Poola kultuuriruumis on Kantor nii teatri kui ka kujutava kunsti kontekstis väga oluline figuur, kelle omanäoline looming on oluliselt mõjutanud Poola kunsti, teatrit ja filmi. Ka rahvusvahelises plaanis on Kantori omal ajal uuenduslikud ning väga omanäolise ja mõjusa visuaalse maailmaga lavastused tuntud. Kumu näitus tutvustab Kantorit kui lavastajat ja stsenograafi – lavakujunduste, etenduste ja häppeningide dokumentatsioonide kaudu – ning kui maalikunstnikku – maalide, assamblaa?ide ja joonistuste-visandite kaudu. Vahetult enne Teist maailmasõda Krakówi kunstiakadeemias maali õppinud kunstniku pikk loometee hõlmab kogu 20. sajandi teist poolt, Kumu näitus keskendub aga aastatele 1960-1975, mida võib pidada Kantori loomingus kõige intensiivsemaks ja viljakamaks perioodiks, mil Kantor töötas välja talle eripärase kunstikeele.
Dialoog Foksal galeriiga
Kantori loominguga on juba põgusalt tuttavad need, kes mäletavad Kumu kahe aasta tagust näitust “Me näeme teid. Foksal galerii tegevus 1966-1989”, mis tutvustas selle Varssavis sula ajal ärksamate kunstnike poolt algatatud ettevõtmisega seotud kunstnikke ja toimunud näitusi. Kumu näitusel oli esitatud ka paar maali Kantorilt, kes oli Foksal galerii üks ideoloogilisi suunaandjaid ja dialoogipartnereid ning kuna Kantor käis regulaarselt välismaal, siis ka väärtuslike vaba maailma kunstiuudiste tooja.
Foksal galerii ümber moodustunud kunstnike ja kriitikute üks olulisemaid juhtmotiive oli tähelepanu suunamine lõpetatud kunstiteoselt kunstiloome protsessile. Foksali manifestid kõnelesid sellest, et kunstiteos on tõeliselt elus selle sünnihetkel ning niipea, kui töö on raamistatud ja galeriiseinale asetatud, läheb teose tõeline kreatiivne jõud vaataja jaoks juba kaduma. See idee on väga lähedane Kantori näitusele “Populaarne näitus ehk võimatu näitus”, mis toimus aastal 1963 – enne Foksal galerii asutamist. Näitus esitas 937 juhuslikult ja läbisegi paigutatud eset – märkmepabereid, kirju, ajaleheväljavõtteid, kalendreid, aadressiraamatuid, kaarte, pileteid, fotosid, visandeid jne -, tähtsusetuid märkmeid, mis ometi kuulusid tööprotsessi juurde, olid loomingu kõrvalsaadused, mõtteprotsesside jäljed. Kantor soovis pöörata tähelepanu tavamõistes väärtusetutele esemetele, mis ei ole veel saanud kunstiteoseks, et näidata, kuidas kunstiteos ei ole mitte tööprotsessi resultaat, vaid ka see protsess ise. Kantori protsessuaalsuse väärtustamine konventsionaalse ja selgelt raamistatud kunstiteose asemel viis ta aga 1960-ndate teisel poolel esimeste Poola häppeningide loomiseni.
Kantor on Teise maailmasõja järgse kunstimõtte esindaja. Tema loomingu käimapanev jõud on representatsiooni ületamine ning kunstiteose autonoomsuse saavutamine. Kantori loomingut iseloomustab Teise maailmasõja järgne Adornost lähtuv antiesteetika – pärast Auschwitzi ei ole luule kirjutamine võimalik. Kantor on üleva vastu kunstis ning teda paeluvad “vaesed objektid” – prügi, kasutud asjad, väärtuse kaotanud ja äravisatud esemed -, mis leiavad tema loomingus olulise koha ning haakuvad nii sürrealistide leidobjektide kui ka ready-made kunstiga.
Kujutav kunst ja teater
Kantor oli hariduselt maalikunstnik ning pöördus oma pika loometee jooksul ikka ja jälle maali juurde tagasi. Teatrilavastajana oli ta rangelt võttes amatöör, ent tagasi vaadates jääb tema loomingu olulisem osa just teatri valda. Kantori tegevus teatris ja kujutavas kunstis on ühendatud, ta töötab teatrikujundeid välja kujutava kunstniku töövahendeid kasutades ning vastupidi, kannab teatris tekkinud ideid ja kujundeid üle maalikunsti. Tema looming nii kujutavas kui teatrikunstis läbib selgelt ühiseid etappe ning ta lahendab laval ja lõuendil paralleelselt samu probleeme. Näiteks informalismi, sõjajärgse abstraktse ekspressionismi Euroopa vaste, mis rõhutab intuitiivsust ja spontaansust, viib Kantor lavale märksõnade “vormitus”, “dekompositsioon”, “lahustumine”, “lagunemine”, “juhuslikkus” näol. Järgmine faas – Nullteater (1963) – püüab kaotada igasuguse representatsiooni: lõuend on tühi ning näitlejad ei kehasta karakterit. Häppeningi (1967) faas aga lahkub galeriist ja teatrist ning püüab kaotada piiri kunstiteose ja elu vahelt.
Avangardteatrist surmateatrini
Tadeusz Kantori nimega käsikäes käib nimi Cricot 2 teater. Kantor lõi selle alternatiivteatri 1955. aastal koos mõnede radikaalsete kunstnikega, kes otsisid loomingus uusi väljendusvahendeid. Nende – teatri kontekstis amatööride – eesmärk oli luua konventsionaalse teatrikeelega pidevas kriitilises dialoogis olevat autonoomset teatrit. Viieteistkümne tegutsemisaasta jooksul tõi Cricot 2 lavale vaid kümme tükki, igaüks neist markeeris loomingus uut arenguetappi. Cricot 2 peamiseks esinemispinnaks oli Krzysztofory galerii Krakówis. Institutsionaalsetes teatrites esinemine Cricot 2 puhul kõne alla ei tulnud, ka teatri sõnavara ei pidanud Kantor enda lavastuste puhul õigeks kasutada, rääkimata muudest teatrikonventsioonide ületamise püüetest nagu piiri kaotamine lavategevuse ja publiku vahelt, lineaarse jutustuse lõhkumine, esitatava teksti ja tegevuse vahelise koherentsuse kaotamine jne.
Kuni 1975. aastani kandis Kantori teatriotsinguid dialoog teatrikeelega ning soov murda lavastus lahti reaalsuse illusiooni loomisest. 1975. aastal algab Kantori loomingus uus ning senisest erinev, autobiograafiliste motiividega ajajärk, mille algust märgib lavastus “Surnud klass”. Mäluteater või Surmateater tegeleb mälu olemuse ja mäletamise probleemidega: lavastus saab alguse Kantori mälupildist – lapsepõlve klassitoast. Surnud klassi kuuluvad vanainimesed, kes oma kaamete nägude ja tardunud liigutustega näivad justkui kuuluvat surmavalda. Nad kannavad endaga kaasas mannekeene, oma nooruspõlve kehastusi – see on minevik, mida kunagi tagasi ei saa, elukoorem, mida kuidagi maha ei raputa.
Järgnev lavastus “Wielopole, Wielopole” (1980) saab alguse ühest perekonnafotost, mis kujutab Kantori ema ja Esimesse maailmasõtta minevat (ja seal langenud) sõdurimundris isa. Kantor kannab foto üle mäluruumist lavaruumi – pidevalt korduvate mälupiltide ja tähtsusetute, juhuslikult lapse mällu jäädvustunud tegevusekatketena. Mäluteatri ajajärk, kuhu kuulub viis lavastust ning millega Kantor tegeleb kuni surmani 1990. aastal, on tõenäoliselt tema suurim panus maailmale, kõige autonoomsemalt ennast kehtestav ning toob Kantorile kiiresti ka rahvusvaheliselt laia tuntuse. Alates “Surnud klassist” mängiti Kantori Mäluteatri lavastusi juba üle maailma.