Kaksteist on paljude rahvaste meelest püha arv. Esimestena meenuvad kaksteist juudi suguharu ja kaksteist tähtkuju astroloogilises kalendris. Aga ka kaksteist tähte Euroopa Liidu lipul.
Eurolipp võib sümboliseerida nii piibli hõimusid, Paabeli tarkade kosmilist aastaringi kui ka näiteks budistlikku kaheteistosalist sansaara-ratast. Ent kõige tõenäolisem on, et kristlik Euroopa peab tähepärjaga silmas kahtteist Jeesuse jüngrit. Kus aga asub lipul Jeesus ise? Näha teda ei ole, ent jumalana on ta pidevalt kaasas. Vabamüürlaste riitustel tuuakse välja ka säärane lipp, kus tähepärja keskel asub kolmeteistkümnes kollane viisnurk Jeesuse jaoks.
Piibli päevil valiti Juuda väljalangemise järel koheselt uus jünger Mattias, et säilitada kristliku koguduse korrapära. See ka õnnestus. Kaksteist on muutunud nii pühaks arvuks, et ehkki liiduvabariikide hulk kasvas viieteistkümneni, keeldusid Euroopa Liidu ideoloogid uusi viisnurki lisamast; vastandina Ameerika Ühendriikidele, kus nii toimitakse.
EESTI EKSPONEERIB END ORIGINAALSELT
Mitu aastatuhat vaimset traditsiooni kätkeb endas Euroopa Liidu lipp. Sellel taustal on Eesti ülalpidamine ääretult huvitav. Püüdes teadustada kodanikele võimalust minna otsustama, kas me tahame või ei taha astuda Euroopa Liitu, on riik välja nuputanud postmodernistliku kujundi. Tähelipp on keeratud pooleldi kummuli ja selle üks tähtedest ära kaotatud, nii et neid on jäänud järele üksteist. Tekib täiesti uus kujund: hobuseraud, mis eestlase mütoloogias toob õnne. Hobuseraua harude otsas aga troonib viisnurkne rukkilill, mis meenutab meie ametlikku rahvussümbolit ja on igaks juhuks värvitud veel ka ülirahvuslikult sinimustvalgeks.
Kaksteist ei ole eestlase jaoks olnud kunagi erakordne, meie lemmikarvud on pigem üks, kaks ja palju. Ning üksteist on täna päeval võibolla isegi tähtsam arv kui kaksteist. Eriti tähtis on 11. september. Viisteist aastat tagasi toimus sel päeval eestlaste läbi aegade suurim rahvakogunemine “Eestimaa laul”, kus nõuti Eestile vabadust ja iseseisvust. Kuid veel viisteist aastat varem oli lausa globaalse tähtsusega see päev: 11. septembril 1973 kukutati T?iilis Salvador Allende vasakpoolne re?iim ja tõkestati kommunismi levik Lõuna-Ameerikasse. Mis rääkida 11. septembrist kaks aastat tagasi, kui toimus uue aastatuhande alguse suur tulevärk Ameerika suurlinnade kohal, millest inspireeritud sõjakäigud ei ole maailmas tänaseni vaibunud.
Kaheteistkümnes osutab kõigi märkide järgi Eesti asendile tähepärjas. Rukkilill tavaliste viisnurkade kõrval. Ent kristlik dogmaatika näeb asja pehmelt öeldes veidi teistsuguses valguses – muudest erinev jünger on Juudas. Kristliku kultuuri tõsimeelsele esindajale sümboliseerib meie referendumikutsega plakat seda, et Eesti missioon on reeta õpetaja Jeesus, hüljata elav jumal, püüda lõhkuda koguduse tuum.
LÕPUTUSE LÕPUTU LÕPP
Teisisõnu on riigijuhtidel õnnestunud valada plakati kujundeisse meie redis- kommunistide salamissioon, mille elluviimiseks nad olevat valmistunud pimedas teki all kogu nõukogude aja: kuidas reeta, kuidas hüljata, kuidas lõhkuda see, mida mängult teeniti. Unistati sellest, et olla Juudas-pojuke õpetaja Lenini paremal käel ja viia Nõukogude Liit hukatusse.
Võibolla tõesti on Eesti missioon astuda Euroopa Liitu, et see likvideerida? Eks püsib meil ju kitsal kodutanumal ringutades kustumatult meeles, kuidas aastail 1988-1991 laamendasid eestlased korraga kuuendikul planeedil ja külvasid vastuhakuseemet. Impeeriumi targemad pead oigasid tookord: “Heitke ometi endast ära see viitsütik, enne kui hilja!”, aga me ei lasknud impeeriumist lahti enne, kui see kadus. Läänepoolne liit pidavat rahvaarvult olema idaliidust veel suuremgi.
Sümbolid on vägevad asjad: küllap avanevad visionäärsed horisondid meie ees osalt ka tänu sellele, et euroteavituskampaania mootor EL-is on pannud oma internetilogol eurotähepärja tiirlema. Sansaara ongi lõputu ringkäik maapealsete köidikute ahistuses. Ratta peatumist ehk lõputuse lõputut lõppu teame nirvaana nime all.
Liikuv kaheteistkümneosaline pärg, mis ootab peatajat, on sügavalt budistlik sümbol. Budistlik kirgastumine versus kristlaste maapealsed kannatused näib olevat me ülim valik septembri referendumil.
