MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmeli ekskursioon maailma kummalistesse kooslustesse.
Gambia olemasolule on raske põhjendust leida. Nagu kirjutas üks tuntud reisikirjade autor: „Seal ei ole mitte midagi teha, valitseb üleüldine segadus ja seadusetus.“ Ainult aeg-ajalt toimuvad karikatuursed riigipöörded tõstavad Gambia vahel harva uudistevoo etteotsa.
Gambia kui mõttetu pimesool
Saksa meditsiiniteadlane ja anatoom Robert Ernst Eduard Wiedersheim avaldas 1893. aastal inimese jäänukelundite nimekirja, kus oli kirjas ka apendiks ehk ussiripats, mida meil sageli ka pimesooleks nimetatakse. Paljudel inimestel on see evolutsiooni käigus ebavajalikuks muutunud organ kirurgiliselt eemaldatud. Samas arvatakse, et täiesti kasutu see organ ikkagi ei ole ning pimesool aitab korras hoida inimese mikrofloorat ehk heade ja halbade bakterite tasakaalu.
Kui Aafrika kaardilt üles otsida Gambia riik ja süveneda selle kujunemisloosse, on võrdlus olemas. See 1,8 miljoni elanikuga kontinentaal-Aafrika kõige väiksem riik ongi nagu pimesool, mis lookleb Atlandi ookeani rannikult umbes 400 kitsa ribana Gambia jõe kahel kaldal sügavale sisemaale suure Senegali riigi sees. Seega pole Gambial peale Senegali mitte ühtegi naabrit.
Suguharude palett
Gambia on erinevate suguharude tõeline palett, kusjuures suur osa neist on säilitanud oma keele ja kultuurilised traditsioonid. Ligi 40% neist on mandingod, neile järgnevad arvukuselt fulbed (18%) ja volofid (15%). Selleks et erinevad hõimud omavahel suhelda saaksid, on riigikeeleks inglise keel. Üle 90% Gambia elanikest on moslemi usku sunniidid. Samas on riik kuni president Yahya Jammehi viimaste võimuaastateni olnud tolerantne ka kristlastest vähemuse suhtes. Kirjaoskajaid on u 60% Gambia elanikest.
Gambia on vaene agraarmaa, linnades elab vaid 25% rahvastikust. Sisemajanduse koguproduktilt (SKT) elaniku kohta edestab Gambia (1600 dollarit) kõige vaesemaid Aafrika riike Kesk-Aafrika Vabariiki (607 dollarit), Malawit (780 dollarit) ja Burundit (877 dollarit) ning on enam-vähem ühel pulgal selliste riikidega nagu Etioopia (1589 dollarit), Komoori saared (1548 dollarit), Togo (1450 dollarit), Madagaskari Vabariik (1437 dollarit) ja Guinea-Bissau (1436 dollarit).
Kliima poolest on Gambia paradiis: kõik seemned, mis maha visata, hakkavad vilja kandma. Tähtsaim põllukultuur on maapähkel ehk meie keeli arahhis. Sellest Lõuna-Ameerikast Lääne-Aafrikasse toodud kaunvilja saagist läheb 75% ekspordiks. Põllumajandus annab kuni kolmandiku SKT-st ja 90% ekspordist, millest omakorda põhiosa moodustab arahhis. Põllukultuuridest järgnevad kasvupinnalt hirss ja mais. Riigi asend ja paiknemine pimesoolena piki Gambia jõe kitsast rannikut tähendab muidugi kalapüüki ja laevatamist. Kasvõi juba sel määral, et elanikud saaksid üle jõe riigi kaheks jaotatud osasse.
Halbade ja heade bakterite tasakaal
Halbade ja heade bakterite tasakaalu selles täiesti mõttetus riigis on kutsutud korras hoidma aeg-ajalt toimunud riigipöörded. Selle aasta jaanuaris sai Gambia pärast iseseisvumist 1965. aastal alles läbi häda kirurgilise sekkumise teel kolmanda presidendi. Mõlemad riigipea vahetused on toimunud relvastatud sekkumisega, aga samas kummalisel kombel veretult. Kirurgi osa neis riigipööretes on etendanud Gambia suur vend ja ainus naaber Senegal.
Riigi täielikul iseseisvumisel (ikka 1965) tõusis riigipeaks juba enne seda ulatusliku autonoomia raames peaministriks saanud Gambia peaveterinaar Dawda Kairaba Jawara. Ta valiti presidendiks kokku kuuel korral.
1981. aastal – ühel juulikuu sumedal ööl – läks võim riigipöörde järel revolutsioonilise ülemkogu kätte. Revolutsioonilise ülemkogu moodustasid vasakpoolse põrandaaluse vasakpartei liikmed, 9 tsiviilisikut ja 3 sõjaväelast. Kukutatud Jawara režiim kuulutati despootlikuks ja korrumpeerunuks. See ei olnudki kuigi vale ja – uuel võimul oli ka rahva toetus.
Kuid vastu suudeti pidada vaid ööpäeva. Kukutatud Jawara pöördus hädas Prantsusmaa poole ja Gambiasse tulid ülestõusu maha suruma Senegali väeüksused. Viiendaks päevaks oli ülestõusuga täielikult kööga. Riigipöörajate 29-aastane liider Kukoi Samba Sanyang põgenes lähimasse mittenaaberriiki Guinea-Bissausse. Seejärel palus ta poliitilist varjupaika Muammar Gaddafi juhitud Liibüast. Riigipöörajatest ligi 40 inimesele mõisteti aga surmanuhtlus.
Nagu öeldud, oli suure venna Senegali osa Gambia võimustruktuuri stabiilsuse garanteerimisel määrav ja 1982. aastal vormistati see ametlikult kahe riigi konföderatsiooniks nimetusega Senegambia. Gambia säilitas seejuures oma valitsuse otsustusvõime, välispoliitilise ja majandusliku iseseisvuse. 1989. aastal muutusid aga suhted konföderatsioonis pingeliseks, sest Gambia nõudis ühendriigi võimuorganites suuremat esindatust. Selle tulemusena konföderatsioon lagunes.
Disko!
1988. aastal üritas Kukoi Samba uut riigipööret, aga jälle edutult. Tabatud riigipöörajatele mõisteti vanglakaristusi üheksast kuni 30 aastani. Riigipöörajate tegemistesse oli pühendatud ka tulevane Gambia president Yahya Jammeh.
Juba 1984. aastast oli Jammeh teeninud eriüksuses ja 1989–1990 vastutas ta presidendi kaardiväes riigipea eskordi eest. Õppis ta muidugi USA-s kõrgemate ohvitseride sõjakoolis. Pärast diplomi kättesaamist tuli korraldada kodumaal ümbermõtlemine. Koos viie leitnandiga (vanuses 25–30) organiseeris ta 22. juulil 1994 veretu riigipöörde Dawda Kairaba Jawara kukutamiseks.
Yahya Jammeh’ juhitud sõdurid vallutasid tormijooksuga presidendipalee, Jawara põgenes USA sõjalaevale, mis toimetas ta Senegali varjule. Seejärel elas Jawara Londonis ja pöördus kodumaale tagasi 2002. aastal, lubades, et ei tegele enam mitte kunagi poliitikaga.
Leitnant Jammeh’st sai aga ajutise võimuorgani pea ja ta ülendati kapteniks. 1996. aasta presidendivalimistel kogus ta 55,8% häältest ja sai presidendiks. Pärast seda ülendati mees koloneliks. 2001. aasta presidendivalimistel kogus ta taas enamuse häältest (52,8%), olles kõige noorem president maailmas – ainult 36-aastane. 2006. aasta presidendivalimistel sai ta uuesti presidendiks juba 67,3% valijate toetusega. Selleks ajaks kippus aga Jawara halbade ja heade bakterite tasakaal paigast ära minema. Kummalisi otsuseid tuli nagu käisest.
Kuidas bakterid on … jalgpalliga seoses?
2003. aastal vihastas ta tõsiselt riigi noorsoo peale, kes töötegemise asemel tema arvates ainult jalgpalli mängis. Jammeh teatas: „Noorus, kes mängib vihmaperioodi ajal jalgpalli ja keeldub riigi heaks tööd tegemast, tuleb vangi panna.“ 2009. aasta alul suri riigipea tädi, milles Jammeh süüdistas nõidumist. Riigis algas seejärel ulatuslik jaht nõidadele. Sõjavägi, politsei ja presidendi ihukaardivägi korraldasid nõidade otsimiseks haaranguid ja piirasid külasid. Nõiduses kahtlustatud inimesi sunniti jooma mürgitaimedest keedetud leotist, mis pidi nad terveks ravima. Aga osa neist suri selle tagajärjel hoopis ära. Inimesed kadusid. Samal ajal teatas Jammeh, et tal on üleloomulikud võimed ning ta on avastanud imelise rohu, mis ravid aidsi ja astmat. Enne seda oli president süüdistanud kõiges halvas homoseksuaale ja lubanud ära tappa kõik riiki jäänud teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimesed.
2013. aastal astus Gambia välja Aafrika riike ühendavast Aafrika Liidust, Jammeh nimetas organisatsiooni neokolonialistlikuks. Samal aastal avaldas presidet soovi võtta enesele kuninga tiitel. Ta kuulutas välja neljapäevase töönädala ja määras reede palvetamise päevaks. 2015. aastal kuulutas president Gambia islamistlikuks riigiks. Loomulikult käis kõigi nende veidrustega kaasas inimõiguste väänamine, vägivald teisitimõtlejate suhtes ja sõnavabaduse piiramine.
2017. aasta alul juhtus aga midagi enneolematut. Järjekordsetel presidendivalimistel jäi 22 aastat võimul püsinud Jammeh alla opositsiooniliidrile Adama Barrow’le. Kuid Jammeh keeldus kaotust tunnistamast. Ta teatas: „Ma ei ole argpüks. Minu õigusi ei saa rikkuda. Selline on minu seisukoht. Keegi peale Allahi ei saa minult võitu ära võtta. Ma ei lahku oma kohalt.“
Seejärel kuulutas ta riigis välja 90-päevase eriolukorra. Lugu ähvardas pöörata veriseks konfliktiks, kuid mängu tuli nagu tavaliselt sellistes olukordades suur vend Senegal.
Senegali põgenenud Barrow andis seal ametivande pealinnas Dakaris Gambia saatkonnas. Senegal ähvardas Gambiat, et kui president Jammeh võimu õigel ajal üle ei anna, võetakse see talt relvajõuga. Mõni tund pärast Barrow ametivannet ületasid Senegali väed Gambia piiri. Invasiooniks andis heakskiidu ka Lääne-Aafrika riikide ühendus ECOWAS, oma sõdurid andsid invasiooniüksustesse ka Nigeeria, Mali, Togo ja Ghana. Gambia vägede ülemjuhataja Ousman Badjie teatas kohe, et armee poliitilisse vaidlusse ei sekku ja tema ei luba sõduritel osaleda lollis verevalamises. Senegali üksustega kohtudes andsid Gambia armee sõdurid kohe relvad ära või vahetasid poolt. Nähes olukorra lootusetust, esines Jammeh riigitelevisioonis ja ütles, et Gambias ei tohi valada tilkagi verd. Seejärel istus ta lennukisse ja lahkus Guinea Vabariigi pealinna Conakrysse. Lahkudes ei unustanud ta tegemast tühjaks kogu riigikassat, võttes kaasa 11,4 miljardit dollarit, väärtasju ja luksusautosid. Edasi siirdus ta Guinea Bissausse, kus talle võimaldati poliitilist varjupaika.
Kui algul lubasid ÜRO, Aafrika Liit ja ECOWAS tagada presidendile ametist vabatahtliku lahkumise korral isikliku puutumatuse, siis riigikassa paljaksröövimine ja süüdistused inimsusevastastes kuritegudes võivad põhjustada selle lubaduse tagasivõtmise.
Gambia pealinna elanikud tervitasid rõõmupuhangutega pealinna saabunud Senegali vägesid, uus president Adama Barrow teatas aga esimese otsusena kõikide poliitvangide vabastamisest.
MEIE: Kuramaa hertsogiriigi koloonia
Gambia ajalugu on igav ja Aafrika koloniseerimisloos täiesti tavaline, kui ei oleks ühte lühikest, aga kirgast peatükki. See särav episood seob Gambia Baltimaade ajalooga.
Enne kolonisatsiooni kuulus Gambia 13.–14. sajandil suure Mali riigi koosseisu. Esimesena jõudsid Gambia rannikule Portugali meresõitjad. 16. sajandi lõpul müüsid portugallased kaubandusõiguse Gambia jõel inglastele.
Kuramaa hertsogiriik (Ducatus Curlandiæ et Semigalliæ ehk Kuramaa ja Zemgale Hertsogiriik) tekkis maailmakaardile 1561. aastal, kui viimane Liivimaa ordumeister Gotthard Kettler end Poola-Leedu võimu alla heitis. Kuramaa hertsogiriik eksisteeris eraldi riikliku üksusena kuni Poola kolmanda jagamiseni 1795. aastal. Kõik need imelised sündmused toimusid tänapäeva Läti pinnal Kuramaa kolmanda hertsogi Jacob Kettleri (1638–1682) ajal. See edumeelne mees oli õppinud Saksamaal, külastanud Euroopa tähtsamaid linnu ja õppinud laevaehitust Hollandis. Ta rajas Kuramaale vabrikuid ja ehitas Euroopa suurima kaubalaevastiku, mille laevad seilasid punasel põhjal trooniva musta vähi lipu all mööda maailma meresid.
1651. aastal saatis Kettler Inglismaa liitlasena laevastiku Aafrikasse, et Gambia jõe suudmes asunud saarele ehitada tugipunkt nimega Fort Jacob, hilisem St. Andrews. Aafrikast loodeti saada eelkõige kulda ja elevandiluud, kuid üha paremini läksid kaubaks ka orjad. Jacob ei jätnud tulusat orjakaubandust tähelepanuta ning hankis selle sujuvamaks korraldamiseks 1651. aastal Kariibi meres kolooniana Tobago saare ja spetsiaalselt orjade veoks kohandatud kolm alust. 1654. aastal saabus Gambiasse viis Kuramaa laeva, mis orjalastiga Tobagosse purjetasid. Vahepeal vallutasid Kuramaa aga rootslased, Jacob võeti kinni ja ta oli kaks aastat vangistuses Riias ning Jaanilinnas. Sel ajal võttis Kuramaa tugipunkti Gambias 1659. aastal üle hollandlaste Ida-India Kompanii. 1660. aastal sõlmitud Oliwa rahu järel taastati küll kõik hertsog Jacobi valdused peale Ruhnu saare, kuid 1661. aastal läks tugipunkt Gambias, St. Andrews ehk praegune Kunta Kinteh’ saar, lõplikult inglaste valdusesse.
Edasi käis võitlus ülemvõimu pärast selles piirkonnas inglaste ja prantslaste vahel, kes rajasid Gambia jõe äärde mitmeid uusi tugipunkte. Kogu selle rabelemise tulemusena kinnistus Gambia jõe äärne pikk kitsas maariba inglastele ja ümbritsevad Senegali alad prantslastele. Inglased üritasid seda täiesti mõttetut maariba vahetada mõne Aafrika idakaldal asuva piirkonna vastu, kuid keegi ei tundnud Gambia vastu huvi.
Teise maailmasõja ajal osalesid Gambia üksused liitlaste sõjaväe koosseisus lahingutegevuses Birmas. Siis toimus ka Gambia nüüdisaegse ajaloo vaieldamatu tähtsündmus, kui USA president Franklin D. Roosevelti lennuk tegi vahemaandumise Gambia territooriumil, et osaleda Maroko linnas Casablancas toimuval liitlaste tippkohtumisel.
Pärast sõda tüüris Gambia Mustale Mandrile vastandliku sündmustevaese laisa rahulikkusega lõdva koloniaalvõimu alt iseseisvusele.
Kui selle niivõrd mõttetu riigi sündmustevaesest kulgemisest üldse veel midagi esile tuua, siis ilmselt seda, et 2001. aastal külastas Banjuli jahtsadamat ümbermaailmareisilt tagasiteel olev jahtlaev Lennuk. Seal olid vist ka mõned eestlased: palju õnne, Tiit Pruuli!
