ÕUN POOLA PARADIISIST: Edmund Burke’i selts andis välja Leszek Kołakowski raamatu „Naeruvääristatud Jeesus“. Leszek Kołakowski oli kummaline mees – inimene, kes alustas marksismist, ent lõpetas sellest võimalikult kaugel. Kołakowski tõlkija Hendrik Lindepuu tutvustab olulist poola mõtlejat.
Vastumeelsus klerikaalse Poola vastu tõukas noore Kołakowski marksismi rüppe ja 1945. aastal astus ta Poola Töölisparteisse (ehk siis kommunistlikusse parteisse).
Hiljem on Kołakowski öelnud, et marksism pakkus ratsionaalset ja mittesentimentaalset ajaloovisiooni, kus oli kõik ära seletatud, nii minevik kui ka tulevik. Ja marksismiga kaasaminek andis veendumuse, et ühiskondlikes konfliktides ollakse rõhutute poolel. Ent õige pea hakkas marksistlik maailmapilt murenema.
Puupäised sovetifilosoofid
- aastal saadeti Leszek Kołakowski koos kuue teise poola filosoofiga Moskvasse kolmeks kuuks täienduskursustele. Kokkupuude sovetifilosoofidega oli poolakatele üsna kainestav ja hirmutav kogemus. Iga päev peeti neile loenguid, aga loenguid pidavad nõukogude filosoofid olid lollid nagu lauajalad. Ühtki võõrkeelt nad ei osanud, nn kodanliku filosoofia kohta teadsid vaid seda, mida olid lugenud Leninilt ja Stalinilt, vahel ka Marxilt või siis pigem Engelsilt. Pjotr Pospelov võttis taskust enda kirjutatud brošüüri marksismi-leninismi kohta ja luges selle poolakatele sõna-sõnalt ette. Samas tahtsid lektorid kangesti, et neilt küsimusi küsitaks. Poolakad pidid siis isekeskis enne arutama ja kokku leppima, mida küsida, et küsimus oleks nõukogude filosoofile üldse arusaadav.
- aasta tõi juba totaalse taganemise marksismist: Poola vanad kommunistid hakkasid tollal rääkima Venemaast, GULAG-ist ja sovetisüsteemist. Kołakowski oli lugenud juba Koestlerit, Orwelli, Weissberg-Cybulskit. Üsnagi paljastavad olid ka 1953. aastal läände putkanud julgeolekupolkovniku Józef Światło (sündinud Izaak Fleischfarb) pajatused Raadio Vaba Euroopas.
Prantslased ja trotskistid
Kui Kołakowski oli 1956. aastal esimest korda Pariisis, siis prantslased ei tahtnud uskuda Hruštšovi stalinismi paljastava sõnavõtu ehtsusesse. Nad arvasid, et tegu on CIA võltsinguga ja olid kangesti löödud, kui poolakad neile kinnitasid, et tegu ei ole imperialistide kätetööga. 1957. aastal mõistis Poola Töölispartei juht Władysław Gomułka Keskkomitee pleenumil hukka Kołakowski kui revisionismi tähtsaima heeroldi. 1958. aastal kirjutas Fjodor Konstantinov Pravdas artikli Ida-Euroopa revisionistidest ning mainis nimepidi kolme: Imre Nagyt, Milovan Ðilasit ja Leszek Kołakowskit. Tegelikult polnud Kolakowski enam ammu revisionist, selleks pidi ju uskuma, et kommunistlikus ideoloogias on mingi õilis ja rikkumatu tuum.
Mingil ajal püüdsid trotskistid Kolakowskit n-ö ära moosida. Prantslane Grinblat käis Varssavis ja kutsus teda Neljanda Internatsionaali salajasele põrandaalusele kongressile, aga Kolakowski ei tahtnud sõita, sest ilmselgelt oleks kongressil kubisenud Nõukogude agentidest. Kolakowski ütles endale, et pagana päralt, olen küll valmis vanglasse minema, aga mitte trotskismi eest.
Kui Kołakowski 2003. aastal sai esimesena äsja asutatud Kluge preemia (Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogu preemia), siis oli tema nime taga just selline määratlus: filosoof, kes kukutas kommunismi.
Elu mõte ja müüdid
Ignazio Silone tihti tsiteeritud ütlus, et tuleviku jaoks saab otsustavaks ekskommunistide võitlus kommunistidega, oli muidugi kirjanduslik liialdus, aga oma tõetera oli selles tõesti, ekskommunistidel oli üsna oluline roll kommunismi kukutamisel.
Kołakowski on saanud palju mitmesuguseid auhindu, ise tundis ta uhkust ka kahe veidi teistmoodi tunnustuse üle. Ta võeti Inglismaal kuningliku viskiseltsi liikmeks, millega kaasnes see privileeg, et sai üüratu raha eest osta selliseid haruldasi viskimarke, mis kaubandusvõrku ei jõudnud. 1997. aastal sai Kołakowski Premio Nonino, mille asutas 1975. aastal Nonino perekond, kes on üks kuulsamaid grappa-tootjaid. Seda preemiat, mis kujutab endast üsna ohtrat grappa-varu, on saanud üle ilma tuntud intellektuaalid, kirjanikud ja teatrimehed (k.a Peter Brook ja Jerzy Grotowski).
Kołakowski on vastanud küsimusele, kas ta peab end kristlaseks, nõnda: „Jah, ma ütleksin, et olen kristluse poolel, aga mitte sõjakalt. Ma ei võta osa kristlikest liturgiatest, ehkki need meeldivad mulle – eriti Trento missa, vana ladina missa. Aga ma ei osale missadel, ei käi pihil. Nii et kristlaseks saab mind nimetada üksnes üldises mõttes. Olen seotud kristliku traditsiooniga, evangeeliumite määratu jõuga, Uue Testamendiga. Ma pean kristlust meie kultuuri vundamendiks.“
Ja teisest küljest võib siiski ka väita, et Kołakowski oli ometi katoliiklik reaktsionäär, teatud murdepunktiks võib lugeda 1960. aastate keskpaika, kui ta kirjutas kaks murrangulist kirjatükki. Essees „Jeesus kui prohvet ja reformaator“ ütleb ta, et Jeesuse nime ega õpetust ei saa meie kultuurist lahutada ega kehtetuks tunnistada, kui see kultuur peaks edasi kestma ja looma.
- aasta 21. oktoobril pidas Kołakowski Varssavi ülikoolis kommunistliku režiimi vastase kõne ning sai peatselt avaldamiskeelu, 1968. aastal kaotas ka oma professorikoha Varssavi ülikoolis. Kui seni oli Kolakowski kinnitanud, et elujaatamine saab toimuda vaid elu enese kaudu, mitte mingitele transtsendentaalsetele väärtustele viidates, siis nüüd oli tema seisukoht kardinaalselt muutunud: et elu mõtet võivad kinnitada vaid müüdid, eelkõige religioon. Ja et küsimus elu mõttest on õigupoolest religioosne küsimus.
Religioosne perspektiiv
Zbigniew Mentzel küsib oma mammutintervjuus „Huvitav aeg, rahutu aeg“ Kołakowskilt, kas tema filosoofilises mõtlemises on midagi, mis toob lohutust. Kolakowski vastas: „Ei, ei ole. Sest ma ei arva, et maailm on lõbus paik või et siis läheks järjest lõbusamaks. Ja ma ei tea, millega saaksin mina põhjustada, et maailm oleks lõbus paik. See ei ole seda ja punkt. Tõelist lohutust võib pakkuda üksnes religioosne perspektiiv.“
- aastal oli Kołakowski sunnitud emigreeruma – kodumaal ei olnud enam tööd ega avaldamisvõimalusi. Aasta pidas ta loenguid Montreali McGilli ülikoolis, seejärel Berkeleys, kus oli õppejõuks ka Czesław Miłosz. Berkeleys suhtlesidki Kołakowskid kõige enam Miłoszitega. Kolakowski ütles Czesław Miłoszi kohta, et ta on väga keeruline persoon, sisemiselt äärmiselt tundlik. Kołakowski sõnul olid Miłoszil aina hingel usu, Jumala ja lunastuse probleemid. Pidevalt maadles ta religioossete küsimustega, justkui uskus, aga samas mõistis hästi ka uskmatuse põhjuseid. Ja veel – et inimkonna progressi idee oli Miłoszile üdini võõras.
Kaotatud side
Nüüd, kui „Naeruvääristatud Jeesus“ on kaante vahel, on eesti keeles juba kuus Kołakowski raamatut, ehk siis kaks korda rohkem kui Soomes, Lätis ja Leedus kokku.
Ja siia üks lõik 1979. aastal ilmunud esseest „Kaotatud side“:
„Soovi kuuluda tõelisesse ja elavasse kogukonda, unistust elust, kus inimesed suhtlevad omavahel ilma institutsioonide vahenduseta, on korduvalt iseloomustatud kui reaktsioonilist fantaasiat, kui meeleheitlikku katset eitada tänapäeva tsivilisatsiooni, kui ulmelist pagemist leebesse barbaarsusesse. Kas see on reaktsiooniline või mitte, aga see soov on meis tugevam kui kunagi varem ja otsib väljendust erinevates ideoloogilistes vormides. Ja arvamaks, et omadussõna „reaktsiooniline“ ei ole üksnes kirjeldav (nimelt siis viitav mingite ammuste eluvormide juurde naasmisele), vaid ka halvustav, ei piisa progressi tunnistamisest, tuleb tunnistada, et midagi peale progressi ei olegi olemas: sõna selles tähenduses eeldatakse, et mõelda tagasipöördumisest tähendab alati mõtlemist halvemast. Seda seepärast, et kui sõna „reaktsiooniline“ kasutada nii, et selline väärtushinnang sisaldub selles automaatselt, tuleb rajada kogu möödapääsmatu ja pideva progressi globaalne teooria, mille tõesus on pehmelt öeldes ümberlükkamatu.“
Leszek Kołakowski
Leszek Kołakowski on sündinud 23. oktoobril 1927. aastal Radomis. Tema ema suri, kui Leszek oli kolmeaastane. Nii kasvas Leszek peamiselt isa käe all, kes oli vasakpoolsete vaadetega vabamõtleja, samas ei surunud isa oma vaateid kuidagi pojale peale.
Esimesest Łódźi koolist, kuhu Leszek pandi, löödi ta päevapealt minema. Esimesel tunnil küsis õpetajanna kõigi käest nende isikuandmeid, muu hulgas ka usutunnistust. Klassis oli peale katoliiklaste loomulikult juute (linna elanikkonnast oli juute umbes veerand), samuti saksa päritolu luterlasi. Kui järg jõudis Leszeki kätte, siis ütles ta: „Mina olen usutunnistuseta.“
Õpetajatädi sai maruvihaseks ja hakkas karjuma: „No vaadake, kõigil inimestel on oma religioon, näe, isegi juutidel on, aga siin on meil selline filosoof, kes ütleb, et tema on usutunnistuseta.“
Pärast käis Kołakowski Skorupka-nimelises poistegümnaasiumis, mis oli korralik kool. Kołakowski ei olnud kunagi ka skaut – juba lapsest peale ei meeldinud talle mundrit kanda.
Saksa okupatsiooni ajal oli pere sunnitud Łódźist lahkuma – sakslased võtsid lihtsalt korteri käest. 1942. aastani elasid nad Skórnice külas, kus Leszek luges palju – sealses mõisas oli suur raamatukogu, kus oli peale poola kirjanduse ka saksa, prantsuse ja vene kirjandust, peamiselt originaalkeeles.
Maa okupeerinud sakslased panid teatavasti Poola koolid ja ülikoolid kinni – milleks orjarahvale haridus. Poola põrandaalune riik toimis üsna tõhusalt, korterites ja kirikutes tegutsesid konspiratiivsed koolid. Ent Leszek Kołakowski eelistas ise ennast harida: luges ääretult palju ja õppis keeli.