MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmeli sari mõttetutest riikidest planeedil. Ja mis kurat see Esvatini veel olema peaks? Just Esvatini kuningriigiks nimetas oma riigi ümber Svaasimaa kuningas Mswati III. Lisaks võib seal igal aastal imetleda kümneid tuhandeid paljarinnalisi plikasid, kes üritavad end kuninga naiseks tantsida. Mis mõttega sihukest kohta üldse pidada?
Riik nimega Esvatini paneb ilmselt enamiku inimesi arusaamatusest õlgu kehitama. Kuid just Esvatini kuningriigiks nimetas oma riigi ümber Svaasimaa kuningas Mswati III. Inglise keeles kõlab riigi ametlik nimetus nüüd „The Kingdom of eSwatini“. Eesti inimesed võivad siiski rahuliku südamega õhtul magama minna, sest e-riigi sümbolile Esvatini siiski konkureerida ei kavatse. Nimetus Esvatini tähendab svaasi rahva maad. Svaasid moodustavad Esvatini 1,2 miljonist elanikust 84%, vähemusrahvas suulud 10%. Vähemal määral elab Esvatinis tsongasid ja ka Euroopa päritolu inimesi. Riigi ametlikeks keelteks on svaasi ja inglise keel.
Šveits ja naised
Ümbernimetamine ei toimunud muidugi niisama kuninga kapriisist, vaid kahe ilmatähtsa sündmuse meenutuseks – Esvatini iseseisvuse 50. aastapäeva ja kuninga 50. sünnipäeva pidustuste auks.
Õilis Mswati III tõi ümbernimetamise põhjenduseks ülimalt kaaluka argumendi: see peaks lahendama segaduse planeedil, mil kõik välismaalased ajavad omavahel segamini Svaasimaa ja Šveitsi, mille ingliskeelsed nimetused on „Swaziland“ ja „Switzerland“. Mõelge ise, kui kavatsete lennata Šveitsi, aga satute hoopis Svaasimaale! Jama kui palju. Esvatinit aga Šveitsiga juba segi ei aja.
Osa Esvatini elanikke avaldas riigi nime muutmise suhtes aga rahulolematust, kuna nende koolitamata aru kohaselt peaks kuningas Mswati III selle asemel pöörama hoopis tähelepanu riigi majanduslikule arengule. Osa inimõiguslasi kritiseerib aga kuningat teravalt selle eest, et riigis on keelatud poliitiliste parteide tegevus ja diskrimineeritakse naisi. Kriitika objektiks on ka kuningas ise, Aafrika ainus järelejäänud absoluutne monarh, kellel on ametlikult 15 naist. Aga Mswati isal Sobhuza II-l oli üle 90 naise, nii et poja näol on tegu tubli feministi ja demokraadiga. Sellega on seotud Esvatini üks tähtsamaid iga-aastaseid üritusi – umhlanga.
Tasub märkida, et Svaasimaa ei ole siiski esimene riik, mis Aafrikas pärast iseseisvumist 20. sajandi teisel poolel on nime vahetanud. Näiteks on Rodeesiast saanud Zimbabwe, Elevandiluurannikust Côte d’Ivoire, Dahomeest Benin jne.
Majandus ja tolliliit
Svaasimaa, vabandust, Esvatini, on kena kohakene. Päike paistab 300 päeva aastas ja keskmiste temperatuuride vahe talvel ning suvel on 5–6 kraadi. Maa jaotub neljaks geograafiliseks piirkonnaks, mis iseloomustavad looduslikku mitmekesisust: mäestikuline Mosambiigi piiri ääres, savannid idas ja vihmametsad loodes. Suurim jõgi on Lusutfu.
Rahvaarvult Eesti suurune riik jääb pindalalt (17 363 km²) meile üle 2,5 korra alla. Svaasimaa piirneb Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) ja Mosambiigiga, mis lõikab ta ära väljapääsust India ookeanini. LAVi pealinnast Pretoriast on Svaasimaa pealinna Mbabanesse linnulennult 300 km. Mbane on muuseas 1902. aastal brittide asutatud ja hõimupealik Mbabane Kunene järgi nimetatud; ajalooliseks pealinnaks ja kuningliku perekonna elukohaks on aga Lobamba.
Majandusnumbreid ka: sisemajanduse koguproduktilt elaniku kohta (3300 $ 1 elaniku kohta) oldi 2016. aastal maailma riikide seas 118. kohal, mis annab musta mandri maade seas 8. koha, kuid näiteks Eestist jäädakse maha pea kuus korda. Kaevandatakse kalliskive, kivisütt, kulda, rauda ja asbesti. Valdavaks majandustegevuseks jääb siiski põllumajandus ja selle ümbertöötlemine – suhkru- ja puuvillakombinaadid, puidutööstus, konservitehased puu- ja juurviljade töötlemiseks.
Svaasimaa on nabanööri pidi seotud LAVga. Impordis on suure ja jõuka naabri osatähtsus lausa 95%, ekspordis 60%. Lisaks on suuremad ekspordipartnerid Euroopa Liit 9%, USA 9% ja Mosambiik 6%-ga. Kuid kõige olulisem on Svaasimaa osalus 1969. aastal asutatud Lõuna-Aafrika tolliliidus, kuhu kuuluvad veel Botswana, LAV, Lesotho ja Namiibia. Tolliorganisatsiooni kaudu kogutud tulu moodustab pea poole Svaasimaa riigieelarve sissetulekutest.
Svaasi migrandid buuride ja Briti krooni all
Svaasi rahva esivanemad rändasid keskajal Aafrika lõunaossa mandri keskosast, et kinnitada kanda India ookeani rannikul, kuid 18. sajandil surusid teised kohalikud hõimud nad põhja suunas. Svaasimaast saabki rääkida alles 18. sajandi teisest poolest alates. Kui uuel kodumaal hakati hõimusuhteid sisse seadma ja oma õigust taga ajama, põrkuti muidugi teiste kohalike hõimude huvidega. 19. sajandi alguses pidasid svaasid veriseid lahinguid suulude ja muude naaberhõimudega, aga 1836 saavutasid suulude üle otsustava võidu. Nende väepealik Sobhuza I, keda nüüd tagantjärele kuningaks nimetatakse, seadis sisse tsentraliseeritud valitsemise ning allutas teised väepealikud oma võimule. Sobhuza I järeltulija Mswati II suutis luua tugeva sõjaväe ning ta laiendas oma võimuala kahekordseks, võrreldes praeguse Svaasimaa territooriumiga. Mswati II allutas oma võimule mitmeid teisi tugevaid sõjapealikke.
Svaasimaa autonoomia oli sõltuvuses Suurbritannia ja Hollandi ülemvõimust Lõuna-Aafrikas 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. 1843. aastaks oli Svaasimaa ümber piiratud Euroopa kolonisaatorite valdustest, kes loomulikult panid pilgu peale ka Svaasimaale. Neist edukamad olid buurid ehk afrikandrid, enamasti Hollandi või Prantsuse päritolu afrikaani keelt rääkivad talupojad ja kaubitsejad, kes olid alates 1652. aastast asunud Hea Lootuse neeme piirkonda Kapimaale. 1894. aastal kuulutasid buurid Svaasimaa oma Transvaali Vabariigi osaks. Selline staatus säilis kuningas Ngwane V ajal kuni teise Inglise-Buuri sõja alguseni sügisel 1899. Pärast buuride vabariikide Oranje ja Transvaali pealinnade Bloemfonteini ja Pretoria langemist brittide kätte alustasid nad ülekaaluka vaenlase vastu partisanisõda, mis lõppes rahulepingu allakirjutamisega 1902. aasta mais. Buuride vabariigid ja ühes sellega Svaasimaa Transvaali osana läksid Briti impeeriumi koosseisu.
- aastal jagasid Briti koloniaalvõimud Svaasimaa kolmeks. Kolmandik oli looduslik reservaat svaasidele, ülejäänud kaks kolmandikku Briti krooni alamatele kolonisatsiooni majanduslikuks tegevuseks. 1909. aastal said eurooplaste koloniaaltsooni jäänud svaasid viis aastat aega kolida neile mõeldud tsooni ja vabastada kolonisaatoritele maad.
- aastal moodustasid britid emamaalt määratud komissar-residendi ainuvõimu kõrvale esimese kohaliku täitevvõimuorgani, kuhu kuulusid ainult valgete esindajad. 1944. aastast alates anti ka svaasidele piiratud õigus koloonia arengus nende hõimupealiku (kuninga) kaudu kaasa rääkida. Svaasi rahva etteotsa tõusis kuningas Sobhuza II. Brittide esialgne mõte oli lülitada Svaasimaa Lõuna-Aafrika Vabariigi koosseisu, kuid pärast Teist maailmasõda seal kujunenud rassilise diskrimineerimise režiim sundis Suurbritanniat seda ümber vaatama. Svaasimaad hakati ette valmistama iseseisvuseks. Svaaside poliitiline aktiivsus hoogustus 1960. aastatel. Svaaside hõimujuhid ja kuningas Sobhuza II õukond moodustasid Imbokodvo Rahvusliku Liikumise (IRL). Koloniaalvõimud korraldasid 1964. aastal valimised täitevnõukogusse, kuhu esmakordselt kuulusid ka svaasid.
Iseseisev Svaasimaa
- aastal nõustus Suurbritannia arutama svaaside uue põhiseaduse kava ning jäi nõusse ka Svaasimaale kavandatud konstitutsioonilise monarhiaga ning laialdase autonoomiaga pärast 1967. aasta parlamendivalimisi. Svaasimaa saavutas täieliku iseseisvuse 6. septembril 1968. Esimestel parlamendivalimistel mais 1972 sai 75% valijate häältest IRL, peamine vastasjõud Ngwane Rahvuslik Vabaduskongress sai 20% häältest.
Edasi läks kõik nagu ikka enamikus koloniaalikkest vabanenud Aafrika riikides. Kuningas Sobhuza II meelest said konkurendid liiga palju hääli ja kolm kohta parlamendis tundus talle häiriv. Lisaks sai tal oma partei mõnest tegelasest kiiresti villand. Vähem kui aasta pärast parlamendi valimisi ajas ta selle laiali ja võttis 1973. aasta aprillis ainuisikuliselt kogu võimutäiuse, keelates kõikide parteide ja ametiühingute tegevuse, kuningas pidi olema kuningas.
- aastal taastas kuningas siiski mingil määral parlamendi tegevuse. Kahekojalisse parlamenti määrab 10 liiget kuningas, ülejäänud 55 valib rahvas keerulise kaheastmelise skeemi järgi. Kandidaate saavad esitada kohalikud nõukogud, mis koosnevad hõimupealikutest. Parlament täidab kuningale nõuandvat rolli ja ainult arutab valitsuse seaduseelnõusid. Kuningas võib panna parlamendi otsustele veto. Poliitilised parteid tegutsevad endiselt põranda all, meedias on kehtestatud tsensuur.
Sobhuza II suri augustis 1982. Loomulikult algasid riigis segadused, sest kuninga paljude naiste tõttu oli pretendente troonile samuti palju. Svaasimaal saab troonijärglaseks prints, kelle valib välja kuninglik perekond. Kuninga surma järel või troonipärija täisealiseks saamiseni valitseb ajutiselt kuninga ema. 1985. aasta sügisel suutis oma võimu näidata ja juhtohjad oma kätte haarata kuninganna Ntombi. Prints Makhosetive pöördus Inglismaalt kooliõpingute juurest kiiresti tagasi kodumaale ja krooniti 25. aprillil 1986 uueks kuningaks.
Umhlanga – pilliroopüha
Svaasimaa elus ei ole midagi tähtsamat kui umhlanga ehk pilliroopüha. Umhlanga’t nimetatakse svaaside iidseks traditsiooniks, ehkki on pisut arusaamatu, mis on 18. sajandi teisel poolel kujunenud rahvusriikluse puhul iidne. Igal juhul on umhlanga vaatemäng, mis on teinud Svaasimaa kuulsaks.
Kolmepäevase peo kulminatsiooniks on tuhandete paljaste rindadega tüdrukute tants, et saada kuninga väljavalituks – tema järjekordseks naiseks. Pea iga Svaasimaa tüdruk unistab saada printsessiks. Põhjus on väga lihtne. Praeguse kuninga isal oli üle 90 naise ja igale neist ehitas ta palee ning kinkis limusiini.
Umhlanga algab kogunemisega spetsiaalsesse tüdrukute jaoks rajatud laagrisse. Esimesel ööl suunduvad nad pilliroogu lõikama. Kogutud pilliroo viivad nad järgmisel päeval kuninga ema palee aeda, kus seda kasutatakse tuuletõkete rajamiseks. Viimasel päeval viiakse tüdrukud staadionile, kuhu kogunevad kuningas, kuninglik perekond ja pealtvaatajad. Esmalt peavad kuningas ja selleks kutsutud külalised kõnesid Svaasimaale aktuaalsetel teemadel. Pärast seda hakkab tüdrukute tants, mis võib kesta kolm tundi. Pealtvaatajad võivad tantsijatega ühineda või neid innustada nende jalge ette raha visates. Kuningal on õigus igal aastal tantsijate seast valida endale uus pruut, kellest saab tema järjekordne naine.
Paljarinnaliste plikade eesmärk on näidata kuningale oma ilu ja tantsuoskust, 21. sajandil on aga tantsule lisandunud veel üks nüanss. Pidustustele kutsutakse ajakirjanikke üle kogu maailma, et juhtida tähelepanu HI-viirusesse nakatunute probleemile Svaasimaal. Svaasimaa on nimelt tuntud kõrgeima HI-viirusesse nakatumise määra poolest maailmas. Svaasimaa 1,3 miljonist elanikust kannavad tervelt 27% täiskasvanutest HI-viirust.
Kuningas Mswati III ajal on umhlanga ümber toimunud ka rida skandaale. 2003. aastal tegid tantsijad riigi ajaloo rekordi, kui seal osales 50 000 tüdrukut. Kuningas ei valinud tantsijate seast aga välja üht, vaid koguni kolm tüdrukut, kes kõik olid muuseas alaealised. Pärast pikka klaarimist langes liisk siiski ühele, kellest sai kohe ka tema naine.
Samal aastal juhtus aga teinegi, veelgi suurem jama. Kuningas oli veidi varem vastu võtnud seaduse, millega taastati iidne tava – keelati seks alaealistega. Naisõiguslased asusid vihaselt kuningat süüdistama, et ta rikub omaenda vastu võetud seadust, valides tantsijate seast alaealisi pruute. Kogu lugu lõppes sellega, et kuningal tuli maksta trahvi. Selle tasus ta niimoodi, et andis ära ühe lehma.
- aastal purustati tantsijate arvu rekord ja osalejaid oli juba 70 000. Neist kõige noorem oli 6-aastane ja kõige vanem 25-aastane.
Siinkohal peab lisama, et umhlanga fotosid ei ole soovitav avaldada Facebook’is. Tuhandete paljaste rindadega tantsivate tüdrukute fotod ei pruugi mahtuda Facebooki sündsusreeglite alla ja teid võidakse siivutute fotode avaldamise eest blokeerida.
