KIIREMINI, KÕRGEMALE, KUHU? Ilmar Raag küsib, kas kultuuri on võimalik objektiivselt ja universaalselt hinnata. Ilmar tunnistab, et ehkki ka talle meeldivad auhinnad, teab ta ometi, et kullast kujukestes pole tõde.
Veel enne seda, kui Aki Kaurismäki keeldus osalemast Oscari galal Ameerikas, kus tema film „Mees ilma minevikuta“ kandideeris parima võõrkeelse filmi auhinnale, käis ta kord PÖFF-il. See kuulus soome režissöör hilines pressikonverentsile ja saabudes oli kõigile kohalviibijatele selge ka hilinemise põhjus. Näost punane, rääkis ta poolsuletud silmadega ometi mõned mõtted, mida ma mäletan täna rohkem kui tema joobnud olekut. Nimelt ütles ta, et ei hooli eriti Cannes’i festivali tunnustusest ja ei sooviks ka, et tema film kandideeriks Oscaritele, sest filmifestival ei saa olla spordivõistlus.
Kriitikute maffia
Tõesti, filme ei ole võimalik objektiivselt ja universaalselt hinnata. Nad ei ole sugugi nagu kaugushüpe, kus on selge, et keegi hüppab teistest kaugemale. Nad ei ole isegi nagu kettaheide, kus kohtunikud võiksid välja mõõta sentimeetri täpsusega aastaid püsiva maailmarekordi. Ja ometi korraldatakse jätkuvalt kunstide mõõduvõtmist. See on üks neist mängudest ja rituaalidest, mis meie elu põnevamaks teeb, aga aeg-ajalt tuleb meelde tuletada, milline on kunstiauhindade tegelik tähendus.
Kõige olulisem on vist see, et suvaline filmiauhind räägib kõige rohkem selle auhinna jagajast. Näiteks väga harva antakse parima filmi Oscar filmile, mis on samal aastal saanud kõige rohkem vaatajaid box office’is (ehk millel on olnud kõige rohkem vaatajaid.), sest filmiakadeemia hääletavad liikmed on ise filmiprofessionaalidena osa üsna kitsalt defineeritavalt sotsiaal-kultuurilisest nišist, samal ajal kui kassarekordite taga on palju laiem sotsiaalne spektrum. Nii siis ei ole ei „Spiderman“ ega „Harry Potter“ saanud ühtegi olulist Oscarit. Kuid isegi kui Ameerika filmiakadeemia jaoks eksisteerib kõrgem kunstistandard, kui seda pakuvad odavad rahvafilmid, tundub see kõik tühise konformismina hard-core-kinokriitikule, kelle jaoks tõeline kunst jääb ikka väljaspoole Hollywoodi radareid. Nii ei pruugi kinokriitikute lemmikud sugugi olla Oscari-võitjate nimekirjas.
Ka Eestis näeme sama, et filmikriitikud on kujundanud oma maffia koos oma väärtushinnangutega, mis paneb kõikide noorte intellektuaalse iseseisvuse kõvasti proovile, sest kui sa ei mõtle nii nagu teatud art-house’i koodeks ette näeb, siis oled sa ju ilmselt labase kommertsmaitse pooldaja.
Aktiveeritud tõlgendamisvõimalused
Eesti puhul on aga kriitikute auhinnad siiski olulisema mõjukusega kui Ameerikas, kus erinevate auhindade rohkus on tekitanud olukorra, kus erinevad auhinnad tasalülitavad fragmenteerinud ühiskonna killustunud kunstieelistusi. Terrence Malicki „Tree of life“ auhindamine kriitikute ringis ei tekita kelleski erilist tormi, kuna samal annab akadeemia oma auhinna tunduvalt vaatajasõbralikumale „Artistile“ ning vaatajad teavad ka, et 2011. aasta box office’i rekord läks viimasele „Harry Potterile“. Eestis aga on filmikriitikute auhinnal avalikkuse silmis segane staatus, sest ikka kohtab kommentaariumides inimesi, kes ei soovi nõustuda Sulev Keedusele või Veiko Õunpuule omistatud järjekordse aasta parima filmi auhinnaga, saamata aru, et see auhind peegeldab vaid filmikriitikute vaateid.
Kommunikatsiooniteoorias on üpris tavaline seletus, et mingi teksti tähendus tekib alles selle tõlgendamise hetkel ja siis sõltub see väga palju tõlgendajast. Seega, iga film sisaldab tervet rida erinevaid tõlgendamisvõimalusi, aga need aktiveeritakse alles vaatamise hetkel. Tõlgendamiskoodid omakorda muutuvad ajas ja kultuuris. Nii tundub meile üldjuhul, et näiteks aasia peavoolu filmid on ülemängitud sentimentaalsed või vanemates filmides inimesed rääkisid ebaloomulikult, ehkki omas ajas tundus see vaatajatele normaalne. Samal moel oli 19. sajandil prantsuse romantiline maalikunstnik Delacrois õnnetu, kui akadeemia ei pidanud teda väga pikalt oma liikmelisuse vääriliseks, sest ta oli hüljanud klassitsismi ranged reeglid. See kõik oli köömes selle kõrval, kuidas impressionistidest veidi hiljem aru ei saadud. Tänapäeval aga ei suuda harimata vaataja klassitsismil ja romantismil enam nagunii vahet teha.
Samasugust arengut võime ka filmiajaloos näha, kus tuleb selgelt eristada auhinnatud filme ja filmiajaloos mälestusväärseks jäänud filme. Nii ei pruugi enamik 1950. aastate parima filmi Oscariga pärjatud teoseid enam midagi ütelda paadunud filmihuvilisele. Proovime: kui palju teist on kuulnud sellistest filmidest nagu „Marty“, „On the Waterfront“ või „Gigi“?
Staaride kohalolek
Eestis räägitakse suhteliselt palju Cannes’i festivalist, mis on kindasti Euroopa tähtsaim filmiüritus. Üks ameerika tööstusajakiri aga alustas oma reportaaži heatahtlikult sõnadega „Euroopa suurim sõltumatute filmide festival“. Sellisena positsioneerib Cannes’i festival ennast nn vaadatavate väärtfilmide nišši. Festivali programmi kokkupanijad on pidevalt surve all, kuidas leida keskteed, et ühest küljest jääks Cannes’ile alles glamuur ja teisest küljest oleks tal siiski kriitikute-arvamusliidrite poolehoid. Sel eesmärgil võetakse igal aastal võistluseväliselt näitamisele mõni Hollywoodi uudisfilm, aga vastastikku kokkuleppel ei hakka need filmid iial osalema auhinna jagamisel. Ameeriklaste jaoks on see tähtis, sest kui uus staaridega film ei saa auhinda, siis oleks see negatiivne reklaam, nii et parem on mitte sorkida seal, kus kriitikud neid niigi ei armasta. Kuid kui teises äärmuses mõni Kuldse Palmioksa võitnud film ei too hiljem kinodesse üldse vaatajaid, siis käsitletakse seda samuti läbikukkumisena. Seetõttu valitakse järgmine kord programmi rohkem peavoolu filme ja žüriisse inimesi, kes teeksid pigem peavoolu otsuseid. Igal juhul on festivalil tähtis hoida oma brändi. Viimastel aastatel on selle üheks tunnuseks ikka samade vanade meistrite tagasikutsumine isegi hoolimata nende filmide kvaliteedist. Staaride kohalolek on kohati tähtsam. Uusi talente aga avastatakse samal ajal pisemates kõrvalprogrammides. Igal juhul taandub see filmibisnise tegelaste jaoks lõpuks ikka poliitikaks ja lobiks.
Selle aasta Cannes’i võidufilm Michael Haneke „Armastus“ on lihtne ja mõjus film. Aga kuna on tegemist aeglase ja morbiidse looga vanapaarist elu loojangul, siis võib arvata, et Eestis saab see film heal juhul 3000 vaatajat. Ehk siis veidi vähem kui „Püha Tõnu kiusatus“. Osa nendest kodanikest, kes seda filmi vaatama ei lähe, on lootusetud põmmpead, kes ei suudagi midagi muud peale „Transformerite“ ja „Aveersite“ vaadata, aga lisaks on mittevaatajate hulgas ka intellektuaalselt haritumaid inimesi, kes ei soovi end taas kord üle kallata Haneke tüüpi raskemeelsusega. Ma ei tea, kas mina suudaksin neid hukka mõista, sest ehkki ka mulle meeldivad auhinnad, tean ma ometi, et kullast kujukestes ei ole tõde. Auhinnad on kui maitse diktatuur ja katse monopoliseerida mingit maailmanägemust ja sellisena on iga vastuhakk tervitatav. Kõik, mis järele jääb, on ainult väga privaatne hetk, mil sa kohtud mõne tekstiga, mis sind kõnetab. Või siis mitte.
