FORSSEERITUD INIMENE: Peeter Helme vestluskaaslaseks on Mart Nutt, kes lähtub oma elus lihtsast ja kiiduväärsest põhimõttest raamatuid mitte osta
Ajaloolase haridusega Mart Nutt loeb oma tööst ja huvidest lähtuvalt peamiselt erialast kirjandust: ajalugu, filosoofiat ning poliitika- ja sõjateaduse alaseid teoseid. Kuid nagu meie vestluse alguses kohe selgub, ei ole tegu mitte ainult lugeja, vaid ka kirjutajaga: Sulev Vahtre toimetatud „Eesti ajaloo” kuues köide sisaldab Nuti sulest ülevaadet kahest perioodist, Teise maailmasõja-aegsest ja sõjajärgsest maailmast. Nutt selgitab, et neid tekste kirjutades seadis ta endale eesmärgiks anda olemuselt populaarteadusliku kogumiku lugejale Eesti ajaloo mõistmiseks laiem rahvusvaheline kontekst.
Kirjutatakse palju, ei tõlgita midagi
Selline hoiak — soov avardada iseenda ja teiste maailmapilti — sobibki iseloomustama Mart Nutti kui lugejat ja loetu üle järelemõtlejat. Just soov süveneda huvitavatesse teemadesse viib meid vestluse jooksul ikka ja jälle üles kerkiva probleemi juurde. Selleks on eestikeelse erialakirjanduse nappus. Mida spetsiifilisem on teadusharu, seda vähem on lootust leida selleteemalist eestikeelset kirjandust. Nii on Nutt sunnitud tunnistama, et püüab küll mõningal määral olla kursis etnilise ajaloo vallas ilmuvaga, kuid: „Kirjutamisega on alati see küsimus, et kirjutatakse väga palju. Ei tõlgita peaaegu mitte midagi.”
Põhjuseid tõlkimatajätmiseks on palju, peamine seisneb aga muidugi selles, et iga erialaga väga tõsiselt tegelevate inimeste hulk on nõnda väike, et liiga spetsiifilisi teoseid ei ole lihtsalt mõtet tõlkida. Kui keegi on oma teemas juba väga kodus, siis valdab ta ka võõrkeeli ja loeb vastavaid raamatuid juba originaalis.
Vaid veidi parem kipub seis olema rahvusvaheliste suhete alal, milles Mart Nutt on teinud ja teeb ka teadustöid. See on ka põhjuseks, miks ta on viimastel aastatel üldse väga vähe ilukirjandust lugenud: „Kuna mul on aega üsna vähe ja kui mul on valida, kas lugeda ilukirjandust või mõnda käsitlust näiteks ideoloogiatest või religioonidest, siis ma eelistan viimast.”
Ministeeriumikirjandus
Samas on muidugi mõned ilukirjanduse autorid, keda Nutt on siiski pidanud vajalikuks lugeda. Üks sellistest on Andrus Kivirähk, teine kirjanik, kelle loomingu (ja isikuga) Nutt on lähemalt tuttav, on Mait Raun. Kuid nii nagu Nutt ei ole lugenud viimase teoseid mitte ainult tutvuse pärast autoriga, ei ole ta Kivirähki lugenud ka mitte ainult selle pärast, et viimase teostest on saanud tohutud hitid. Pigem mängib rolli see, et Kivirähk on oma ühiskonnakriitikas ja –kirjeldustes äärmiselt tabav: „Ma ei taha hakata kellelegi varju heitma, aga kõikidest, kes tänapäeva Eesti ühiskonnast ja poliitikast läbi huumoriprisma kirjutavad, on ta konkurentsitult parim.”
Sarnastel põhjustel hindab Nutt ka Mihkel Muti loomingut, tunnistades küll, et pigem on ta tuttav Muti varasemate teostega. Just Välisministeeriumi kogemuse tõttu on eriti elava mälestuse jätnud „Rahvusvaheline mees” — 1994. aastal ilmunud humoristlik romaan, mis kirjeldab absurdi piiril balansseerides autori enda elamusi Lennart Meri juhitud ministeeriumis. Küsimuse peale, kas Nuti meelest on tegu tabava teosega, vastab ta, et „On ja ei ole. Välisministeeriumis toimus ju väga palju igasuguseid koomilisi sündmuseid, millest Mihkel Mutt ei ole kirjutanud, mis võib-olla ei sobi selle kontekstiga, mida ta on püüdnud tabada. Võib-olla oleks mõned asjad läinud ka liiga koomilisteks ja liiga diplomaatiavälisteks. Seda ei saa vaadata kriitikana, aga ta on keskendunud Lennart Meri isikule ja kolmele-neljale kontekstile, mitte niivõrd Välisministeeriumi ülejäänud olustikule.”
Samal teemal jätkates selgub, et Nutt on muidugi lugenud ka Antony Jay ja Jonathan Lynni teoseid „Jah, härra minister” ning „Jah, härra peaminister”: „Aga ma pean ütlema, et nende ainetel tehtud filmid on väga adekvaatsed. Neid on selles mõttes hea jälgida, et nad järgivad raamatut väga täpselt, samas on filmitegijad ballasti võtnud vähemaks — mis on telesarjas paratamatu —, mistõttu julgen öelda, et raamatu põhjal valminud film on väga hästi õnnestunud.”
Välisministeeriumi kogemusega Nutt lisab veel, et ta ei julgeks Jay ja Lynni loomingut pidada ainult meelelahutuseks, sest neis on lihtsalt nii palju dokumentaalset: „Nad kajastavad päris hästi 1960ndate aastate Briti leiboristide poliitika telgitaguseid.”
Ajalik ja ajatu
Mart Nutile on eredalt meelde jäänud veel mitmeid teisigi kirjandusteoseid, mida kaldutakse arvama huumori valdkonda, kuid mis tema silmis on ootamatu nurga alt sooritatud ühiskonnavaatlused. Üheks selliseks, mille puhul imestab Nutt tänaseni, et see nõukogude tsensuuri künnise ületas, on Raymond Hulli ja Laurence J. Peteri „Peteri printsiip” (e. k. 1972), mille tuntuimat lauset teab vist igaüks: hierarhias kipub iga töötaja tõusma oma ebakompetentsuse tasemeni. Eelmisele moodustab omamoodi paarilise Cytil Northcote Parkinsoni „Parkinsoni seadus” (e. k. 1960), kus sedastatakse, et töö maht kasvab, kuni täidab kogu selle valmimiseks saada oleva aja.
Kummagi raamatu kohta nendib Nutt järelemõtlikult, et need teosed kirjeldavad vaat et pareminigi Nõukogude Liitu, kui lääne demokraatlikku ühiskondi, mille iseloomustamiseks nad algselt kirjutati. Nutt läheb veelgi kaugemale, öeldes et „ei „Peteri printsiipi” ega „Parkinsoni seadust” ta tegelikult ei peakski satiiriks. Nad on päris omapärased lähenemised sotsioloogiale. Kummagi raamatu eesmärgiks ei ole mitte niivõrd ühiskonna üle ironiseerida, kui tuua just välja võimusuhted, mida teaduslikus kirjanduses ei ole tavalisele inimesele arusaadavas vormis eriti tehtud.”
Arusaadavatel põhjustel jõudis säärane kirjandus Eestisse esmalt vaid süsteemile ohutult näiva huumori kujul. Ühiskondlik mõte sai vabamalt väljenduma hakata alles 1980ndate aastate teisel poole. Mart Nutt meenutab, et üks valdkonna esimesi pääsukesi oli krahv Richard von Coudenhove-Kalergi „Totaalne riik — totaalne inimene”, mis oli eesti keeles esmalt ilmunud 1938. aastal ning anti Loomingu Raamatukogus välja täpselt viiskümmend aastat hiljem: 1988. Enam-vähem võrdselt oluliseks peab Nutt ka Aleksandr Zinovjevi „Gorbatšovismi” (e. k. 1990).
Võrdluses Hulli ja Peteri ning Parkinsoni teostega avaldab Nutt kahtlust, et viimased kaks — ometi justkui tõsisemat raamatut — on oma tõsiduse tõttu ka ajale suuresti jalgu jäänud. Kuid viga ei ole mitte raamatute või autorite piiratuses vaid lihtsas tõsiasjas, et näiteks Coudenhove-Kalergi teema — indiviidi ja ühiskonna, indiviidi ja ideoloogia vahekord — on viimase paarikümne aasta jooksul väga põhjalikult läbi kirjutatud. Lisaks on olemas ka vähemalt kaks ilukirjanduslikku teost, mis käsitlevad samu probleeme palju ajatumal moel: George Orwelli „1984” Aldous Huxley „Hea uus ilm.”
Ilu- ja kolekirjandus versus filosoofia
Kõige rohkem ilukirjandust luges Mart Nutt muidugi koolipäevil. Siis pidi ta muidugi võtma läbi ka kohustusliku kirjanduse. Kuid nagu ilmselt pea kõik inimesed, jäi temalgi üht-teist vahele: „Tunnistan ausalt, et suur osa ideoloogilist kirjandust, mis kuulus koolis kohustusliku ilukirjanduse hulka, on mul lugemata. Hakkasin lugema raamatut „Kuidas karastus teras” ja ei jõudnud viiekümnendast leheküljest kaugemale,” nendib Nutt muiates ja arutleb rohkem vist iseendale kui kellelegi teisele, et „ei tea, kas pean seda piinlikkuse või uhkusega teatama, aga palju sellist nõukogude kirjanduse ja sotsialistliku realismi klassikat on mul lugemata.” Üleüldse ei hinnanud Nutt koolis kohustuslikku kirjandust liiga kõrgelt: „Oli asju, mille puhul hea meelega lugemine ja kohustus langesid kokku. Eesti kirjandusest võib kindlasti Lutsu ja Tammsaare sinna paigutada.” Seda, kas Hans Leberecht kuulus 1970ndatel aastatel veel kohustusliku kirjanduse hulka, Nutt ei mäleta, võtab aga jutu kokku sõnadega: „Päris palju oli sellist, mida lugesin hambad ristis.”
Nüüd loeb Nutt kilodes, lehekülgedes või meetrites mõõdetuna vähem. Kuid see-eest teab ta täpsemalt, mida ta tahab lugeda. Eriti mõtteloo- ja filosoofiaalases kirjanduses orienteerub Nutt vabalt, arutledes selle üle, mida ja mis järjekorras tuleks eesti keelde tõlkida: „Väga hea, mis on äsja ilmunud, on Edmund Burke’i „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”. See on väga värskendav. Eesti keeles peaks olema ja mida ei ole, on Karl Popperi „Avatud ühiskond ja selle vaenlased.””
Ka pakub Mart Nutt välja liberaalse Ameerika filosoofi Robert Nozicki, kui tõlkimisväärilise autori. Kuid ühtlasi ta rõhutab, et tegu on ikkagi isikliku lemmikuga ja „valiku tegemine nii väikese lugejaskonnaga ühiskonnas nagu Eesti vajab väga suurt vastutust. Materjal, mida peaks tõlkima, on üüratu; ja see, mida on majanduslikult võimalik tõlkida, väga väikene.”
Probleem, selgitab Nutt, seisneb selles, et kui valida tõlkimiseks välja mõni filosoof või poliitikateadlane, siis tähendab see seda, et mõni teine nihkub kohe tagaplaanile. Küsimus on selles, keda eelistada. Ja üheseid vastuseid siin ei ole, kuigi on autoreid, kelle osas aeg langetab otsuse meie eest. „Arvan, et Fukuyama on selline tegelane, keda ei ole mõtet tõlkida — või kui mitte nii rängalt öelda, siis on ta vähemasti selline, kes ei peaks tõlkimist ootavate autorite pingereas väga kõrgel kohal olema,” toob Nutt ühe näite ja lisab: „Ta on ajale jalgu jäänud ja iga uue raamatuga jääb ta uuesti ajale jalgu. Huntington näiteks on ajale vähem jalgu jäänud…”
Nutu-Mart ja militaria
Viimastel aastatel on Mart Nutt lugenud ka üksjagu sõjandusalast kirjandust. Entsüklopeediakirjastuse sarjas „Mõte ja mõõk”, samuti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste „Sõjandusvaramu” seerias ilmunud teosed on Nutil kodus olemas — seda vaatamata põhimõttele mitte osta raamatuid. Nad kogunevad… Muidugi mitte päris iseenesest. Nutt ütleb küll, et tal ei ole olnud nende raamatute hankimine plaanis — „Lihtsalt on nii juhtunud” —, kuid tal on peas juba tükk aega mõte lugeda nad ühel hetkel kõik läbi ja kirjutada sellest pikem ülevaateartikkel.
Viimati luges Nutt nendest teostest läbi „Mõttes ja mõõgas” ilmunud Eliot A. Coheni raamatu „Kõrgeim juhtimine” (e. k. 2007), mis uurib väejuhtide ja poliitikute vahekordi ja rolle sõjaolukorras.
Muidugi on Nutt läbi lugenud ka Carl von Clausewitzi klassikalise teose „Sõjast” (e. k. 2004). Sellest rääkides muutub ta erakordselt innukaks ja asub arutlema selle üle, mil määral on Napoleoni vastu sõdinud ja oma kogemuste põhjal raamatu kirjutanud Preisi ohvitseri mõistetud, mil määral aga pealiskaudselt kritiseeritud. „Tihti on seda tehtud selleks, et ise pildile jääda; mitte aga selleks, et tõsimeeli Clausewitzi nüüd juba pea kahe sajandi vanuseid teese ümber lükata,” nendib Nutt muiates. See muidugi ei tähenda, nagu polekski Clausewitzi võimalik kritiseerida. „Iga käsitlust tuleb võtta läbi kriitilise prisma,” lausub Mart Nutt ning temaga jääb üle vaid nõustuda — nii sõjandusalase kui ükskõik millise kirjandusega kokku puutudes.
Mis, kes ja miks
Mart Nutt on sündinud 1962. aastal Tallinnas. 1980. aastal lõpetas ta Tallinna 10. Keskkooli (praegune Nõmme Gümnaasium), 1985. aastal Tartu Ülikooli ajaloo ja etnograafia erialal, aspirantuur sai läbi aasta hiljem. 1988-1991 oli Nutt ametis Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektorina, viimasel aastal püüdis aga istuda kahel toolil — 1991-1992 töötas ta vastloodud Välisministeeriumi osakonnajuhatajana. 1992. aastast alates on Nutt Riigikogu liige. 2003. aastal lisandus sellele veel Jaan Tõnissoni Instituudi teadusdirektori ametikoht ning 2004. aastal astus Nutt ka Audentese Ülikooli doktoriõppesse.
„Ma päris teadlikult väldin raamatute ostmist. See ei tähenda, et neid ei kogune või et aegajalt siiski osta ei tule. Neid koguneb. Näiteks viimastel aastatel ilmunud kaitse- ja strateegiaalased teosed on mul kõik olemas. Olen põhimõtteliselt seadnud endale eesmärgiks nad kõik läbi lugeda. Kas ma nad kõik läbi loen — ei tea. Selline kavatsus on ja selle pärast on nad mul kõik ka olemas. Samade kavatsustega olen ostnud endale ka õigus- ja sotsioloogiaalaseid raamatuid.”
Elu kui lennujaam
Mart Nutt praegu ulmekirjandust ei loe. Ta heidab sellele ette liigset ja paratamatut kinnijäämist oma aega. Küll aga võttis ta need asjad läbi lapsepõlves: Ameerika ulmejuttude kogumik „Lilled Algernonile”, Ray Bradbury „Marsi kroonikad” ja mitmed Isaac Asimovi teosed kuuluvad Nuti lapsepõlvemälestuste hulka.
Praegu on Mart Nuti meelelahutajaks number üks Boris Akunini teosed: „Kodus ma ei loe neid, aga reisidele võtan kaasa,” selgitab ta, „Lisaks sellele, et nad on köitvalt kirjutatud kriminaaljutud, on nad väga tugeva kultuuritaustalise analüüsiga ja selles mõttes on neid meeldiv lugeda.”
Fandorini-raamatute ainelised filmid (2003. aastal valmis telefilm „Azazel”, 2005 kinofilmid „Türgi gambiit” ja „Riiginõunik”) ei kanna Nuti sõnutsi välja ning ta soovitab lugeda pigem raamatuid. Parimaks Akunini teostest peab Mart Nutt Jaapani-ainelist „Teemantvankrit” (e. k. 2006). Kuid ta rõhutab: „Ma ei raiska selle jaoks kodus aega. See on sedavõrd meelelahutus, et ta on mul reisidel kaasas. Lennujaamades istudes ma ei tahaks ka tõsist kirjandust lugeda ja seal ma loen neid.”
