MILLELE OSUTADA: 2018. aastal pööravad kõik Euroopa riigid tähelepanu kultuuripärandile – algas Euroopa kultuuripärandiaasta. See on hea võimalus tõsta esile rikkalik kultuuripärand viisil, mis innustaks seda väärtustama ja edasi kandma, kirjutavad Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 projektijuht Annela Laaneots ja Muinsuskaitseameti nõunik Triin Reidla.
Ühelt poolt saame olla uhked, et UNESCO maailmapärandi nimekirja on Eestist kantud Tallinna vanalinn ja Struve geodeetiline kaart ning et UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas näeme Kihnu kultuuriruumi, meie laulupidude traditsiooni, seto leelot ja Võromaa suitsusaunatraditsiooni.
Teisalt on meil Eestis lisaks eelnimetatuile veel Euroopa kontekstis unikaalset – ainelise kultuuripärandi pärlite seast teile mõnda neist nüüd hea meelega tutvustamegi.
Karja kirik: skulptuuririkkaim gooti stiilis maakirik Baltikumis
Tõenäoliselt 13. sajandi viimasel veerandil valminud Karja Katariina (ja Nikolause) kirik on skulptuuririkkaim gooti stiilis maakirik Baltikumis. Välimuselt on kirik säilinud peaaegu sellisena, nagu ta ehitati: võlvitud lagedega ühelööviline tornita käärkambriga hoone. Kiriku ristvõlvid on kaks korda kõrgemad kui seinad, see jätab interjöörides avara mulje. Hoone on kannatada saanud ainult Jüriöö ülestõusu sündmuste käigus 1343–1345.
Väikeses, ent salapärase ajalooga keskaegse kiriku interjöörides on säilinud palju tolleaegsetest kujunduselementidest. Igal detailil on oma sümboolne tähendus; kes teab, see oskab neid tähendusi lugeda: roos kui vaikimise sümbol, koledad lõustad peletavad eemale kurja jpm. Keskaegses kirikus oli sellistel detailidel oluline roll, seletamaks kirjaoskamatutele kristlikke põhitõdesid. Kirikus on palju erinevaid raidkivi paeskulptuure, nii figuratiivseid kui ka loodusmotiive.
Nende seast leiab kiriku võidukaarte piilaritelt kahe kaitsepühaku skulptuurid. Püha Nikolaus on eelkõige tuntud kui meremeeste kaitsepühak, ent samuti kaitseb ta vanatüdrukuid ja neitsilikkust. Ühe legendi kohaselt oli püha Katariina noor naine, kes suutis kristlusesse pöörata 50 paganlikku filosoofi. Mõlema pühaku valik on selgelt põhjendatud: Katariina sümboliseerib ristiusu levikut ja võitu, Nikolaus õnne meresõitudel. Lisaks on õues kiriku käärkambri lõunaseinal kujutatud Kolgata gruppi, mis vahendab vaatajaile samanimelist piiblistseeni.
- aastatel puhastati professor H. Kjellini eestvedamisel kirikuseintelt lubjakihi alt välja arvatavad ehitusaegsed secco-tehnikas teostatud seinamaalingud. Kooriruumi võlvidel on näha päiskivi ümbritsevaid maagilisi märke, võlviroideid ääristab tähemotiiv. Kolmjalg on aja kulgemise, samuti ka viikingite jumala Odini ja päikese märk; pentagramm hoiab eemale pahasid vaime ning deemoneid; „säärkurat“ oma koleda ilmega annab kaitset kurja pilgu eest ning 13 ruudukesest koosnev kvadratuur sümboliseerib siduvat ja köitvat jõudu. Kooriruumi lõunaportaalil asub maalitud roosaken. Samuti on väga imposantsed raidkivinägudega ja maalitud ülakehaga inimesekujulised veesülitid võlvikandade juures. Altari kohal asub õnnesümbol Neitsi Maarja täht. Maalingute valik ja teostus viitab Lõuna-Saksamaa, Saksi ja Vestfaali meistrite tööle.
Tartu Jaani kirik: ainulaadsed ja omanäolised terrakotaskulptuurid
- sajandist pärinev gooti stiilis Tartu Jaani kirik on üle Euroopa tuntud eelkõige ainulaadsete ja omanäoliste terrakotaskulptuuride tõttu. Samuti on kirik üks väheseid säilinud keskaegseid telliskirikuid Eestis.
Kirjalikes allikates mainitakse Ristija Johannesele pühendatud kirikut 1323. aastal, arvatavasti on tänaseni säilinud kirik hilisem. Arheoloogiliste uuringute tulemusel on selgunud, et praegune kirikuhoone on ehitatud varasema puidust kirikuhoone asukohale. Hoone ei valminud ühtse kava järgi: ehitustöid tehti etapiliselt ning jooksvalt kohandati ehitusplaane vastavalt vajadusele, seda märgivad erinevad tellisvormid ja -laod interjöörides. Samuti on kirik kannatada saanud Põhjasõjas 1708. aastal ning 19. sajandil läbinud mitu remonti, mille käigus peideti keskaegsed ehisdetailid krohvi alla. 1944. aastal Nõukogude vägede pealetungi ajal hoone põles ning selle varemed jäid rohkem kui 50 aastaks katteta. 1989. aastal alustati kiriku ennistustöödega, mis jõudsid lõpule alles 2005. aastal.
Kirikut kaunistavad ainulaadsed terrakotaskulptuurid: igaüks on vormitud käsitsi ja eriilmeline. Arvatakse, et need kujutavad kunagisi Tartu linna kodanikke või mälestavad katku surnud inimesi. Poolfiguurid või terrakotapead asuvad seinu mööda kulgevates niššides. Tänaseni on säilinud umbes pooled neist – 1000 skulptuuri –, nende arvatav vanus on u 700 aastat. Erilisematena võib välja tuua võidukaare kohal asuva poolfiguuride friisi ning elusuuruse krutsifiksigrupi. Näiteks viimasesse gruppi kuuluv Neitsi Maarja kuju on 160 cm kõrge. Lisaks moodustab erilise grupi õues peaukse kohal olev ehisviil, mille niššides asub 15 figuuri. Kesksel kohal asub Kristus, teda ümbritsevad eestpalujatena Maarja, Ristija Johannes ning 12 apostlit.
Tänapäeval kasutatakse kirikut nii sakraalses funktsioonis kui ka kontserdisaalina. Kirikutorni on sisse seatud vaateplatvorm, millelt saab nautida vaadet Tartu linnale.
Tallinna Toomkirik: Euroopa suurim mälestustahvlite kogu
Tõenäoliselt ehitasid taanlased esimese puitkiriku 1219. aastal pärast Tallinna vallutamist, esimene kivist kirik valmis piiskopliku toomkirikuna 1240. Kirikuhoone omandas lõplikult praegused mõõtmed 15. sajandil. 1684. aastal kirik põles, hävis suurem osa raiddetailidest ja sisustusest. Tulekahju järel sai kirik uue sisustuse, millest kantsli (1686) ja altari (1694–1696) valmistas toonase Rootsi kuninga Karl XI tellimusel meisterlik puunikerdaja Christian Ackermann, keda on tituleeritud ka Tallinna Pheidiaseks. 1770. aastate lõpus lisati kirikule barokkstiilis torn. Tänapäevani säilinud orel on ehitatud 1878. aastal.
Kirikus asub eri ajastust pärit hauaplaate ja -tähiseid kuni 1772. aastani, mil kirikutesse matmine Katariina II ukaasiga keelati. Mõned neist on seostatavad kindlate isikutega, mõned mitte. Mitmete hauamonumentide autor on Hollandi päritolu renessanssiajastu kiviraidur Arent Passer. Näiteks väärib kindlasti mainimist rittmeister Caspar von Tiesenhauseni ja tema abikaasa hauaplaat: lahkunuid on kujutatud igavest und magavate lamavate figuuridena. Kirikuruumides asub ka mitu sarkofaagi, näiteks on kirikusse maetud Rootsi väejuht ja Liivimaa kuberner Pontus de la Gardie ja tema kaasa, sarkofaagi kaunistab sama kiviraiduri poolt valmistatud epitaaf.
Samuti on esindatud itaalia meistrite töö: keisrinna Katariina II soovil valmistas Peterburi arhitekt Giuseppe Luciani klassitsistliku sarkofaagi Venemaa keisririigi teenistuses olnud mereväeohvitserile Samuel Greighile. Nagu eelpool mainitud, oli kirikutesse matmise komme juba 18. sajandil järsult seadusega lõpetatud, aga sellele keelule on tehtud ka üks erand: Toomkirikusse maeti 1848. aastal Vene admiral Adam Johann von Krusenstern. Tema hauda märgib pseudogootilik ausammas.
Kirikus asub üle saja vapp-epitaafi, mis annavad selge ülevaate Toomkirikus hingekirjas olnud ja Eestis tegutsenud aadlisuguvõsadest.
Kõpu tuletorn: Balti- ja Läänemeremaade vanim ning kõrgeim tuletorn
Hiiumaa kõige kõrgema punkti otsas kõrguv massiivne Kõpu (Dagerorti) tuletorn on Balti- ja Läänemeremaade vanim ning kõrgeim tuletorn. Arvatavasti on 36 meetrit kõrge torn ka maailmas vanuselt teine või kolmas tuletorn, mille tipus on tuli pidevalt põlenud. Rohkem kui nelja sajandi jooksul on torn mänginud olulist rolli laevasõiduohutuse tagamisel Balti merel.
Alates 14. sajandist on läänest Tallinnasse, toonasesse Hansalinna suunduvad laevad rinda pistnud Kõpu poolsaare lähistel asuvate ohtlike madalikega. Tuntuim neist on Hiiu rahu, mida rahvasuus kutsutakse Näkimadalateks. Vältimaks õnnetusi, otsustati ohtlik koht ära märkida: 1490. aastatel hakati Tallinna rae eestvedamisel tegema ettevalmistustöid tulepaagi rajamiseks. Ehitist hakati laduma 1505, see valmis 1538. Töid segasid rahutused, sõjaretked ja rahaprobleemid, samuti katk. Algne ehitis oli neljatahuline külgedelt tugipiilaritega toestatud kivipüramiid, mis oli 24,6 meetrit kõrge. Heledat värvi rändrahnudest ja paest paak pidi palja silmaga nähtav olema paarikümne kilomeetri kauguselt, tuld veel püramiidi tipus ei tehtud.
- aastal kohandati Kõpu paak tuletorniks, see läks umbes 150 aastaks Kõrgessaare mõisa valdusesse. 1660. aastatel ehitati torn nii kõrgeks, nagu ta on tänapäevalgi – 36 meetrit; lisati ka väline raudtrepp.
- aastal läks majakas kroonu valdusesse, see tõi kaasa tuletorni ajakohastamise. Trepp raiuti torni ja selle tugipiilari sisse, ülemisse osasse tehti ruum valvemeeskonnale ning ehitati uus ruum messingist peeglite ja õlilampide jaoks. 1883. aastal ehitati torni kõrvale elumaja, kuhu seati üles ka telegraafijaam, hiljem telefon.
- aastal paigaldati Pariisi maailmanäituselt toodud I järgu dioptriline valgusseade, mille püsiv tuli vaheldus minuti järel ereda tuleplingiga. 1963. aastal ajakohastati valgustussüsteemi ja majakas sai tagasi traditsioonilise pöörlevate valgusvihkudega süsteemi, mis töötas elektrijõul. 1981. aastal remonditi tuletorni põhjalikult, selle 450. aasta juubeli puhul kingiti tornile uus optika. 2001. aastal restaureeriti tuleruum ja 2003 ehitati tuletorni kõrvale kohvikuga teeninduskompleks.
Veeb: www.parandiaasta.ee
Facebook: https://www.facebook.com/kultuuriparandiaasta
välja
Meie eripärased tavad rikastavad Euroopa kultuuriruumi, nii nagu me ise saame Euroopa kultuuriruumis osa selle rikkusest.
