühine kodu. Jalgadelt pea peale“, kui ta muutus rahvavaenlaseks ja üheks kõige põlatumaks eestimaalaseks.
Selle ilmekaks näiteks võib tuua, et pärast Naani surma 12. jaanuaril 1994 toimunud panihiial olin mina ainukene akadeemia liige ja tema hingepalvusel osaleja. Naani elu oli tõepoolest keerukas ja vastuoluline nagu Hruštšovi hauamonument.
Mees Siberist
Olin paljude aastate jooksul Naani „pinginaabriks“ Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumis ja ka tema juhitud ENE peatoimetuskolleegiumis ning küllap seetõttu olen ka võimeline pisut iseloomustama seda väga andekat ja säravat inimest. Naan sündis 17. mail 1919 Eesti asunduses Vladivostoki lähedal ja paistis juba varakult silma oma teadmishimu ja tarkusega, lõpetades kooli kuldmedaliga. Kuid tema edasine haridus jäi puudulikuks. Aastail 1937–1941 õppis ta Leningradi ülikoolis füüsikat, kuid ülikool jäi tal alanud sõja tõttu lõpetamata. Abielu julgeoleku kindrali tütrega aitas tal sõja üle elada luures, mida tema alatine oponent akadeemik Karl Rebane presiidiumi istungitel korduvalt meelde tuletas: „Mina, seltsimees Naan, olin aus sõjamees, kes otsesihtimisega vaenlast tulistas, aga teie tulistasite vaid põõsast!“
Tõeline kõrgem haridus jäigi Naanil omandamata. 1946. aastal lõpetas ta ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli ja 1949. aastal ÜK(b)P KK Ühiskonnateaduste Akadeemia, omandades ühtlasi aasta hiljem filosoofiakandidaadi teadusliku kraadi. Sellise äärmiselt tagasihoidliku teaduspagasiga valiti ta 1951. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks ja akadeemia asepresidendiks. Kui praegu saab akadeemia liikmeks tõepoolest kandidaadi kraadiga, siis omal ajal oli see peaaegu võimatu ja Naan oli selles osas suureks erandiks. 1984. aastal sai ta teeneliseks teadlaseks. Aastail 1966–1989 töötas ta eriti suuri teadmisi nõudval ENE peatoimetaja ametikohal.
Kuid pitsatiga paber ei anna tingimata head haridust ega laialdasi teadmisi. Naan oli rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane aegruumi topoloogia ja lõpmatuse uuringute vallas ja teda tsiteeritakse teaduskirjanduses tänini. Tema tulek suurde teadusse ja akadeemia ajaloo instituudi direktoriks 1950. aastal sai võimalikuks tänu üsna häbiväärsele väljaandele „Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus“ (1947) ja ka tema panus 1952. aastal ilmunud „Eesti NSV ajaloo“ toimetamisel polnud just kiiduväärne. Samal ajal juba eelmainitud artikkel „Võim ja vaim“ ajakirjas Looming (1969) võeti vastu üldrahvaliku heakskiiduga.
Julge ja ettevaatlik ühel ajal
Naani suureks teeneks on Nõukogude Liidu parima teadusentsüklopeedia töö juhtimine ja julgus märksõnade valikul. Näiteks Nikolai Buhharini kohta käivat artiklit leiab ainult ENE-st, kuid mitte ühestki teisest nõukogudemaal ilmunud entsüklopeediast.
Samal ajal ei saa öelda, et Naan polnuks ettevaatlik. Teaduste akadeemia presiidiumil arutati ka olulisi riigikaitselisi ja rangelt salajasi probleeme ning polnud hea, kui paberile jäänuks mõne osaleja valed seisukohad. Tänu Naanile olid kõik protokollid väga lakoonilised: päevakorra punkt, esineja, küsimuste esitajad, sõna võtnud ja… otsustati. Eriarvamusi kirja ei pandud.
Naani hukutasid tema tarkus ja inimlik sära. Kõneldi, et Naani taheti kinnitada EKP ideoloogiasekretäriks vanameelse Leonid Lentsmani asemele. Viimane astus aga ennetavaid samme Naani kompromiteerimiseks keskajakirjanduses, kasutades selleks ära Naani abikaasa E. Korsitšenko mahhinatsioone elamispindadega, millest Naan polnud teadlik. Tema abikaasa oli endine katselendur ning tegi läbi avarii, mistõttu tema vaimne seisund muutus tasakaalutuks. Naan kaotas oma positsioonid ENSV Ülemnõukogu saadiku (1951–1963) ja EKP Keskkomitee liikmena ning ta taandati vanemteaduriks ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituuti.
Eestis on vähe selliseid säravaid teadlasi nagu Gustav Naan ja hoolimata tema vastuolulisusest väärib ta meenutamist ja lugupidamist.
Kondoom ja vesinikupomm
Gustav Naan hirmutas 1967. aasta lugejat antimaailmade ja annihilatsiooniga, väites, et Universumis on aine ja antiaine asümmeetria.
Esialgu paistab, et tegemist on puhtfüüsikalise probleemiga ja sinna ei ole igasugustel humanitaaridel küll kindlasti asja. Kuid tol ajal, 1967. aastal, kui Naan Moskvas TA Einsteini Komitees välisajakirjanikele antimaailma-pressikonverentsi andis, soovis laiem üldsus aimekirjanduslikult teada, kuidas antimaailmas üldiselt tegutseda võidakse. Naan oletas, et maistele noortele daamidele pakub huvi, millised on mood / armusõnad / teadus / üldine lugemus jne keskkonnas, milles positronid tiirlevad ümber antineutronitest ja antiprootonitest koosnevate aatomituumade.
Niisiis lakkas antiaine küsimus hetkeks olemast astrofüüsikaline probleem. Sellest sai probleem mentaliteediajaloolastele.
Naan õpetas, et kui kohtuvad maailmast ja antimaailmast pärit inimene, siis ulatab viimane esimesele tagantkätt käe, milles väike sõrm ja pöial on oma kohad ära vahetanud.
Teadustöö ja teadusliku fantastika tagajärjel ilmus aga kuuekümnendate aastate olustikku uus, peaaegu abstraktne hirm, millele ei osatud algul nimegi anda ja millel olid ähmased filosoofilised kajastused. Ja nimelt: kusagil universumide-vahelise ruumi nurgas eksisteerib veel teinegi universum, kus kõik sündmused toimuvad põhimõtteliselt nii nagu meiegi omas. See on peegeluniversum. Meil on teisikud! Aristoteles ja Hegel pole olemas olnud mitte ainult meil!
Alguse sai see hirm nõnda. 1967. aastal püstitas Andrei Sahharov hüpoteesi: Suure Paugu hetkel oli ainet näiteks vaevalt miljardiku võrra rohkem kui antiainet. Niipalju kui mateeriat ja antimateeriat võrdselt oli, see annihileerus, kogu praegune Universumi aine ongi aga pärit just sellest häiritusest Suure Paugu tekkeajal, aine üleliiast. Seega peaks „kogu kosmos põgenema vastastikuse annihilatsiooni eest“ (Sahharov). Järelikult pole antimaailm sugugi võimatu.
Siin peame aga imetlema Gustav Naani oskust asju absurdini viia. Ta arvas, et ka antimaailmas on kindlasti väljendatud mõtet, nagu oleksid kondoom ja vesinikupomm elu edasiviivateks jõududeks, elu edasikestmise tagatisteks; antimaailmas muidugi antivesinikupomm. Kui sa tead pommi olemasolust, mis ähvardab ühel hetkel kõik lõpetada, siis sa sigid. Kui sa aga kasutada kondoomi, siis annab see omakorda sigimiseks hea turvalise tunde: siis tead sa, et sa sigid just nii palju, kui on optimaalne ja ka limiit on olemas.