Ühiskondlikult kasuliku töö tunnid tuli iga veerandi lõpus koolis täis saada. 50 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd pidi siis tehtud olema, muidu justkui vaheajale ei saanud.
*
Mulle oli müstika, kust need tunnid tulema pidid, ja minu meelest oli ka õpetajatele müstika, mille järgi neid tunde kirjutada. Aga päeviku lõpus oli nende jaoks koht. Ja kui reegel oli kehtestatud, ega siis ei olnud asja küsitleda reeglit, et mis kuradi tunnid ja milleks.
Need tunniraisad tuli täis nihverdada.
Tunde sai näitlike õppevahendite valmistamise eest või lehtede riisumise eest või jumal teab mismoodi pugemise eest.
*
Õpsidele oli see kohati mugav. Kui nad tahtsid oma kabinetti mingit veidrust lasta õpilastel valmistada, siis oli tänulik orjakari ootamas – eriti kui oli teada, et see õps pärast tunde jagades ei koonerda.
Samas, õpsi positsioonist, kas sul on mõtet tellida mingilt nahavedajast loikamilt stendi või muud värki. Ta instrueerimine on ju lõputut rist ja viletsus ja see, mis ta pärst valmis soperdab, tuleb nagunii kohe ära visata.
Paneks ta parem lehti riisuma. Neid ta muidugi ei riisu ka korralikult, aga vähemalt ei pea teda niipalju juhendama.
*
Ma ei tea, mis oleks juhutnud, kui ma südamerahuga ühiskondlikult kasuliku töö oleks tegemata jätnud? Ja keeldunud seda suvel järele tegemast? Kas ma oleks istuma jäänud? Kas kellelgi õnnestus sellisel põhjusel istuma jääda? Vaevalt.
Kuidagi sai neid tunde ka võltsitud, aga ma ei mäleta, mis imenipiga, sest mõni õps pidi ju alla kirjutama. Vist oli meil mingi praktikant, kes viskas poolfiktiivselt päevikusse kirja.
Näiteks lükkasime ta klassis pingiread sirgeks ja ta kirjutas meile kümmekond tundi päevikusse.
Valetamist ja nihverdamist tuli õppida varakult.
Ja ma kujutan ette, et paljudel on väga raske selgeksõpitud valetamist ja nihverdamist nüüd unustada. Sest unustada õpitut võib olla palju raskem kui õppida.
*
Olen varemgi öelnud, et eesti keeles puudub oluline sõna, mis inglise keeles on unlearn – õpitust vabanemine. See pole päris unustamine, unustamine on forget, eks ole. Anlöönida on ikka väga raske. Kas te suudaksite unustada, et kaks korda kaks on neli – kuradi raske, eks ole ju. Seda ei unusta ka surma ähvardusel ära.
Kunagi sabasseismise hästi selgeks saanutena, kipume me näiteks võtama sappa seal, kus pole vaja sappa võtta – kasvõi laevale minnes ja nügime üksteist, et saada sabas paremaid kohti, ja läheme tuttava juurde, kes eespool on juba parema koha kätte saanud.
Nii on nooremad rääkinud, kuidas kontoris või poes tahab mõni vanem inimene justkui pakkuda altkäemaksu või vihjab, et ta on kellegi sugulane või tuttav – lootuses saada paremat kohtlemist või paremat asja osta. Ei mahu pähe, et midagi praemat pole kuskilt võtta, letialune on tühi, kõik parem on niigi hõlmad lahti – ja isegi jalad lahti – väljas.
Täitsa tüng, kui arst parandab kommikarbi eest hambad sama hästi ära kui ilma kommikarbita.
*
Ühiskondlikult kasuliku töö tunde sai ka vanapaberi eest.
Kord jäi mu isal töö juures suur pinu vanu raamatuid üle – Stalini-aegseid, vist remonditi mingit vana raamatukoguruumi. Ja isa lasi selle vedada meie kooli kuuri juurde. Seda oli mitu tonni.
Korraga ei tahtnud ma anda vanapaberit ära viis või kümme kilo, aga paar tonni. Olin veoautoga kohal.
Ja nõudsin selle eest ühiskondlikult kasuliku töö tunde vaata et surmani või kooli lõpuni ja vaata et kogu klassile, kui mitte koolile. Konverteerisin peas ludinal antavad tonnid saadavateks tundideks.
*
Ma olin elanud helesinistes unistustes. Mulle ei tahetud selle röögatu vanapaberihunniku eest anda ühtki tundi, sest nagu õpetaja ütles, ma polnud ju ise kasulikku tööd teinud. Mu isa vedas lihtsalt paberi kohale.
Kurat! Mis see luges!
Ma tahtsin küsida, et kas siis, kui ma tooksin suvi otsa näiteks ühte vanapaberilehte jalgsi Astrahanist ja näeksin vaeva palju tunde – oleksin ma väärt mõnda tuhandet ühiskondlikult kasuliku töö tundi? Hindate te efektiivsust või ei?
Või hea küll, kui mina pean täpselt 50 tundi higistama, ma võtan siit ühe kilo siis kaasa ja viin koju ja toon homme kooli, et ikka mina oleksin tööd teinud ja nii kooliaasta lõpuni – lugege palun need tunnid siis kokku. Ja kas tahate, et ma võtan kaasa kilo või kaks? (Mis siis, et koolikott kaalus nagunii umbes kaksteist kilo – sisaldades jumal teab mis mahaäritavat pahna.)
Ja näiteks eile õhtul mõtesin ma tund aega Leninist, see oli raske töö – palun kirjutage selle eest mulle üks tund.
Õpetaja sellise sürriga ennast muidugi peedistada poleks lasknud.
*
Mõtlesin kurjalt, et tassin kogu selle paar tonni sealt minema, niisama ei kingi ja panen tule otsa – minu isa toodud paber. Ükskõik kaua see aega võtaks – tassin minema. Ja ilma igasuguste kasulike tundideta. Miks ma peaksin selle varanduse ära andma, kui ma tundigi ei saa.
Ma ei mäleta kuidas asi lõppes. Vist jõud sime õpsiga kompromissile ja ma mingid tunnid ikka sain, aga õpetajal oli allkirja andes nägu, et ausalt ma neid nüüd küll pole saanud ja ta annab need kümmekond tundi mulle vastu tahtmist.
Sellega ma harjusin pikapeale ära, et kui ma oma arust aus olen, siis ega ma tegelikult küll aus pole. Et sisemisel ja avalikul aususel on vahe. Seda on kah raske anlöönida.
*
Ma olin ikka loll. Ma oleks pidanud laskma isa vanapaberitonnid maha panna kooli naabermaja keldrisse. Ja siis sealt keldriukselt vanapaberipakke, ehk kasuliku töö tunde, vajalistele müüma, minust oleks saanud rikas mees. Mul oleks peagi olnud palju nätsupabereid, näpukumme, kapronkuule, marke ja palju muud ilusat ja vajalikku. Kadedus kihvatab praegugi südames, kui ma mõtlen, missuguse varanduse ma õpsile lihtsalt ära kinkisin. Ah, ebaõiglane oli see aeg.
