RAKENDUSKUNST! Kui fotogragraaf ja videokunstnik Mark Raidpere seisis silmitsi hirmuäratava väljakutsega kajastada 7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaali peanäitust “Ajavahe” (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis), kutsus ta viimases hädas appi oma terase ja võluva sõbranna Jaana Luige, tõlkebüroo juhataja, kelle sarnast teist ei ole.
Triennaal on läbi ajaloo koondanud aktuaalse valiku kaasaegseid tarbekunsti praktikaid ja see väli on meeldivalt mitmekihiline. Kui üldiselt on ootus tarbe- ja rakenduskunstile juba sõnasõnalisest tähendusest tulenevalt paljus selge fookusega, laiub neil maastikel oluliselt rohketahulisem elu kui vaid praktilisi väljundeid pakkuv.
JAANA LUIK: Positiivne oli see, et esimese koha töö (Octave Vandeweghe „Kultuursed kombed“, 2016) oli kohe ekspositsiooni alguses ära.
MARK RAIDPERE: Et said selle juurde tagasi tulla, kui ring täis ja uuesti hinnata ?
JAANA: Just! Tegelikult hindasin selle ümber juba poole näituse peal, kusjuures enne seda, kui jõudsin tagumises saalis selle kolmanda koha töö (Jurgita Erminaité-Śimkuviené „See on vaid aja küsimus“, 2016) ette, mis mulle jätkuvalt muljet avaldab.
MARK: Kas sa jaotaksid kohad kuidagi ümber? Või oled ikkagi kindel, et peapreemia töö oligi sisu poolest kõige avaram
JAANA: Jaa! Teistes töödes ei olnud seda sel moel. Näiteks mind kohe tülgastab või… võib-olla pole see kunsti juures õige sõna… justkui ehmatab, kui selgub, et mingi kunstnik kasutab nt. oma juukseid või veel kellegi teise omi.
MARK: Või looma pärasoolt, nagu näha oli ?
JAANA: Täpselt! Ja siis võlub sellest välja mingisuguse ahvinäo ning arvab, et see on kunst. Aga noh, kunstnik on kunstnik, eks igast asjast saab kunsti teha muidugi. Ja ma ei maini siin ühte teatud eesti kunstniku tööd…
MARK: Ohh, minu meelest on seegi ajavahe juba piisavalt pikk, et võiks ometigi hakata seda mitte mainima.
JAANA: Aga eks see näitusekunst peabki vist olema natuke toores. Tänasel näitusel polnudki disaini selle klassikalises mõttes pea üldse, sellega polnud ju üldse mingit pistmist. Kõik tööd olid justkui leitud asjadest või leitavatest asjadest moodustunud. Või käepärastest asjadest. Pigem oli kõik juba OLEMAS ja siis ümber kujundatud. Isegi kasvõi see kärbsepaberi, kärbsepüüdmise teema, kolmanda koha autorilt. See on täpselt samuti tarbeesemena olemas, kuigi siinse näituseobjektina tavatust materjalist, vaigust tehtud. Isegi kogu selle eseme olemuse, milleks ta tarbeesemena on, pani autor sinna sisse. Ainult ta mõtestas selle täiesti ümber. Kui tavaolukorras kärbsepaberi, tarbitava eseme küljes ikkagi näed kärbseid, need on ju seal olemas, siis kunsti asetad sa kohta, kus kärbseid ei ole. Ja lisad sinna sellise ümberlükkamatu väite: “Selle kärbsepüünise külge on kleepunud kõik tühjad lubadused ja rumalad lootused.” Tõepoolest, sa võid öelda, et see objekt on kole, aga ma jään ikkagi enda juurde, et rumal lootus, millest töö kõneles, ON kole! Oma olemuselt on tohutult rumal ja kole loota tühja. Minu meelest rumalus ongi kole, see häirib mind ka iseenda juures.
MARK: Võib-olla vajaski see auhinnaliste tööde hulgas enim teksti tuge. Nt. minu jaoks pole selline kärbsepüünise esemeline vorm, kuju, automaatselt ära tuntav, see on mu enda ignorantsus. Ja isegi kui ta oleks mulle ära tuntav, siis ilma antud kontseptuaalse luuleta sinna juurde oleks mul väga raske sealt kunstniku sõnumit, taiese tähendust välja lugeda.
JAANA: Minu jaoks oleks see arusaadav !
MARK: No näed kui palju vähem rumal sa minust oled. Näiteks kuigi mulle isiklikult ka peapreemia võitnud töö ei meeldi, kuna ta on minu jaoks liiga kuivalt konstrueeritud ja…
JAANA: Jaa, väga pedantne töö !
MARK: …siis seal hakkab söögiriistade igapäevase triviaalse vormi ja väärismaterjali kombinatsioon selgelt tööle, võib-olla liigagi lihtsalt. Isiklik lemmik, teise koha saanud töö, sisuliselt land art teose dokumentatsioon, mõjub oma mastaabi ja aegade ülesusega. Rakenduskunsti kontekstis esitletuna täiesti ootamatu, värske, leidlik, vaadates naljakaski, ega vaja mingit seletust või tekstilist abikätt suuna leidmisel.
JAANA: Ma ei tea, kuidas sina tavaliselt näitust vaatad, aga mina vaatan esmalt tööd, tekitan omaenda mõtted ja alles siis loen teksti.
MARK: No ja selle teise koha töö puhul polnudki suurt midagi kirjas ega vajadustki lugeda. Minu kunstikaemise viis on sama, mis sinul, teinekord küll libisen kogemata esmalt teksti lugemisse, kui see on nt. näitusekujunduslikult kuidagi dominantne ja esimesena ette jääb. Mõnikord jätan teksti üldse lugemata, juhul kui töö on piisavalt hea või halb.
JAANA: Selle teise koha töö puhul, nii kui ma seda nägin, meenusid mulle mingisugused aerofotod põldudest, mis on tegelikult samamoodi ülivärvilised, kasvõi olenevalt aastaajast. See tundus mulle antud töös kuidagi eriti lahedalt lahendatud.
MARK: Minimaalsesse skaalasse viidud.
JAANA: Niivõrd kontsentreeritud, kogu see suur maailm oli nendesse traktorivagudesse järsku kokku pressitud. Kuidas seda on võimalik niimoodi teha, sa ei pea kuhugi kõrgele lendama selleks, et seda näha. Nii lihtne, geniaalne — teed põllu värviliseks ja ongi äge !
Kuid jah, kärbsepüünist pole ka mul endal onud, aga ma oled seda näinud inimeste juures ja kuskil maapoodides võib neid rippumas leida, täiesti õudne. Voh! Just Maltal olen ma neid kärbsevärke väikestes poodides näinud. Nad on seal ka väga religioossed, st. et ühes nurgas on ikoon ja kohe selle kõrval selline kärbsevärk. Ning siis sa ostad sealt oma odava veini. Pühalikult !
MARK: Ja täidad oma pea rumalate lootustega !
JAANA: Täpselt, ütleme nii. Tõesti meeldib see töö, minu meelest on see isegi täiesti tarbitav. Just sinna võiksidki kleepuda kõik rumalad lootused, las nad olla siis seal ühes kohas. Selline püüdja võiks olla, kuhu kõik kole koguneks. See on hea, väga tabav töö. Minimalistlik, väga sügav. Minu meelest see on tubli !
Age see esikoha töö, see oli lihtsalt üsna loogiline valik. Seal oli küll väga lahedaid töid, kasvõi need, mis meenutasid sinule koralle ja mulle kärgesid (Thérèse Lebrun „5 Konkretsiooni“, 2016), aga pigem on taoline töö lihtsalt äge väljakutse kunstnikule endale, kuidas sellist konstruktsiooni peenelt ja aega mööda teostada.
MARK: Kui asetada see töö näituse teema „Ajavahe“ raami, siis kuulub ta nende tööde hulka, milliseid oli ka päris mitmeid, kus autorid rõhutasid aja mõistet esmaselt läbi oma tööprotsessi, sellele kuluva kestuse ja pühendumise, meditatiivsuse, kuid vähema üldistusvõimega.
JAANA: Jaa, aga ka korall ju kasvab tohutu aja jooksul !
MARK: Veidike samalaadselt lähenes ka autor, kes oma varasemad ehtetööd nüüd hiljem korduvalt kullakihtidega katnud on (Ruudt Peters “IAM”, 1976-2015). Ma ei ütle, et see vitriin visuaalselt mu lemmik oli, küll aga lummas sinna lisatud mõte kuidas miski ei muutu peale selle, et algne teos “raugeb ajas ja kullas.“ Tohutult ilus ja mulle meeldib sellest mõelda, samas kui ma vaataksin seda vitriini ilma tekstita, ei jõuaks ma oma mõttega sellesse kohta. Seal ületas tekst selle, mida ma nägin. Samuti tuli seal tekstist välja, et tegu on eakama autoriga, personaalne aeg oli rõhutatud.
JAANA: Jah, ja mina tunnetasin kohati, kuidas tekst ei lähe kokku tööga, kuigi ehk kunstnik tõesti mõtestab seda niimoodi. Kasvõi seda raamatuseina vaadates (Hanne Overland ja Johanne Lund Ness “Alltekst”, 2016)
MARK: Mis oli iseenesest monumentaalselt väga mõjus.
JAANA: Justnimelt, pigem loeks sinna sisse midagi hoopis muud, kui ütleb saatetekst. Paneb imestama, kui loominguline inimene näeb raamatus kaduvust või üleüldse mingis reaalses asjas kaduvust. Kuidas kunstnik saab üldse näha midagi niimoodi, et see totaalselt kaob ? Et tulevased põlved vaatavad näiteks raamatut kui mingit eelajaloolist kivistist ? Mulle on vastuvõetavam mõte, et põhimõtteliselt ei muutu muu, kui et aeg katab kullaga… Aga kas sulle meeldis see töö, kus mina neid kunstniku juukseid taga ajasin? Pealkirjaks „Iga kord kui sa mind kannad…
MARK:„…ma suren natuke.“ (Kay Guo, 2016). Selle töö nimi oli minule samasugune poeesialaks, nagu mõte raugemisest ajas ja kullas. Ja see oli kindlasti töö, kus pealkiri ületas eksponaadi enda nauditavuse. Neid töid saatvaid tekste lugedes võis taas aru saada, kuidas mõned kujutavad autorid on lihtsalt sõnaosavamad kui teised. Ja mõned tööd, hoolimata proosalisest pealkirjast ja sellest, et lisatud vaid üks napp lause, on omajagu veenvamad, kui teised.
MARK: Ja ma laenaksin ikka veel sellest kolmanda koha tööst, kuidas rumal oleks loota, et igaüks neis kunsti näeb.
Näitus on avatud kuni 23. juulini Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis
Põhjendatud valikuid on ikka keeruline teha ja žüriitööga seonduv otsustamine on üks tänuvääritumaid ülesandeid kunstimaastikul, ütleb Eesti Tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas.
Enamasti on mitmeid erinevaid põhjuseid, miks tõsta esile veel mõnd tööd või tulla välja teistsuguste filtreeritud teoste kombinatsioonidega. Aga ma arvan, et žürii on teinud hea ja huvitava valiku. Unustama hetkeks teised, tunnistan, et mulle meeldivad väljavalitud tööd oma kõnekuses.
Üllataval kombel on kõigi premeeritud tööde puhul võimalik välja tuua üks läbiv joon. Kõigis käsitlustes tegelevad kunstnikud argise mõtestamise ja vääristamisega. Seades päriselu ja eksperimenteerimise väga erinevas võtmes poeetilisse keelde, on tegu intrigeeriva ja mõtlemapanevatest ideedest pungil kooslusega.
Ehkki peapreemia pälvinud kunstnik Octave Vandeweghe tegeleb oma töös paljuski ülemineku temaatikaga, on ta oma erinevatest objektidest, söögiriistade ja vääriskivide kombinatsioonis kõige konkreetsem. Sidudes ilu ja otstarbekuse, loodusliku ja valmistatu, loob ta võluvalt tundliku kompositsiooni tõstes esitatud teemad klassikalise eksponeerimisviisi kaudu tagasi argisele tasandile.
Jurgita Erminaite töö on merevaiku tardunud hetk, kus avanevad mitmed aja, materjali ja mõtete kihid koondades ühte töösse oskuslikus doseeringus nii palju – arhailisuse ja kaasaegsuse, looduse ja loovuse, juhuslikkuse ja jäävuse kategooriad. Readymade’iliku oleku ja materjalitundliku käsitlusega töö on oma üksinduses väga meeldejääv.
Villu Plink ja Silja Saarepuu töö on vabastavalt vaimukas nii teemapüsituses kui selle tasakaalukas esituses. Edastades illusiooni katkematult kestvast tööst ja peatumatult jätkuvast loomisest – põllust vaibaks, on nende lähenemine arhetüüpsusele näitusekoosluses reljeefseks aktsendiks, mis oma pretensioonitus rahulikkuses tõuseb selgelt esile tugeva interpreteeringuna.
RAKENDUSKUNSTI TRIENNAAL 2017 – PILDIALLKIRJAD
1) Thérèse Lebrun „5 Konkretsiooni“ (2016, osa tööst) paber, portselan, karuputk
„Ma kogun seemneid, kõrsi ja tammetõrusid. Ma kastan nad portselani ja kleebin kokku samamoodi, nagu mõni teine tikib või mediteerib – täielikus rahus, lükates liikuma mateeria kujutluse, nagu sed nimetab Bachelard.“
2) Octave Vandeweghe „Kultuursed kombed“ (2016, osa tööst) terastraat, tsitriin, fantoomkvarts, sünteetiline safiir 1. preemia
„Lihvitud vääriskivide, nugade ja söögiriistade kombinatsioon ühendab ilu ja funktsionaalsuse mõiste. Ilust saab funktsioon ja funktsioonist ilu“ (Marc Heithof)
3) Ruudt Peters „IAM“ (1976-2015, osa tööst) erinevad materjalid, kaetud lehtkullaga
„IAM tähendab ladina keeles „nüüd“. Olen 44 aastat tegutsenud ehtekunstnikuna. Selles seerias olen pühendunud vanemate tööde katmisele lehtkullakihtidega – praeguseks on tehtud 11 kihti. Tegemist on aeganõudva meditatiivse tööga ja õigupoolest ei muutu sellest muud midagi, kui et üha uute kihtide all raugeb teos aegamööda ajas ja kullas.“
4) Jurgita Erminaité-Śimkuviené „See on vaid aja küsimus“ (2016) merevaik, harjavarre tükk, nöör, liim, lasergraveering 3. preemia
„Luues merevaigust kärbsepüünist mõtlesin kogu aeg kütkestavusele ja selle liikidele, väärtusele, odavnemisele, äärmisele vaprusele, „kärbeste“ otsimisele sealt, kus neid ei ole. Selle kärbsepüünise külge on kleepunud kõik tühjad lubadused ja rumalad ootused. P.S.: Juhtumisi on nii, et aeg neelab armutult kõik enda suunas visatu.“
5) Villu Plink ja Silja Saarepuu „Vaip“ (2014) HD video 2. preemia
„Põllust vaiba kündmise lõputu protsess.“
6) Hanne Overland ja Johanne Lund Ness „Alltekst“ (2016) installatsioon; vanad raamatud, vineer, liim
„Digimaailmas on raamatud kaotanud oma rolli igaveste teadmiste allikana, tähtsuse esemetena ning intellektuaalse ja kultuurilise tähenduse kandjatena. Seinainstallatsioon on mõeldud tulevikuks – inimesed saavad seda vaadata ja kogeda minevikku nii, nagu vaadeldakse eelajaloolisi loomi muuseumides.“
