EESTI ETTEVÕTETE EKSKURSIOONIJUHT: Tõnis Arro Arengufondist ütleb, et eduks pole paremat retsepti, kui ise ettevõtteid asutada. Meie ettevõtluse edust sõltub, kui palju saame kulutada oma heaolu ja tuleviku kindlustamiseks.
Eestis on palju ettevõtlushuvilisi, ent jätkusuutlikke ja ambitsioonikaid ettevõtteid liiga vähe, nagu näitas Arengufondi eestvedamisel rahvusvahelise konsortsiumi koosseisus läbiviidud globaalse ettevõtlusmonitooringu Eesti raport. Selle uuringu põhjal võime väita, et Eestis on orienteerivalt 5000 ettevõtjat, kellel on ambitsioon minna välisturgudele ja kasvada suureks. Umbes sama vähe on neid, kes väidavad end tegevat midagi uuenduslikku.
Millised on Eesti ettevõtjad?
Enamus ettevõtjaid on rahul sellega, et nad on paari töötajaga väikesed Eesti ettevõtted, kus keskmine loodud lisandväärtus on töötaja kohta 16 000 eurot aastas. Seda on tihti liiga vähe, et püsida konkurentsis ja luua ettevõtja jaoks olulise kandvusega pensionisammast. Pooled alustanud ettevõtjad loobuvad mõne aasta jooksul pärast alustamist, enamasti seetõttu, et „ei saanud kasumit”, erinevalt näiteks Põhjamaade ettevõtjatest, kes lähevad oma asutatud ettevõttest pensionile, sageli samamoodi, nagu juba nende isadki tegid.
Oluline on tähele panna, et enamik tänastest tuntud eestlastest, keda on kombeks ettevõtjaks nimetada, ei ole neile kuuluvaid ettevõtteid ise asutanud, vaid erastanud nõukogudeaegse ettevõtte, kus nad tihti direktorina töötasid.
Mäletan üht jutuajamist Erastamisagentuuri asutamise ajast, kui selle juhid ja konsultandid arutasid, et praktilises mõttes oleks kõige lihtsam kõik riigiettevõtted direktoritele ära kinkida. Aga kuna rahva õiglustunne sellist asja ei mõistaks, tuleb korraldada avalikud enampakkumised. Nii muidugi tehtigi ja lõpptulemus oli üldjoontes sama: direktoritel, oma aja ettevõtlikel inimestel, oli konkursside võitmiseks mäekõrgune eelis. Tõeline selektsioon tuli järgmises astmes – osal õnnestus rikkust kasvatada, teistega jättis tema kiirelt saadud varandus sama kiiresti hüvasti.
Teine, uuel ajastul edu saavutanud ettevõtlik inimene oli asunud tööle ühisettevõttesse ja uute aegade tulles sai temast tänu optsioonidele tihti ettevõtte tuumikomanik. Mõned omanikud ei olnud nii helded, neile tehti vahel „rehepappi” – kõik nipid selgeks saanud juht kopeeris oma tööandja ärimudeli ja asutas konkureeriva ettevõtte, teinekord võttis üle ka töötajad ja kliendid.
Nii tekkis 1990. aastatel hulganisti kiirelt rikastunud inimesi, kes laiendasid tegevust ja asutasid uusi ettevõtteid. Mõned võtsid seejuures liiga suuri riske ja kõndisid niigi puudulike seaduste piiridel. Mõned ettevõtted läksid pankrotti, mõned neist ehk ka ettekavatsetult. Kuigi paljusid selle eest vastutusele ei võetud.
Kõik need lood on avalikus ruumis ja meie ühises teadvuses olemas ning mõjutavad seda, mida täna ettevõtjatest ja ettevõtjaks hakkamisest arvatakse.
Nullist sajani
Mõne kahetsusväärse näite põhjal võidakse ebaõnnestunut ja pankrotti sattunut kurjategijaks pidada ning seetõttu on „aus palgatöö” paljudele atraktiivsem kui riskantne ettevõtjaelu. Need, kellel jätkub ebaõnnestumise puhul lugupidavat ja lootusrikast kaastunnet – näe, tubli mees, loodame, et tal jätkub jõudu veel järgmiseks ettevõtmiseks –, on kindlasti vähemuses, paremal juhul peetakse pankrotiga lõpetanud ettevõtjat lihtsalt luuseriks.
Ka riigi ja tema ametite suhtumises on mõnikord tunda hoiakut, nagu poleks ettevõtja riigi tulubaasi ja töökohtade looja, kellel peaks aitama seda tähtsat ülesannet täita, vaid pigem suli, kellelt tuleb jõumeetoditega rohkem välja pigistada. Teisalt võib ka tänases ettevõtjaelus pettunu peas peidus olla üleminekuaja rollimudel ning tänases elus põhjendamatu „ratsa rikkaks saamise” lootus.
Muidugi on Eestis ka neid ettevõtjaid, kes oma ettevõtte ise nullist üles ehitasid. Mõned neist alustasid juba üheksakümnendatel ja osa neist juhib oma ettevõtteid tänaseni, nagu näiteks kartograafiafirmast globaalse positsioneerimisteenuse arendajaks kujunenud Regio, õmblusettevõte Ilves Extra, Eesti esimene ja edukaim ärikool EBS või meediaettevõte Ekspress Grupp. Aga neid on vähe. Täna teevad ilma pigem sellel sajandil asutatud kuulsad iduettevõtted nagu Skype, Transferwise, Modesat, Erply, GrabCad, FitsMe, Realeyes. Lähiaastad lubavad seda nimekirja kindlasti oluliselt täiendada.
Skype on meie jaoks Eesti firma, rootslased räägivad sellest kui enda eduloost – ja mõlemal on õigus. Neli Eesti programmeerijat vajasid kahte Rootsi ärijuhti, kellel olid rahvusvahelised kogemused ja sidemed. Tänu neile said eestlastest asutajad rikkaks ja A-ringi investorid teenisid oma investeeringule sajakordse tootluse. Veelgi olulisem on, et paljud järgmised edulood sündisid otseselt tänu sellele 2003. aastal alguse saanud Skype’i loole. Kaudset, eeskujude kaudu toimivat mõju on raske üle hinnata.
Eestil on võimalus süstemaatiliselt tegutseda, et seda edulugu korrata, ja seda on juba tehtudki. Vaatame ühte näidet, Modesati. See on Arengufondi esimene investeering, millest oleme täielikult ja kasumlikult väljunud. Ettevõte loodi Valgevene inseneride, Eesti kapitali (juhtivinvestoriks Skype’i asutajate loodud investeerimisfond Ambient Sound Investments) ja Ameerikast palgatud ärijuhi tõhusa koostegutsemise tulemusel. Selle Eesti ettevõtte ostis läinud suvel Ameerika börsiettevõte Xilinx. Kõrgelt kvalifitseeritud inseneridega arenduskeskus asub tänaseni Eestis. Selliste lugude kordamiseks on meil head eeldused: Eesti kõrge maine rahvusvahelises start-up kogukonnas, hästi arenenud start-up ökosüsteem ja kohapeal olev varase faasi investeerimiskapital ning aktiivsed äriinglid. Kapitali on ettevõtluse varase faasi jaoks Eestis küll veel mitu korda vähem kui naabermaades, näiteks kas või Lätis ja Leedus. Ent arvestades, mida me selle vähesega juba saavutanud oleme, ja lootes ka peatselt avanevatele uutele võimalustele, võime olla lootusrikkad.
Pudelikaeladest ei pääse
On kahtlemata mõned pudelikaelad. Idufirmade eduks on vaja kvaliteetset inimressurssi – arenevad tehnoloogiaettevõtted vajavad ettevõtlikke, energilisi ja entusiastlikke töötajaid, aga ka kõrge kvalifikatsiooniga insenere ja ärijuhte, mõnda neist ka ühes isikus.
Neid viimaseid on meil eriti vähe ja haridussüsteemi pingutused kannavad paremal juhul vilja alles aastate pärast. Tänane lootus on pigem selles, et nüüd, kus soomlased otsivad Soome skaipi, vaatavad paljud neist huviga ka Skype’i ühe kodumaa suunas. Tänasest Nokiast tuleb meie õnneks idufirmade kasvulavale olulist väetist – vabaneb sadu äriliselt mõtlevaid, hästi koolitatud ja hea haridusega insenere ning ärijuhte.
Kui oskame luua Eestis keskkonna, kus nad saavad keskenduda uute skaipide loomisele; kui meie kõrgkoolid suudavad koolitada piisaval hulgal noori insenere, kes hakkavad nende kogenud inimeste käe all tööle; kui ühiskonna hoiakud muutuvad ettevõtlusele soodsamaks ja läbikukkumist sallivamaks; kui Eesti riigiametid suudavad tulevikus paremini vahet teha õnne otsivate lihttööliste ja doktorikraadiga programmeerijate vahel ja seetõttu ka Valgevene iduettevõtjad Eestis teretulnuks muutuvad; kui valitsus täidab oma lubaduse sotsiaalmaksu lae kehtestamiseks ja iduettevõtted saavad tõesti hakata Soomest juhte palkama… siis polegi suurt rohkem vaja, et kasutada ära soodne hetk ja Eestile maailma ettevõtluskaardil kindel koht välja võidelda.
Umbes samamoodi, nagu meil õnnestus läinud sajandil koguni kaks korda maailma poliitilisele kaardile pääseda. Nojah, eks natuke õnne läheb ikka ka vaja.
Ka riigi suhtumises on mõnikord tunda hoiakut, nagu poleks ettevõtja riigi tulubaasi ja töökohtade looja, vaid suli, kellelt tuleb jõumeetoditega rohkem välja pigistada.