ULMEKIRJANDUSE ALGUS JA AA-BEE-TSEE: Ulmekirjandus erineb kõigist teistest kirjandusliikidest oma lugeja poolest. Ulmekirjandust on süstemaatilisemalt lahti mõtestanud, liigitanud ja analüüsinud mitte teadlased, vaid lugejad ise. Ulmefänn, -kirjastaja ja kirjanik Raul Sulbi avaldas äsja raamatu „Terra Fantastica“, mis räägib ulme arenguloost. Allolevas kirjatükis viib Raul lugeja ulme algusaegadesse.
Ulmekirjandus erineb kõigist teistest kirjandusliikidest eelkõige oma lugeja poolest. Kui realistliku või ajaloofilosoofilise romaani, süvapsühholoogilise teadvuse voolu või miks mitte ka kriminulli ja naisteka lugeja naudib oma eelisvaldkonna teoseid nagu ikka – kas puhta meelelahutuse ja ajaviite või siis ka oma vaimse ja emotsionaalse silmaringi avardamise ning harimise mõttes, siis ulmelugeja võttis kohe, kui see žanr kahe maailmasõja vahel kindlamad piirid omandas ja omaette kirjandusliigina välja kujunes, ette ning kaardistas selle enda jaoks ära, töötas läbi kogu kättesattuva varasema ulmekirjanduse ning viis ennast kurssi selle ajalooga.
Lugejad hakkasid ise sedasorti kirjandust süstemaatilisemalt mõtestama, liigitama ja analüüsima ning mõistagi oma uurimistöö tulemusi ka teiste lugejatega jagama. Seda inimtüüpi nimetatakse ulmefänniks ning just sellise tüpaaži olemasolu eristabki seda tekstikorpust muust kirjandusilmast. (Kuigi ka kriminaalkirjanduse fännid on olemas, ei ole nad oma fänluses pooltki nii fanaatilised ja pühendunud kui ulmesõbrad.)
Hoomamatu kogus ulmet
Kui ülejäänud kirjanduse puhul jäi selle ajaloo tundmaõppimine, liigitamine, süstematiseerimine, sisuline ja võrdlev analüüs vastavate eriteadlaste teha, siis seks ajaks, kui akadeemiline kirjandusteadus lõpuks ulmekirjanduse kui uurimisainese enda jaoks piisavalt väärikaks ja kaalukaks tunnistas (1960–1970-ndatel), ilmnes, et kogu see žanr on juba risti ja põiki läbi uuritud, katalogiseeritud, bibliograafiateks ja tekstilugemikeks (temaatilised ja kronoloogilised ulmeantoloogiad) koondatud ja seda sellisel põhjalikkuse tasemel, millist ka akadeemias varem polnud nähtud. Muidugi ei kasutanud see fännide omaalgatuslik ja armastusest valdkonna vastu tehtud uurimistöö kirjandusteadlaste spetsiaalkeelt (diskursus, paradigma jne) ega metoodikat (kirjandusteooria), ometi oli tegu sellise empiirilise infokogumiga, mis kõiki pahviks lõi.
Õieti ei paista ulmega sinasõprust mittetundvad raamatusõbrad hoomavat, kui mahuka tekstikorpusega on üldse tegu. Jah, teatakse ju hulka nimesid nagu Asimov, Bradbury, Clarke, Lem, Simak, Strugatskid… Aga et nende kõrval eksisteeris juba 20. sajandi keskpaigas veel kümneid ja kümneid samal tasemel kirjutavaid autoreid, kellest igaühe kontos on omakorda kümneid ja kümneid romaane ja jutukogusid, tundub mõnevõrra hoomamatuna. Et tänapäeval ilmub juba ainuüksi inglise keeles suurtes kirjastustes igal aastal paar-kolm tuhat uut ulmeromaani, on veelgi hoomamatum.
Ulme esimesed sammud
Millal ulmekirjandus tekkis, on trikiga küsimus. Esiteks koosneb ulmekirjandus ju kolmest suurest alaliigist – teadusfantastika (science fiction), fantaasiakirjandus (fantasy) ning õuduskirjandus (horror) –, mis kõik tekkisid veidi erineval ajal. Teadusliku fantastika sünnihetkeks loetakse üldiselt Jules Verne’i ja Herbert George Wellsi aega – 19. sajandi viimast kolmandikku, õuduskirjandus on justkui hoopis vanem nähtus ja fantaasiažanr kui omamoodi kvaasikeskaegsed maagiaga tembitud seiklused kunstlikult väljamõeldud maailmas jällegi üsna moodne asi. Teisalt jälle tavatsetakse tänapäeval esimeseks teaduslik-fantastiliseks romaaniks pidada Mary Shelley „Frankensteini“ (1818), mis on korraga gooti romaan (ja seega nagu ka õuduskirjandus) ja samas selle teaduslikust vaatenurgast sooritatud dekonstrueerimine.
Eelmise sajandi lõpuveerandil läks moodi ulmekirjanduse juurte ajas üha kaugemale tuvastamine. Kuni üsna loogiliselt jõuti välja esimese teadaoleva ja enam-vähem säilinud kirjandustekstini – „Gilgameši eeposeni“ umbes 4000 aastat tagasi. Fantastilisi elemente on seal palju, samuti on see tekst tunnetuslikult ulmeline – aga seda on suurem osa eeposeid, alates „Iliasest“ ja „Odüsseiast“ „Kalevala“ ja „Kalevipojani“ välja. Kui võtame konkreetselt romaanižanri, siis meie ajaarvamise 2. sajandil Rooma impeeriumis tegutsenud kirjamehe Samosata Lukianose „Tõelised lood“ on oma Kuu-reisi ja sealse tulnukate ühiskonna kirjelduselt kindlasti ulmeromaan.
Fantastika algus
Laiem probleem, mis siit koorub, on küsimus, et kas saab lugeda ulmeks, fantastiliseks kirjanduseks fantastilist komponenti sisaldavaid tekste, mis on loodud ajal, kui inimühiskond üldiselt pidaski fantastilist päris elu osaks – kui jumalatesse, mütoloogilistesse olenditesse, võlukunsti, imedesse ja kõigesse meie mõistes ebareaalsesse usutigi kui millessegi meie argimaailma kõrval või osana reaalselt eksisteerivasse. Kui ei, siis saab fantastika algust otsida alles sellisest ajastust, kus au sisse tõusis humanistlik-ratsionaalne maailmapilt ehk kusagilt 16.–17. sajandist.
Kuigi robotilaadseid tehisinimesi leidub näiteks ka keskaegseis rüütliromaanides, armastab ulmeajalugu oma konkreetsete eelkäijatena üles lugeda siiski selliseid tekste nagu Thomas More’i „Utoopia“ (1516), Tommaso Campanella „Päikeselinn“ (1623), Francis Baconi „Uus Atlantis“ (1627) ja Johannes Kepleri „Unenägu“ (1634), mida Isaac Asimov ja Carl Sagan pidasid esimeseks teaduslik-fantastiliseks teoseks.
Nii et kuigi ära ei tohi unustada ka „Fausti“-loo esimesi kirjapanekuid 16. sajandi teisest poolest, kujunes neil sajandeil ulmekirjanduse põhiliseks eelkäijaks just utoopia/düstoopia, millest omakorda kasvas välja nn fantastilise reisi kirjeldus – tihti satiiriline ja oma kodumaa sotsiaal-poliitilisi olusid valusalt piitsutav ulmelistesse elementidesse uputatud reisikirjeldus võõrast saarest või planeedist. Tuntuim sedasorti tekstitüübi esindaja on mõistagi Jonathan Swifti „Gulliveri reisid“ (1726).
Reisilood ja gootika
- sajandil jätkus fantastiliste reisilugude kõrgaeg, samal ajal avaldasid prantsuse ja saksa autorid visioone tehnilise arengu läbi teinud tulevikumaailmast ja erinevaist leiutistest, reisidest õõnsa Maa sisemusse, aga ilmusid ka esimesed maailmalõpulood: abee de Grainville’i „Viimane inimene“ (1805) ja „Frankensteiniga“ endale kuulsust kogunud Mary Shelley „Viimane inimene“ (1826), milles haigused ja looduskatastroofid hävitavad elu planeedil Maa, kuni alles jääb üksainus, viimane inimene. 1836. aastast pärineb esimene kuulsam alternatiivajalugu – Louis Geoffrey „Napoleon ja maailma vallutamine“.
- sajandi viimasel kolmandikul oli Inglismaal välja kujunenud ka moodsa õuduskirjanduse esimene konkreetselt piiritletav eelkäija – nn gooti romaan, mis levis 19. sajandi alul ka Mandri-Euroopasse, kus Saksamaal ja Itaalias eksisteeris sellega paralleelselt juba röövliromaan ja tihti oma naturalismi tõttu õuduse piiril balansseeriv varane kriminaalnovell. Oluline on tähele panna, et ratsionaalsele ajastule kohaselt oli gooti romaan vaid näiliselt irratsionaalne ja fantastilisi õuduselemente täis – tegelikult sai enamik gooti romaanide üleloomulikke mõistatusi ja õudusemotsiooni tekitanud nähtusi loo lõpus ratsionaalse seletuse, ebareaalne dekonstrueeriti ja üleloomulik sai täiesti argise lahenduse.
Selgelt gooti romaani traditsioonile tuginedes arendasid õudusjuttu edasi nii E. T. A. Hoffmann Saksamaal kui ka Edgar Allan Poe USA-s, kes töö käigus vormis valmis ka moodsa detektiivjutu ja SF-novelli. Omakorda neile ja loomulikult kohalikule folkloorsele ainesele tugines 19. sajandi teise poole briti õudusturgu domineerinud viktoriaanlik tondijutt, mille tuntuim esindaja oli teoloog ja antikvaar M. R. James. Vampiiridele puhusid elu sisse iirlased Sheridan le Fanu oma lesbilise naisvampiiri arhetüübi „Carmillaga“ (1872) ja muidugi Bram Stokeri „Dracula“ (1897).
Leidurivaimust pakatav
Tänapäeval ei suuda me jällegi hoomata, millise buumi tekitas 1860-ndatel kuulsuse tippu jõudnud Jules Verne oma „Erakordsete reiside“ romaanisarja lennumasinate ja allveelaevade, hiiglaslike kahurite ja komeedikatastroofide, ümber maailma ja maakera sisemusse viinud reisidega tollases prantsuse fantastikas: nagu seeni pärast vihma ilmus korraga välja kümneid ja kümneid epigoone, kes kõik kirjutasid – või vähemalt püüdsid kirjutada – nagu Verne. Tänapäeval mäletame tolle aja prantsuskeelsest ulmest ehk vaid J.-H. Rosny-vanemat tema kiviajalugudega ja Louis-Henri Boussenard’i, kes sarnaselt Verne’iga nautis tohutut populaarsust maailmasõja-eelsel Tsaari-Venemaal.
Verne ja tema jäljendajad Prantsusmaal polnud sel perioodil ainsad geniaalsetest leiduritest ja uutest tehnikaimedest kirjutavad autorid. Ka Ameerika mandril oli sedasorti poiss-leidurite kirjandus moodi läinud. 1868. aastal avaldas Edward S. Ellis teose „Preeria auruinimene“, millest sai alguse mitu aastakümmet väldanud leidurilugude, nn edisonaadi-buum. Nende tekstide sisu oli lihtne ja lootusetult šabloonne: nooruke leidur konstrueeris auru- ja hiljem elektrijõul töötava kas humanoidse või mõne looma kujulise võimsa roboti, rakendas selle taha vankri ning suundus Metsikusse Läände indiaanlasi nottima. Ajapikku võtsid need robotid juba õhus, kuival maal ja vee all liikuva laeva kuju (meenutage Olimar Kallase MÕV-i!) ja kui indiaanlased olid hävitatud ning reservaatidesse küüditatud, leidus alati uusi vaenlasi, kelle vastu Thomas Alva Edisoni süstitud leidurivaimust pakatav noor geenius võitlusse asus. Selliste jutuseriaalide kirjanduslik tase oli peaaegu olematu, kuid oma esteetika poolest on need varased kümnesendiromaanid andnud tänasele aurupungi-žanrile tohutult inspiratsiooni.
Alati satiiriline Mark Twain avaldas 1889. aastal kõige selle peale oma klassikalise ajarännuloo „Jänki kuningas Arthuri õukonnas“, kus lahkab küsimust, kuivõrd moodne inimene suudab minevikus mingeid muutusi esile kutsuda.
Jutuvestjate ajastu
Inglismaal, kus oli samuti pihta hakanud nn Jutuvestjate Ajastu nimeline populaarkirjanduse buum, fantaseerisid H. Rider Haggard, Rudyard Kipling ja A. Conan Doyle kadunud maailmadest oma dinosauruste ja muistsete tsivilisatsioonide degenereerunud riismetega, Robert Louis Stevenson lõi dr Jekylli / mr Hyde’i tegelaskuju näol ühe õuduskirjanduse arhetüüpseima karakteri, Oscar Wilde mängis mõttega Dorian Gray portreemaalist, mis kogub endasse kõik portreteeritava päriselulised patud ning Richard Jefferies avaldas ühe esimese postapokalüptilise maailma kirjelduse „Pärast Londonit ehk Metsistunud Inglismaa“ (1885), kus konkretiseerimata katastroofi tagajärjel on London muutunud soiseks džungliks, muu Inglismaa aga langenud tagasi keskaegse feodaalühiskonna tasemele.
Ning siis jõudis kätte aasta 1895, mil poelettidele ilmus H. G. Wellsi „Ajamasin“. Napi seitsme aasta jooksul pakkus Wells välja viis klassikalist ulmekirjanduse teemat, mis jäid raamistama kogu 20. sajandi teadusfantastikat. Ilmusid „Doktor Moreau’ saar“ (1896), „Nähtamatu“ (1897), „Maailmade sõda“ (1898) ja „Esimesed inimesed Kuul“ (1901). Wells lõi nähtuse nimega sotsiaalne fantastika – ning kuigi nime andis sellele 1940-ndail alles Isaac Asimov, oli ometigi 20. sajandi ulmekirjanduse põhiline võttestik sellega loodud.
Võlumaailma tulek
Sündimata oli veel fantaasiakirjandus, kuid sellegi žanri põhilised vundamendikivid laoti just neil aastail. Pre-rafaeliitide ja kõige neogootiliku fännist briti kirjamees William Morris avaldas 1880-ndate lõpul ja 1890-ndatel mitu kvaasi-keskaegset rüütliromaani, mille tegevusmaailm ometigi oli välja mõeldud ning kus toimis võlukunst. Iga romaaniga suurenes fantastiline komponent neis tekstides ning hiljem on neis nähtud J. R. R. Tolkieni fantaasiamaailmade otsest mõjutajat. Morrise järel tuli märksa muinasjutulisem iirlane lord Dunsany, kes tugines oma fantaasiamaailmade loomisel üsna palju araabia muinas- ja rahvajutte koondavale „Tuhande ja ühe öö“ jutukogumikule, mille mõju 20. sajandi fantasy’le on võimatu üle hinnata. Moodsa fantaasiakirjanduse defineeris lõplikult 1930-ndatel ameerika pulp-ajakirjades Robert E. Howard, mõeldes välja ka ühe sajandi suurima fantaasiakangelase, barbar Conani, kaks kümnendit hiljem andis Tolkien žanrile selle eepilise mõõtme.
Kõigist neist visandlikult kirjeldatud tekstitüüpidest vormitigi kahe maailmasõja vahel USA-s odavate jutuajakirjade veergudel valmis moodne ulmekirjandus. Kui fantaasiakirjanduse defineeris Howard, siis üleloomulikus õuduses oli sama kaalukas roll ta heal sõbral H. P. Lovecraftil, teadusfantastikas ühte nii suurt hiiglast välja tuua on raske. Kui, siis oli selleks ehk üsnagi autoritaarse stiiliga ajakirjatoimetaja John W. Campbell, kes 1940-ndatel viis ulme teadusliku haru uuele kvalitatiivsele tasemele, kasvatas teismelisest noorukist iseseisvaks eluks valmis täiskasvanu. Just Campbelli käe all said küpseiks sellised sajandi teise poole suurmeistrid nagu Isaac Asimov, Poul Anderson, Robert A. Heinlein, Arthur C. Clarke, Jack Williamson, A. E. Van Vogt ja paljud, paljud teised. Ulmekirjandus oma moodsal kujul oli tekkinud.