Tõsi on – nime põhjal võiks oletada, et üks keskmine “must nimekiri” (ehk black list) koosneb kõigest, mis on vastuoluline või kompab mõnel muul moel sündsuse piire – näiteks ekstremistidest, kes mõne huvigrupi varvaste peale astumise eest moraalitribunali ette on saadetud või loomeinimestest, kes on oma poliitiliste tõekspidamiste tõttu tööpõllult välja söödud (mis on muide tõsi – selline nimekiri oli Hollywoodis 20. sajandi keskpaigas päriselt olemas).
Kuid ei! See Hollywoodi black list, mida meie lähemalt vaatame, on midagi palju healoomulisemat: tegemist on igal aastal kompileeritava nimekirjaga kõige kuumematest stsenaariumidest, mille tootmist pole keegi kas jõudnud või julenud enda peale võtta. Säärast “musta nimekirja” koostatakse aastast 2004| ning lisaks lahedale staatusele kaasnevad sellesse lisandumisega ka mõned reeglid: näiteks ei tohi film kinodesse jõuda sama aastanumbri sees, nimekirja lisatud stsenaarium peab olema saanud enam kui ühe soovituse rohkem kui seitsmekümne stuudio ja tootmisfirma tippjuhi seast ning, mis ilmselt kõige tähtsam, tegemist peab olema tõeliselt originaalse ja magusa kompvekiga, mida kõik stuudiod võimalusel lakkuda tahaks. Kes artiklist ette tahab rutata, saab täpsemat infot musta nimekirja kohta selle kodulehelt aadressil www.blcklst.com.
Kunst, mida saab põhimõtteliselt mõõta ainult rahas
Kuigi on tähtis ja levinud fakt, et film on populaarne kunstiliik, on iga filmi puhul siiski tegemist neetult kalli ja keerulise äriprojektiga, millel on (enam-vähem) konkreetne eelarve ja mille taga on tõsiste nägudega investorid, kes peavad eelkõige lugu oma rahakoti volüümikusest (täpsemalt selle rasvumisest). Seega, ühest küljest ei taha ükski tootja ega re?issöör niisama võtta enda peale riski, mis võib lõppeda mõne kuni mõnesaja miljoni dollarise fiaskoga. Toogem tagasihoidliku, kuid eduka näite!
Eelmise aasta detsembris jõudis laia levisse Rodrigo Crotési thriller “Elusalt maetud”, mis vilksas mõni kuu hiljem läbi ka meie kinodest (kuigi rotatsioonis püsis film heal juhul nädal-kaks). “Elusalt maetud” räägib loo USA tsiviiltöötajast Afganistanis, kes ärkab ühel hetkel üles kirstus. Peagi selgub, et kirst on maa all ning tema ainus kaaslane selles tagasihoidlikus häärberis on tasapisi energiavaegusesse surev telefon. Mis veel tähtsam, ei kulu kaua, kuni vaataja mõistab, et kõik filmi 94 minutit leiavadki aset selles paariruutmeetrises kastis (võib ette kujutada produtsentide nägusid, kui stsenarist Chris Sparling seda ideed suurtele stuudiotele pit?is). Tõsiasi on, et see üsnagi innovatiivne stsenaarium oli valmis juba kaks aastat varem ning veetis vahepeal aasta mustas nimekirjas kui 2009|. aasta üks oodatumatest tootmata lugudest. Seda seni, kuni tol ajal põhimõtteliselt ainult levitamisega tegelenud Verizon Entertainment selle ära tegi. Alatest Sundance’i filmifestivalist eelmise aasta jaanuaris otsisid filmi tootjad aga suuremat kala, kes selle õigused ära ostaks ja seejärel filmi mujal kui ainult festivalidel levitaks. Alles üheksa kuud hiljem septembris osutus kõmulise teose õnnelikuks uueks omanikuks Lionsgate. Ent selle ajani rippus filmi tootmiseelarve 3 miljonit dollarit sisuliselt õhus ning oli ilma igasuguse katteta.
“Elusalt maetud” on suurepärane näide sellest, et liiga originaalne idee ei pruugi ilmtingimata olla hea idee, sest see lihtsalt pole turvaline risk (kuigi käesoleval juhul lõppes kõik siiski hästi ning filmi rahvusvaheline tulu on nüüdseks umbes 19 miljonit dollarit).
Suurem kui elu
Teisest küljest leiavad (peale loominguliste piiride laiendajate) tihtipeale oma tee musta nimekirja filmid, mis omavad väga suurt potentsiaali, kuid mida pole kas ärilistel põhjustel mõttekas kohe toota või jäävad need (stuudio jaoks) turvalisemate projektide kõrval napilt tagaplaanile.
Näiteks 2005|. aastal jäid niimoodi kõrvale nüüdseks ilmavalgust näinud “Charlie Wilsoni sõda” (“Charlie Wilson’s War”, 2007|), mis on ka meie teleekraanidel jooksnud, “Juno” (2007|), mille eest stsenarist Diablo Cody pälvis Oscari ja üsna värskelt kinodes jooksnud “Vastikud ülemused” (“Horrible Bosses”, 2011|). See omakorda tähendab, et suur osa nendest stsenaariumidest oli valmis juba aastal 2004|!
See, et musta nimekirja esmakordselt alles seitse aastat tagasi koostama hakati, ei tähenda, et Hollywood poleks varem näinud stsenaariume, mis kohati lausa mitukümmend aastat tootmist on oodanud. Näiteks kui Neil Jordan sai ühele poole stsenaariumiga oma filmile “Nutumäng” (“The Crying Game”, 1992), ütles tema hea sõber Stanley Kubrick, et ta on kirjutanud tegelase (Dil), kelle jaoks tal lihtsalt pole võimalik näitlejat leida. Kes ei tea, millest jutt käib, siis tegemist on kõigest ühe suurema twistiga kinoajaloos. Filmi leiab laenutusest.
Samuti valmisid “Tähesõdade” esimesed kolm episoodi lihtsal põhjusel alles uue aastatuhande paiku: kui George Lucas 1977. aastal filmi loo välja mõtles, polnud Anakin Skywalkeri elulugu tehnilistel põhjustel lihtsalt võimalik teostada; “Maatriksi” (“The Matrix”, 1999) idee oli vendadel Wachowskitel kirjas juba enne nende neonoirlikku debüütfilmi “Seotud” (“Bound”, 1996), kuid polnud samuti teostatav. Samas ?anris pole ulmefilmi “Algus” (“Inception”, 2010|) looja Chistopher Nolan saladust teinud sellest, et ta töötas filmi stsenaariumi kallal ei rohkem ega vähem kui 15 aastat, kuid ükski stuudio, hoolimata projekti massiivsusest (st, eriti seda silmas pidades) polnud valmis seda tootmisse laskma enne, kui Nolan end lõplikult tõestas filmiga “Pimeduse rüütel” (“The Dark Knight”, 2008|). Sama kehtib ka James Cameroni viimase epopöa “Avatar” (2009|) kohta, mida Cameron tahtis esmalt teha juba aastal 1999, kuigi tol ajal oleks see maksma läinud fenomenaalsed 400 miljonit dollarit (kohandamata). Peter Jackson tahtis “Sõrmuste isanda” triloogiast (“Lord Of The Rings”, 2001) kinoversiooni teha juba aastaid, kuni Miramax tema tõlgendusest lõpuks kinni haaras (tootjaks osutus pärast loomingulisi lahkarvamusi siiski WingNut Films).
Ameerika filmitööstuse termomeeter
Sarnaseid näited on filmiajaloos palju ning palju on ka põhjuseid, miks üks või teine filmiidee lausa aastakümneteks unarusse on jäänud. Tõsiasi on aga, et koos tehnoloogia ja arvutigraafika arenguga kandub ka stuudio skepsis stsenaariume vaadates üha enam tehnilise poole pealt sisulise poole peale.
Nii irooniline, kui see ka pole… Samas, kui see on vaieldamatult hea asi, on tegemist ühe ebastabiilsema riskifaktoriga: kui palju on viimase kümne aasta jooksul tehtud näiteks (romantilisi) komöödiaid, mis ei jälgiks struktuurilt täpselt sama malli? Kuhu on jäänud meie aja “Karjäärivõimalused” (“Career Opportunities”, 1991), “Kui Harry kohtus Sallyga” (“When Harry Met Sally”, 1989) ja “Hommikusöögiklubi” (“The Breakfast Club”, 1985)?
Siiski – kui mustal nimekirjal muud väärtust ei ole, siis vähemalt üks on kindel – sellest, mis praegu on selles nimistus, võib suure tõenäosusega mõne aasta pärast oodata uut generatsiooni Hollywoodi kinos. Erinevalt muusikatööstusest, kus tihtipeale lahendatakse trendiküsimused kinniste uste taga, on Hollywoodi must nimekiri ainulaadne indikaator, mis näitab, mida oodata ja kuhu poole kogu tööstus teel on.
* * *
Filmid, mida pole
JÄRJEKORRAS: Loetelu suurimatest nüüdseks toodetud stsenaariumidest, mis esmalt ringlusesse jõudes vajalikku künnist ei ületanud. Kristo Kaas toob ära tähtsamad filmid, mis ka meie kinohuvilise südame kiiremini tuksuma võiks panna. Nimekiri on seisuga pärast 2006|. aastat.
2006|
Hanna (2011|)
500 päeva suve (500 Days Of Summer, 2009|)
2007|
Lähtekood (Source Code, 2011|)
Eli raamat (The Book Of Eli, 2010|)
Rentslimiljonär (Slumdog Millionaire, 2008|)
2008|
Kobras (The Beaver, 2011|) – oodatuim film nimekirjas
Vääritud tõprad (Inglourious Basterds, 2009|)
Õhus (Up In The Air, 2009|)
Halb õpetaja (Bad Teacher, 2011|)
Kõmutüdruk (Easy A, 2010|)
2009|
Sotsiaalvõrgustik (The Social Network, 2010|)
Kuninga kõne (The King’s Speech, 2010|)
30 minutit või vähem (30 Minutes Or Less, 2011|)
2010|
Rumal pöörane armastus (Crazy, Stupid, Love, 2011|)
Eriauhind veel järjekorras ootavate stsenaariumide seast läheb siinkohal filmile “Kraanikauss” (“Kitchen Sink”) 2010|. aasta nimekirjast, milles tavaline teismeline, zombie ja vampiir peavad kaitsma oma kodulinna tulnukate invasiooni eest. Tulevik on ilmselgelt helge.