EESTI PROPAGANDAFILMI KAADRID KUNI 1940. AASTANI: Riiklik propaganda filmikunstis on eksisteerinud ilmselt sama kaua kui filmindus ise. Kui tekkisid tehnilised võimalused piisavalt pikkade teoste loomiseks, sekkus kohe rahvusvaheline poliitika. Imelike Filmide Festivali (IFF) vedaja Harly Kirspuu keskendub Teise maailmasõja eelsele kodumaisele propale.
Kinoskäimine oli odav, sest stuudioid oli palju ja eelarved filmidele väikesed ning seetõttu sai rahvale näidata nii uudiseid kui ka sisestada valitseva klassi poliitilisi doktriine.
Propagandafilmid jagunesid Teise maailmasõja eel laias laastus kaheks –filmid, mille peamine eesmärk oli mõjutada lihtinimeste igapäevakäitumist mõnedes aspektides, ja filmid, mille peamist eesmärki saab nimetada isamaaliseks kasvatuseks.
Kõlbluse kaitsmise rindejoon
Põhimõte oli lõppude lõpuks see, et tavakodanik mahuks oma tegevuse ja mõttemaailmaga mingitesse kindlatesse moraalsetesse ja ideoloogilistesse raamidesse. Näiteks see, et Eesti riiklik propagandateenistus filmides siin-seal juppe välja lõikas või filme kogu täiega ära keelas, oli suhteliselt tavaline poliitika, ja seda mitte ainult meil, vaid ka lääneriikides – sellise teguviisi põhjenduseks toodi mõistagi üldisema kõlbluse kaitse.
Hollywoodis kehtis 1934–1968 Haysi koodeks, milles oli väga selgelt kirjas, mida tohib filmides näidata ning mida mitte ning mis kadus peamiselt sellepärast, et Itaalia exploitation’i tegijad hakkasid Ameerika filmimeestelt vägisi turgu üle võtma. Suurbritannia teeb seda siiamaani (üks 1972. aasta Ameerika õudukas lasti läbi eelmise aasta septembri lõpus ning viimane film, mille näitamist pole isegi monteeritult lubatud, pärineb aastast 2015) ja Austraalia konfiskeeris alles paar aastat tagasi kelleltki „Caligula“ täisversiooni DVD, sest see sisaldab teadupärast lesbiseksistseene ja seega ei ole moraalses mõttes just kõige parem materjal.
Paraad, näitus, väliskülalised
Enne vaikiva ajastu algust oli propaganda ise poliitilise võimu suhtes vähemalt selles osas neutraalne, et mingisuguse konkreetse inimese ülistamist ei toimunud – taastamiseelses vabariigis vahetusid valitsused siiski vägagi tihti ja kuna peaminister oli riigipea, siis kellelgi ei olnud lihtsalt mahti isikukultuse juurutamiseks. Mitte nüüd seda, et selliseid inimesi ei oleks ka valitsusjuhtide seas olnud – nagu sündmuste käigus selgus, siis oli küll.
Peamine tootja, kes propagandat tegi, oli Eesti Kultuurfilm, mille toodangust on meieni säilinud natuke alla 400 toote – enamik näiliselt lihtsalt ringvaated, aga Eesti edusamme ei väsitud mainimast, ja enne seda Estonia Film, mis alustas tegevust veel tsaariajal – 1912 – ja millest on Filmiarhiivis alles 55 teost.
Eesti Vabariigis toodetud propagandafilmides on alguses näha lihtsalt uhkust riigi ehitamise tulemuste üle: kuidas Vabadussõja vigastustest üle saadi, kuidas tehniline baas areneb ja nii edasi. Üldisemas pildis oldi kõikvõimalike rahvuslike sümbolitega võrdlemisi tagasihoidlikud. Iseenesest oli üks põhjustest ka see, et kahekümnendate alguse tehnilised võimalused ei olnud just kõige paremad – enamik filme olid suhteliselt statsionaarsed, Eestisse jõudis helifilm iseseisvusaja lõpuks ja seega ei olnud võimalik propagandas mingit väga suurt narratiivi ehitada. Reeglina olid filmid mõne minuti pikkused ja lõigud, millest need koosnesid, suhteliselt lihtsad – kuskil oli mõni paraad või näitus või tulid mingid väliskülalised.
Kuidas teha äri Nõukogude Venemaaga
Muu hulgas hakkas Eesti ka kohe võõrkeelse propagandaga peale: juba 1921 käidi lagedale film, kus iseenesest näidati Tallinnas toimunud väljanäitust, aga mille peamine idee oli müüa Tallinna kui kõige olulisemat sõlmpunkti kaubanduses Nõukogude Venemaaga. Isegi selle teose nimi oli ingliskeelne – väga lihtne ja konkreetne „Exhibition in Reval – Principal Place of business with Russia“. Tegemist on ilmselt kõige esimese rahuajal Eestis toodetud propagandafilmiga – vähemalt nendest, mis on meie ajani säilinud (kuigi siinkohal on selles teoses tegemist propagandaga rohkem reklaami mõttes).
Lisaks olid sellel ajal väga levinud erinevad linnavaated, mõned päris kriitilised. Näiteks 1922. aastal valmistus Tallinn järjekordset rahvusvahelist näitust korraldama, nagu tollal igal pool võrdlemisi sageli ette tuli. Sellest ajast on säilinud lühidokk, mille põhieesmärk on selgeks teha, et endast lugupidaval välisturistil pole Tallinna kohe kindlasti asja. See on lühikokkuvõte tolle aja Tallinnast, mis oli siis ikka agul mis agul – poesildid vigases keeles, üks lagunenud lobudik teise küljes kinni, Raekoja külge ehitatud laudadest putkad, keegi keset kesklinna, praeguse Draamateatri kõrval, nööri peal pesu kuivatamas ja nii edasi. Üldiselt üritati näidata Eestit kui kõigiga heades suhetes olevat väikeriiki, isegi heanaaberlikkust Nõukogude Liiduga on üritatud jõudumööda rõhutada. Näiteks on säilinud dokumentaallõik aastast 1923, kuidas värske Nõukogude Liidu suursaadik Eestis Leonid Stark oma volikirjad Toompea lossis üle annab Konstantin Pätsile, kes sel ajal oli riigivanem, kõik on rõõmsad ja viisakad.
Ja siis tuli detsembripööre
Tegelikult olid bolševikud uues Eesti Vabariigis oluliselt populaarsemad, kui praegu osa inimesi mäletada tahavad: 1923. aasta riigikogu valimistel võideti isegi 10 kohta. Kui kümnendik elanikkonnast pooldab mingit filosoofiat, siis see filosoofia võib ka sügavalt arulage olla – nagu näiteks bolševism –, aga päris eirata neid ei saa ja nende ideoloogiat ilma mõjuva põhjuseta ära keelata samuti mitte.
Kui bolševikud üritasid 1924. aasta detsembris vägivaldselt riiki pöörata, saadi kõrgemal pool aru, et midagi tuleb õige tõsiselt ette võtta, ja see oli mõjuv põhjus küll. Kommunistlikud organisatsioonid keelati ja ametlik suhtumine nii Nõukogude Venemaasse kui ka bolševismi kitsamalt – ning ka teistsugustesse vasakpoolsetesse ideoloogiatesse laiemalt – muutus päevapealt. Edasi käisid asjad niipidi, et kuigi kuni Pätsi tulekuni filmimeestel oma propagandateostesse otseselt konkreetset kangelase isikut võtta polnud (sest, nagu juba eelnevalt öeldud, poliitiline ebastabiilsus oli suur ja keegi ei teadnud filmi tegemise alguses, kes selle valmimise ajaks riigipea on), siis vaenlase kuju oli üheseltmõistetavalt olemas. Põhimõtteliselt hakati kohe ja oluliselt senisest enam rõhutama rahvuslust, järsku kukuti massiliselt tootma kinokroonikaid ja filme, mis keskendusid militaarteemadele ja selle vooluga läksid kaasa kõik, kes filmitootmisega tegelesid.
Esimene selline film näitas seitse minutit Tondi sõjakooli ja õppusi ning filmiti juba 1924. Kõikvõimalikud sõjaväeliste lippude üleandmised, õppused ja muu sarnane hakkas propagandistlikes lühidokumentaalides figureerima senisest oluliselt tihemini koos kõikvõimalike sõjaväeliste juhtidega.
Tundmatu propaganda
Iseenesest ei toiminud propaganda sõjaeelses Eesti Vabariigis mitte ainult dokumentaalfilmi või kinokroonika vormis. Leidus ka propagandistlikke mängufilme. Meie ajani säilinuid on suhteliselt vähe, aga neist, mis on siiani alles, on esimene propagandafilmi näide „Tšeka komissar Miroštšenko“ (1925) ja kõige kuulsam Theodor Lutsu „Noored kotkad“ (1927).
Luts ongi millegipärast kõige rohkem meelde jäänud kui elukutseline propagandafilmide tegija, aga päris nii see siiski pole. Lutsu toodang oli omas ajas suhteliselt tavaline – filmikroonikad näiteks Poola presidendi külaskäigust, dokumentaal kaitseväest ja paar mängufilmi – ning selleks ajaks, kui läks tõsisemaks rahvuslikumaks propaganda tegemiseks ja Pätsu isikukultuse ehitamiseks, oli tema juba püsivalt Soomes. Soome vahet oli ta liikunud pikemalt, aga 1936 jäi päriselt sinna ja hakka ühe sealse filmistuudio lepinguliseks režissööriks. Pärast sõda Soome kas ei jõudnud või ei tahtnud teda Nõukogude Liidule välja anda (nagu Soome üldiselt Eesti kodanikega tegi) ja Luts jõudis 1946. aastal Brasiiliasse, kus tegi filme kuni elu lõpuni. Lutsu puhul on ilmselt asi suuresti selles, et kuna tema oli lõbusast viinaninast rahvakirjaniku Oskar Lutsu vend, siis on ta üks vähestest tolle aja filmimeestest, keda ka filmikaugemad inimesed teavad – oleme ausad, peaaegu kõik sõjaeelse vabariigi aegsed režissöörid on täiesti unustatud ja neist ei teata suurt midagi. Asjale ei aita väga palju kaasa ka see, et sõjaeelsed Eesti filmid on suures osas hävinud või kadunuks jäänud.
Säilinud ongi suuremas osas kroonikafilmid ja ringvaated, aga seal on ka väga palju segast ja musta materjali, fragmente mingitest suurematest teostest, millest kas pole meie ajani mingeid kirjalikke jälgi säilinud või mida uurijad ja spetsialistid ei oska mingi konkreetse teosega kokku panna. Näiteks kaks meest kõnnivad kuskil tallis ühest kohast teise ning mis edasi saab või milline on kontekst, jääb absoluutselt selgusetuks.
Gaas! Gaas! Gaas!
Kui me räägime riigivanemate-aegsetest propagandafilmidest, siis suhteliselt heaks keskmiseks näiteks sobib „Gaas! Gaas! Gaas!“ (1931), mis on pooleldi dokumentaal ja pooleldi kroonika (tolle aja lühidokumentaalidel ongi see piir sageli hägusevõitu). Iseenesest ei ole ta sisult justkui mitte midagi erilist – tavaline pooleldi tsiviilkaitselise otstarbega sõjafilm, kus harjutatakse tegevusi gaasirünnaku vastu. Iseenesest, kuigi praeguse aja inimesele võivad sellise teemaga filmid tunduda sõjaga hirmutamisena, ei olnud see omal ajal mitte midagi ebatavalist – igal pool maailmas tehti selliseid filme kuni kuue-seitsmekümnendateni välja, ka Eestis, tegelasteks nii sõjaväelased ja tuletõrjujad kui muud ametimehed.
Aga kui natuke lähemalt vaadata, hakkavad mõned erisused silma küll. Esiteks juba pikkus – tegemist pole mingi kuue-seitsmeminutise jupiga, vaid sellel filmil on pikkust 38 minutit ja sekundeid peale. Siis veel see, kus sõjaväelastega osad samastatakse tsiviilelanikkonnaga, ja kõige lõpuks väga konkreetne vihje, et „Me ei või kunagi olla kindlad, et vaenlase lennuvägi ei tõuse õhku ühel ilusal päeval kavatsusega külvata meid üle gaasipommidega“, mis pidi vihjama mitte ainult sõjaväe üldisele valmisolekule võimaliku gaasirünnaku korral tõhusalt tegutseda, vaid andma selgelt mõista, kelle vastu ollakse nõus minema, kui gaasirünnak tõesti tulema peaks. „Vaenlase“ kuju ei vajanud väljanuputamist. Seetõttu teataksegi ilmeselt seda filmi sõjaeelse vabariigi propagandafilminduses kõige paremini.
Isehakanud Päts
Kui tuli nn Pätsi aeg või täpsemalt, kui Päts kehtestas riigipöörde kaudu oma aja, siis oli järsku vaja kogu riik ühe inimese meeldimiste ja mittemeeldimiste järgi ümber kujundada ning enesestmõistetavalt kuulus muudetavate nimekirjade hulka ka filmindus.
Ka propagandafilmid muutusid hoopis teistsugusteks – Päts oli teadupärast olnud peaaegu et Stalini koolikaaslane (võtkem seda märkust kurja huumorina), õppis Riia vaimulikus seminaris. Igal juhul, kusagilt olid tal ambitsioonikad kalduvused tekkinud ja niipea, kui ta võimule sai, võeti isikukultuse ehitamine tõsiselt käsile.
Lisaks välisvaenlase kujule, kelleks olid detsembripöördest saadik olnud kommunistid, tekkis nüüd ka sisevaenlane – kõik, kes olid Pätsi režiimi vastu. Seda, et ta ise võimult tegelikult kuskile minna ei kavatsenud, näitas vägagi selgelt asjaolu, et nii vähem kui rohkem propagandistlikud filmid mainitud ajastust kasutavad Pätsi otseselt kangelase kujuna, kelle iga viimasegi tegevuse juures on mõni kaameramees kohal. Teda üritati üldisemas plaanis kujutada peaaegu messiaanliku tüübina, kes jõuab igale poole, teeb igasuguseid vägevaid sooritusi, tema ongi Eesti riik – ja seal, kus tema on kohal, ei saa mitte midagi valesti minna. Näha võib Pätsi kuskil Poola sanatooriumis ennast ravimas, Pätsi välismaa riigijuhtidega kohtumas, Pätsi uusasunduskülade põlde vaatamas, Pätsi töölaua taga mingeid pabereid allkirjastamas, Pätsi kodukaunistamisvõistlustel jne, jne.
Liikluse keerises
Kuna selleks ajaks oli Eestisse jõudnud uus moodne tehnoloogia, millega sai filme ka helindada (esimene Eesti helimängufilm „Päikese lapsed“ oli välja tulnud 1932), siis loomulikult kasutati ka seda võimalust väga hoolega ära. Alates tavalistest ringvaadetes leiduvatest asjadest nagu välisriikide juhtide külaskäigud ja loodusvaated, jätkates eriväljaandest 1936. aasta Berliini olümpial osalenud Eesti koondislastega ja lõpetades Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse 20. aastapäeva pidustustega (mis toimusid kuus päeva enne juunikommunistide võimuletulekut), kõik oli helindatud.
Riigikriitilisi filme järsku enam ei olnud, nagu neid Vabadussõja järel oli ette tulnud, kõik pidi näima idülliline, rahulik ja tulevikku vaatav. Tavaliste ringvaadete, propagandafilmide ja kõige muu piirid olid lootusetult hägustunud ja nii ongi mõndagi vaikiva ajastu teost ekslikult nimetatud propagandafilmiks.
Näiteks „Liikluse keerises“ (1939), mis esmapilgul paistab rääkivat sellest, kui moodne linn on Tallinn, kui palju autosid meil on ja kui suur on meie tehniline võimekus, et kui õnnetus juhtub, jõuab kiirabi ilma mingite komplikatsioonideta õigeaegselt kohale. Tegelikult ei ole see üldse niiväga propagandafilm – vähemalt mitte klassikalises mõttes –, vaid rohkem õpetuslik materjal üldsusele, kuidas käituda, mida tehti sel ajal, ja veel Nõukogude Liiduski, sealjuures kõikmõeldavatel teemadel, alates ohutusest raudteel, lõpetades prügi tänavale viskajate noomimisega.
„Liikluse keerises“ on terve hulk materjali praegu levivast versioonist välja jäetud, aga iseenesest Filmiarhiivis täitsa olemas. Täisversioon on tunduvalt manitsevam ning ilmselt esimene Eesti film, mis püüab võidelda roolijoodikluse vastu – kuigi tolle aja autode tippkiirused ei olnud praeguse aja omadega võrreldavad, polnud autodel turvavarustust ning liiklusõnnetused kippusid eriti kurvalt lõppema.
Selline üsnagi meelevaldne filmide ümberlõikamine nagu filmi „Liikluse keerises“ puhul, mis toimus ilma ühegi arusaadava põhjuseta ja ühelegi loogikale allumata, oli tollal levinud üle maailma, ja see on ka põhjus, miks iga natukese aja tagant ilmub kuskilt välja järjekordne lõik mõnest ammu hävinuks peetud filmist.
Ent järgmises numbris siirdumegi ajas edasi ja komistame kõigepealt aastasse 1940, mil muutus võim, leksika ja kõik muu.
