ISLAMI MONOKULTUURI TULEKUST: Aarne Ruben meenutab moslemite tagasilöömist Euroopast VIII sajandil ning võrdleb toonast olukorda tänase Euroopa omaga. Kas Euroopa multikulti asendub islamiga?
Sel aastal on Euroopa kontinent olnud järjest rohkem Lähis-Ida ja Aafrika pagulaste meelevallas. Makstakse suuri summasid inimkaubitsejatele, tulevad noored terved mehed oma eluga riskides väikestes paatides üle Vahemere, vägivaldseks muutunud jõugud tunglevad Horvaatia-Sloveenia, Horvaatia-Ungari ja Serbia-Rumeenia piiridel. Islami maine pole kaugeltki enam see, mis ta oli Al-Ghazali ja Ibn Sina aegadel. Ning ka Euroopa on üsna ummistunud islamiusku inimestest: Saksamaal, Rootsis, Šveitsis ja Prantsusmaal on muslimeid elanikkonnast kuni 10% ja Suurbritannias kuni 5%. Sedalaadi protsent tähendab aga teatud piirkondade getostumist, kuna muslimid soovivad elada koos.
2013. aasta hilissügisel ründasid muslimite jõugud Londoni Bethnal Greeni linnaosa tänavatel isikuid, kes ei järgi šariaadiseadusi. Gennevilliers on Pariisi getostunud eeslinn, kust pärinesid Charlie Hebdo toimetuses selle aasta 7. jaanuaril veresauna korraldanud Kouachi vennad. Mõni aeg tagasi aga jõudis turvaliselt Saksamaale ISIL-i terrorist, kes möödunud sügisel tappis Kobanes kurdi vastupanuvõitlejannast tüdruku Rehane ja hoidis fotokaamera ees võidukalt tema äralõigatud pead.
732. aasta
Tuleb ka laiemalt nentida, et kristlikud väärtused, mida on läbi aastatuhandete esindanud Rooma paavst ja Euroopa iidsete impeeriumide monarhidest juhid, on sattunud islami rünnaku alla. Euroopal puudub ühtne tugev juht, nagu seda oli karolingide ajastul Karl Martell, kes astus Neitsi Maarja lipu all Toursi linna lähistel 732. aastal idast tulnud sissetungijate vastu.
Sel ajal oli islam veel uus. Umaiaadide kaliifid alustasid Hispaania ülevõtmist sada aastat pärast Muhammadi esimeste ilmutuste saamist ja Toursi (Poitiers’) lahing toimus sada aastat pärast viimast, kuivõrd prohvet sai ilmutusi kuni surmani aastal 632. Karl Martell oli Franki riigi majordoomus ehk paleeülem, vürst ja hertsog, kes valitses Austraasia „trooni taga“ selle pealinnas Metzis. Ta hüüdnimi tähendas franki keele läänedialektis vasarat. Martell hoidis tegelikku Austraasia kuningat, viis aastat pärast Toursi lahingut surnud Theuderic IV koduarestis Thierry lossis, mis ka Theudericilt nime sai (pr k Château-Thierry). Thierry sai troonile 12-aastaselt, mille tõttu ta veetis oma noorusaja kloostris, kus ta sai parimat õpetust. Hiljem viis Prantsusmaa de facto valitseja ta lossi, olles ilmselt kindel, et ta vastu ei hakka ega pole tal ka toetajaid, kes ta sealt vabastaksid. Mässata oma majordoomusest isanda vastu oli tagasihoidliku noormehe jaoks selge hullumeelsus. Ta suri 25-aastaselt aastal 737.
Hoia rivi!
Toursi lahing oli võitlus pühapaikade ja sümbolite pärast, kuivõrd Al-Andalusi riigi kuberner Abdul Rahman Al Ghafiqi liikus ratsa-armeega üle Püreneede Gallia ja selle pühalinna Toursi poole. Tolleaegne Tours oli suur linn Neustria ja Akvitaania piirimail, tuntud vahepaik palverändurite teel, kus asus palju kloostreid, neist tuntuim Püha Martini klooster, kus mõni aeg hiljem hakati lööma hõbenaelal põhinevat raha. Sest rahast sai Prantsuse liivri eelkäija – vahetusväärtus, millega arveldasid hiljem musketärid. Linnakeses oli palju imettegevaid reliikviaid, aga Rooma-aegne tsirkuseareen oli unarule jäetud. Abdul Rahmani huvitasid kloostrite ja kirikute hiigelvarandused, teda paelusid kastid, mis olid reliikviate ümber, aga mitte kondid ise. Mäestikku ületades teadis ta, millise riski võtab, kui tungib röövväega nii sügavale vaenlase maale. Sellegipoolest ei heidutanud teda Toursi linna vägevad müürid ja vallid.
Toursi lahing toimus oktoobrikuus aastal 732 Toursi ja Poitiers’ vahel. Araablaste vägedel oli erinevalt hinnatud ülekaal, samuti oli neil mõlemal tiival ratsavägi, mida polnud frankidel. Ometi kujunesid nende kaotused ränkadeks, nii et ühe franki surnu kohta tuli kümmekond araablaste oma. Frankid võitlesid neile hästi teada oleval maastikul ja neil olid kaitseks raudsed turvised, mida muslimitel ei olnud. Päev oli külm, mille pärast lõunamaalased kannatasid. Frankid eesotsas austraasialastega kogunesid nelinurksesse tulpa ja murdsid siis vastase kaitse läbi. Nende sõjahüüuks oli Monjoie! (franki keeles Mund gawi! – hoia rivi). Öö hakul hakkasid idamaa mehed põgenema ja neid löödi siis selja tagant. Al Ghafiqi lõi maha keegi franki ülik. Umaiaadid ei murdunud lõplikult, vaid nende vägi rüüstas Lõuna-Prantsusmaad ka tagasiteel.
Araabia kultuur
Hilisemate sajandite jooksul algas muslimite järkjärguline väljasurumine Alhambrast, traditsiooniliselt muhameedlikust Hispaaniast. Tsivilisatsioonide lahingus võitis lääs ja aastal 1492, kui mauride Granada emiraat alistus katoliiklikule kuningapaarile Isabellale ja Ferdinandile.
Vahepeal saime aga Araabia kultuuri vahendusel nii mõndagi kasulikku: araabia numbrid, male, Hippokratese vande, mitmeid värsivorme ning tuimestuse mandragora juurega (loetelu pole täielik). Al-Ghazali filosoofia tõi Euroopa skolastilistesse ringkondadesse radikaalse skeptitsismi ja nakatas eurooplased kahtluse juurega. Avicenna lahkamiste tulemused valgustasid oma mõjujõuga kristlikke eurooplasi, kes ise inimkeha usulistel põhjustel ei julgenud puutuda.
Täiesti uus olukord
Nüüd on Euroopa silmitsi uue olukorraga, sest eurooplasteni ei jõua enam Araabia ideed nagu islami kuldajastul X–XII sajandil, vaid tulijaiks on juhuslikud inimesed, kellest osa põgenevad paaniliselt sõja eest, osa otsib endale aga lihtsalt mugavamaid äraelamisvõimalusi. Islami tippmõtleja ei lahku ka praegu Araabia maailmast, vaid jääb omade keskele.
Oleme uues olukorras ja kui erandid välja arvata, on meil tegemist inimestega, kes nii-öelda nõuavad parimaid asju tasuta. Kuidas muidu seletada migrante, kes lubavad merre hüpata, kui neid ei viida sellele Põhjamaale, mille nemad on välja valinud? Kuidas muidu seletada inimvoolu käitumist, kes neile ebasobivate riikide politseinikke piiril pikali jooksevad?
Euroopa vajab uut Karl Martelli: kiiresti otsustavat tegutsemisvõimelist isikut, kes pole niivõrd aristokraat, vaid pigem eliit.
Multi asemel mono
Paljude islamistid soovivadki Euroopa tsivilisatsiooni merre pühkida, sest „Allah on suurim“.
Religioossest ekstaasist haaratud inimesele – nii nagu nüüd moslemitele, nii ka kunagi kristlastele – tundub absurdne, et kusagil võib olla rahvast, kes tema usku ei jaga. Liiati kui muslimid elavad oma arust puhtalt, on vabad meelemürkidest ja nende naised riietuvad vooruslikult. Kuna Allahi ja tema prohveti Muhammadi uskumata jätmine on tõsiuskliku islamisti jaoks tohutu suur patt, siis võibki juhtuda, et lääne naisi peetakse paadunud prostituutideks ja suurim tegu on tööd tegemata lääne sotsiaaltoetusi vastu võtta, tänaval uskmatuid kõmmutada jne.
Praegu asub aga multikultuursuse asemele monokultuursus: see islami oma. Rootsi koolis keelati luutsinapäeva puhul piparkoogimehikesteks riietumine. Rootsi koolis keelati Rootsi riigilipp. Rootsi ujulas keelati teiste ujumine musliminaistele ette nähtud ajal. Kõik ikka sellepärast, et see võiks solvata meie vendi muslimeid.
Esindame juba ammu erilist solvumiskultuuri, mille järgi võib midagi öelnult või kirjutanult karistada saada. Liigse suupruukija ette võib nagu nõiaväel kerkida huvigrupp, kes tunneb end ta sõnadest räigelt solvatuna ja lärmavatele inimestele, kes tulevad oma reegleid kehtestama, antakse kahjuks järele.