20. sajandi esimesel poolel kunstiellu astunud naiskunstnike loomingut on Adamson-Ericu muuseumis käsitletud süsteemsemalt alates 1990-ndatest. Varasematel näitustel on juba esitletud mitmeid autoreid: Lydia ja Natalie Mei, Agathe Veeber, Salome Trei, Aino Bach, Karin Luts, Ann Audova. Laiem väljapanek kajastas esimeste naisskulptorite töid.
Kunsti juurde 35-aastaselt
Järjekordne näitus sarjast “Eesti esimesi naiskunstnikke” esitleb Tallinnas esmakordselt Ellinor Aiki isikupärase värvikasutuse ning peenelt rütmistatud faktuuriga maale tema viimasest loomeperioodist aastatel 1958-1969. Tagasivaateline komplekt heidab muuhulgas põgusa pilgu ka tema monotüüpiatele õpinguajast Tartu kunstikoolis Pallas ning varastele traditsioonilisi väärtusi kandvatele õlimaalidele. Fookuses on eelkõige siiski hilisperioodi värvikad kodumaised maastikud ning kunstniku lähikondsete ja Tartuga seotud teosed.
Tõstamaal 11. jaanuaril 1893 sündinud tütarlast saatis peale kukkumist 6-aastaselt raske haigus, luutuberkuloos, kogu edasise elu. Tema jõudmine kunsti juurde peale koduõpetaja ametit ja ravitsükleid Venemaa eri paigus oli täisealise inimese otsus 35-aastaselt. Ellinor Aiki (aastani 1935 Blumenfeldt) lõpetas Nikolai Triigi juhendamisel Pallase kunstikooli maali alal 1936. aastal, olles ise juba 43. II maailmasõja lõpp viis ta põgenikuna Saksamaale ja Tartusse naasis naine alles 1946. aastal. Ellinor Aiki astus kunstnike liitu, kuid juba peagi arvati ta koos paljude teistega formalismis süüdistatuna organisatsioonist välja, rehabiliteeriti aga kümmekond aastat hiljem.
Kaasaegsete mälestused
Arvan, et elujulgus on selles kontekstis päris õige sõna Ellinor Aikit iseloomustama. Oli siiski neid, kes 1950ndate lõpul tegid loomingut, mis ignoreeris sotsialistliku riigi kunstikaanonite nõudeid. Ellinor Aiki paksu värviga maalitud ning erilise mitmekihilise faktuuriga portreed, maastikud ja fantaasiaga pikitud kompositsioonid illustreerivad hilisemate põlvkondade jaoks sõltumatu väljenduslaadi võimalikkust Nõukogude Eesti kunstielus 1960ndatel.
Omaaegsete kolleegide mälestustest saame teada, et olles haigusest tingitud liikumispuude tõttu enam kui pool aastast surutud koduateljee kitsastesse oludesse, leidis Ellinor inspiratsiooni ilukirjandusest, muinasjuttudest ja luulest. Ta ei kaevanud motiivide puuduse üle ka põgusatel kunstirahva reisidel väljaspool Tartut. Karkude toel jõudis Ellinor liikuda vaid bussi trepini ning alustas kohe tööd, samas kui suur hulk teisi kunstnikke väljas asjatult edasi-tagasi saalis ja hädaldas, et ei taba paikkonnas erilist, kujutamist väärivat motiivi.
Siiras väljendusrikkus
Tänu kunstiajaloolase Tui Koorti koostatud Ellinor Aiki isikunäitusele 1969. aasta kevadel jäi Tartu Kunstimuuseumi kogudesse sadakond värvikat ja elurõõmsat, isikupärase fantaasia ning naivistlikule kunstile omase huumoriga vürtsitatud teost.
Nagu inimestel ikka, on igal kunstnikulgi siin maises elus oma tee käia. Arengut planeerides, loovuse sädet ja missiooni endas hoides ning intuitsioonil end kanda lastes võib minna nii, et päris isikupärase laadi väljakujunemiseks läheb aastaid või aastakümneid. Aeg-ajalt juhtub, et kuulatakse liialt palju õpetajaid ja arvustajaid mingi stiili või suuna jälgimisel. Seetõttu kujuneb raskeks tunnustuse magusa maitsega tembitud äravalitute teeotsa leidmine.
Ellinor Aiki on oma loometee viimasel kümnendil toonase Eestimaa maalijatest kindlalt üks isikupärasemaid autoreid. Temale naeratas saatus ja kunstnikujulguse ning andekuse sümbioosis sündis erakordse värvimeele toel autoritehnika, mis paelub siiras väljendusrikkuses tänaseni. 21. sajandi kunstisõpra kõnetavad sellel näitusel 19. sajandil sündinud Ellinor Aiki loomingu kaudu igavikulised kunstitõed ja ilu.
Näitus on lahti 10. juunini.