PUHAS PÕLVKONDADE VAHE. VÕI MITTE: Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonsein on kunstnikest ema ja tütar, kelle koosnäitusel kohtuvad ema hillitsetud värvigammaga õlimaalid ja tütre linoollõike tehnikas hiigelmõõtmetes graafilised tööd. Mark Raidpere uuris ning pildistas ema ja tütre kunsti ning põlvkondade omadusi.
Mark Raidpere: Miks ja kuidas te siin galeriis siis üheks saate?
Regina-Mareta Soonsein: Algimpulss ei olnud tegelikult üldse meie poolt. Minu tädi Maret Nukke ehk siis Malli õde teatas meile eelmine suvi, et „Kuulge, kas te teate, et selline müstiline number on tulemas, kui vaid kord elus on teie vanusevahe täpselt kahekordne.“
Mall Nukke: Ehk siis mina olen 54 ja tema 27, veel viimaseid nädalaid! Reginal on aprillis sünnipäev nimelt.
Regina: Et selline maagiline numeroloogiline seis, siis mõtlesime, et väga äge oleks teha sel puhul näitus.
Mall: See oli sinupoolne ettepanek. Kunagi me juba tegime koos näitust ja siis sa ütlesid, et seda ei juhtu enam kunagi! Ma kaaperdasin Regina töö ära lihtsalt, aastal 2011.
Regina: (Leebelt) Ma nii õudselt solvusin siis! See on hea väljakutse muidugi, kui ise oled alles noor tegija ja teed juba sellise väljakujunenud reputatsiooniga inimesega koos, kes tegelikult ei tee kunagi näitusi kellegagi kahasse. Grupinäitustel osalemine on muidugi teine asi.
Mall: (Resoluutselt) Ma ei tee jah!
Mark: Mis näitus see oli?
Mall: See oli Hobusepea Galeriis ja Tartu Kunstimajas, „Urban Mystics“. Regina tätoveeris seanaha tükkidele minu kavandite järgi tattoo’d ja mina sulatasin need tükid Photoshopis modellide ihudele – tuntud brändide logod justkui moonutatud kujul. Ja Regina oli solvunud, et minust räägitakse ja temast üldse ei räägitud.
Regina: (Naerab) Pigem oli nii, et mina tulin algselt sinu juurde suure mõttega, et teeme nüüd koos sellise näituse. Olin noor, vastik, väike ja vihane ja tulin ilgelt provokatiivse ideega. Ise läksin selle mõttega kuhugi täiesti omasse suunda, aga Mall võttis ja sünteesis selle oma mõttesse. Ja lõppkokkuvõttes jäin ise selliseks, noh… tehniliseks teostajaks, eks ole.
(Mall kõkutab naerda)
Mis on tegelikult väga fain, sest kui ma mõtlen nendele ideedele, siis olid need väga toored. Nüüd on piisavalt aega mööda läinud, aga sel hetkel ei olnud mul sellist oma käekirja veel välja kujunenud.
Mall: Ütleme, et kunstniku kapatsiteet oli väga nõrk.
Regina: Väga toores, just!
Mall: No nüüd saad aru. Kuid praegu tegin mina oma maalid sinu tööde järgi, nüüd on just teistpidi. Ma teadsin, et tal tulevad välja suured asjad, minul nii suuri asju ei ole. Möödunud aasta lõpus hakkasin maalima, lõpetasin kõik need neli uut maali jaanuaris ära (Mallil on näitusel kokku kuus maali – M.R), et kuidagi Reginaga kokku sobida.
Mark: Nii et Regina sundis sind tööd tegema?
Mall: (Tõrksalt nõustudes) Ütleme nii jah. Nii vähe, kui mul aega oli, kogu aeg mõtlesin, et pean ikka tegema. Ja et mida teha, sest tema laadi jäljendada ei ole mõtet, vaatasin mateeria pinget ja liikumist pigem teise külje pealt. Ja mulle meeldib õudselt Kazimir Malevitš muidugi. Niisiis võtsin inspekat sealt, tsiteerisin teda. Olen ammu tahtnud neid maale teha ja mõtlesin, et sobitan selle soovi ja Regina näituse kokku.
Regina: Mall toob ka alati välja, et meie mõlema suur tehniline baas on joonistamine. Aga teine asi on veel see, et kui me ka kunstist räägime, siis me tegelikult mõtestame asju hästi sarnases mustris. Et selline universaalne, metatasandil mõtlemine on sama. Kasvõi Malevitš oma suprematismis Mall: (Vahele) Ta otsis ikka suurt ideaali.
Regina: …universaalne, kõike hõlmav kontseptsioon, mis väljendub mateeria mõtestamises. Kuigi me kasutame väga erinevaid meediume, jookseb idee ja tunnetuse tasandil kõik samasse kohta välja.
Mall: See on põnev, et Regina õpib praegu Tartus Pallases maali, lõpetab sel aastal, ja samas teeb graafikat. Mina lõpetasin EKAs graafika ja teen ainult maali, graafikat pole teinud juba aastaid.
Regina: Tegelikult õppisin ma alguses neli aastat Tartu Kunstikoolis illustratsiooni erialal, mis seal 2011 avati – sisuliselt raamatu- ja meediaillustratsioon – ja alles siis läksin maali õppima. Mul oli jumala tõsimeeli plaan jäädagi sellele alale, et mitte kujutavas kunstis Malliga võistlema hakata. Kuid illustratsiooni lõpusirgel hakkasin avastama graafikat, kui käisin sõbrannal Halles külas, kus oli üks tüüp, kes tegi graafikat, ei mäleta ta nime. Hästi perfektsionist muidugi, ta tegi sellist mõnusat optilist graafikat. Ja siis tekkis tunne, et joon ei pea üldsegi tasapinnaline olema. Näiteks Peeter Alliku joonekäsitlus tuleneb valgusest ja varjust. Ja siis ma sain aru, et joonega saab anda ka vormi edasi. Mind huvitab just see, mispidi vorm liigub. Hakkasin katsetama, kuidas läbi joone mateeriat käsitleda, tuua seda niimoodi painutatult, optiliselt esile. Enne siin näitusel väljas olevat seeriat tegin ma töid modellipõhiselt, figuratiivsus on mulle alati meeldinud.
Mall: Ka need tööd siin on väga kehalised.
Regina: Jaa! Aga modellide kasutamine pildi alusmaterjalina muutus mulle ahistavaks. Siinsed tööd joonistasin suure grafiidipulgaga linooli peale, vaba käega ja siis lõikasin. Kui võtta töö aluseks reaalne keha või pilt, siis on moonutust luua jube keeruline, et ta jääks kuidagi tõesti voolav ka.
Mall: Ja mina jällegi kasutan oma tööde alusena just pilte, fotosid. Varem, ehk selles eas nagu Regina praegu, olen teinud palju vaba käega töid. Praegu tahan just PISIASJADENI foto sisse minna, mulle pakub lausa füüsilist naudingut üksikasjadeni kujutada seda, mida olen ise pildistanud.
Regina: Aga maalis mulle fotorealism meeldib!
Mall: Ma pildistan ise, otsin valgused, töötlen Photoshopis natuke ja siis maalin. Aga mingis etapis jätan selle foto kõrvale ja vaatan maali ilma selleta. Alustan fotost, aga jätkan nii-öelda peast. Maal on fotost erinev, mis mõte tal muidu oleks. Maalis tekib teine energia.
Mark: Aga ikkagi, miks sa lähtud fotost?
Mall: Sest mind kohutavalt huvitab realismus. See annab mulle realistliku põhja, peast ei suuda sa imepisikesi nüansse iial meelde jätta.
Mark: Ja miks mitte maalida natuurist?
Mall: (Äratundvalt targutades) Vaata, natuurist võib maalida, aga seal valgused muutuvad. Ma peaks siis iga päev täpselt samal kellaajal seda objekti vaatama. Fotos on see fikseeritud. Muidu ootan võib-olla nädal aega seda ilma, et valgus oleks täpselt see, mis eelmisel korral oli. Ja maalimine võtab ikka päevi aega, nädalaid.
Mark: Kui ütled, et kasutad fotosid realismi huvides, siis minu meelest on foto olemuslikult valelik, lummav illusioon. Mina sealt reaalsust ei otsi. Peame praegu muidugi eri aspekte silmas.
Mall: Ma räägin just vormilisest väljendusest. Kui sa ülimat täpsust tahad iga varju ja nüansi suhtes, siis sa ei saa natuuri usaldada!
Mark: See uljas väljaütlemine tuletab mulle muidugi meelde, et sul ei tule kunagi enesekindluse reservidest puudu.
Mall: No aga kelle seisukohalt sa räägid siis, ikka enda seisukohalt ju. Minu jaoks asjad ongi NII. Teinekord on asjad KA muutumises, kolmas kord on jällegi NII.
Regina: Kuna ma praegu lõpetan siiski maali eriala, siis nagu Mallgi, teen fotorealistliku maaliseeria. Miks on foto seejuures minu jaoks oluline? Kuna ma käsitlen seerias orgaanikat, mis on kaduv, näiteks hallitus, siis ei ole seda hetke enam hiljem võimalik tabada, sest see orgaanika kaob. Teiseks on kaader justkui mõttepaus, hetk, mille sa paned maalides igavikku. Juurde tuleb maaliline energia, mis on käe ja lõuendi kontakt, kuhu salvestub kunstniku tunnetus. Maalis ta võtab uue mõõtme, mida ei ole fotos, aga samas foto võtab selle pausi.
Mall: Üks on fotorealism ja teine veel hüperrealism. Viimane on see, kus sa teed mitu fotot ja paned sellest kokku ühe pildi, mille pärast maalid – väga veenvalt ja väga realistlikult seda, mida fotos tegelikult üldse ei olegi! Hüperrealism on minu meelest veel huvitavam – see on puhas vale!
(Kõik hoiavad väitest ehmunult kaua hinge kinni, siis naeravad veelgi kauem)
Mark: Räägime nüüd käesolevast näitusest. Sul, Regina, on siin üks keeruline sõna pildiseeria pealkirjaks pandud.
Regina: „Kiraalsus“. Üritan seletada: see on füüsikaline fenomen, kus füüsikalises maailmas kahte täiesti identset asja ei eksisteeri. Näiteks kaks kätt, mis võivad olla peegelpildis, aga mitte identsed. Kasvõi juba sõrmejäljed. Iseenesest nad käivad küll kokku, nad on peegeldus, aga nad pole identsed. Alati on sees nihe või eripära. Graafilised tõmmised on ka kõik projektsioon või peegelpilt trükiplaadist endast, samas juba trükkimisel tekivad mingisugused konarused, ebaühtlused. Olen ka teadlikult vältinud täismusta trüki tegemist, mida graafikas enamasti kaitstakse, tõmmis peab olema puhas ja terviklikult trükitud. Aga siinkohal meeldis mulle just see maaliline ilu ja just see, et ta on erinev ja ta ei ole üks ühele peegeldus sellest, mis on lõigatud. Ka fragmentaarsus – kõik need tõmmised on võetud erinevates formaatides ühest samast tervikust. Aga kui tervikut vaadates näeb ühte figuuride koostoimet, siis välja kadreerides tekivad juba abstraktsed maastikud, oma lugudega.
Mark: Ja näitusesaali keskse, suure pannoo nimeks on „Mõtteta mõte“. Palun seleta oma… mõtet.
Regina: Kogu see asi sai alguse sellest, kui mulle helistati Tartus augusti keskpaigas, et vabanes näitusepind oktoobri keskpaigaks Kunstimaja väikeses saalis, kas tahaksin teha? Absoluutselt! Olin väsinud vanade tööde ringi keerutamisest ja tahtsin kindlasti uut teha. Et tundus keeruline teha kümme erinevat tööd, otsustasin teha ühe suure, isegi sein sai selle tarbeks üle mõõdetud. Ideed küpsetades mõistsin, et olen kogu aeg üritanud teha asju mingisuguse kontseptsiooni alusel ja hakkas huvitama, et kui ei mõtestaks kõigepealt asju lahti, vaid kõik tuleks täiesti füüsiliselt enda seest ja mõtestaks retrospektiivis. Hakkasin lihtsalt kuskilt pihta. Töö käigus sain aru, millised enda pinged või minevikud materialiseeruvad. Ma ei tahaks selle jutuga kaugemale minna, sest küllap iga inimene näeb erinevaid tahke ja sel juhul ei saa ta mitte minult küsida, mis ma sinna tegin, vaid peab endalt küsima, miks ta selliseid peegeldusi näeb. Ma võin kirjutada ette, aga sel juhul võtan vaatajalt ära selle vastutuse seal midagi näha. „Mõtteta mõte“ ei tähenda, et ta oleks mõttetu. Inglise keeles kõlab ehk õigemini – „Mindless Meaning“ – ilma ratsionaalse mõistuseta tähendus. Kui võtame ära kultuurilise tausta, selle, mida me millestki teame, mis siis alles jääb? Kuidas me päriselt asju tajume, mida me siis enda seest välja kougime? Selline oleks siis selle asja… mõte.
Mark: Ja Mall, sinu pealkirjad ka! „Basic“ 1-2-3?
Mall: No see on see põhiline, eks ole. Ma isegi ei suutnud seda eesti keelde tõlkida. Põhiline või primaarne see pole, basic on selline… baas. Need ma tuletasingi Malevitši kolmest tööst – must ruut, must rist ja must ring, mis on möödunud sajandi algusest ja asuvad Peterburi Vene Muuseumis, käisin aasta tagasi vaatamas. Selline maailma paikapanek, et kõik on LIHTNE! Ja mina tegin parafraasina 21. sajandi prügikotimaailma, PÕHILINE – prügikott kokku laotud, risti asetatud ja ringjasse korvi pandud. Kilemaailm, mis inimestel peas vasardab. Natuke selline öko-möko värk ka võib-olla, heheh. (Õela lõbususega) Irooniliselt, et räägime tarbimiskultuurist ja koristusvärgist, aga samas iga oma hingetõmbega reostavad inimesed seda maailma nii palju, et pärast tuleks kuu aega koristada. Pole midagi parata, me oleme parasiidid!
Mark: Ja kaks eelmise aasta maali nime all „Vaga vesi“.
Mall: Natuke õline vesi jah. Ma tundsin, et pean need sisse võtma, et oma tööd Reginaga seostada. Mina nii sügavalt ei mõtle kui Regina. Aga nägin seal sisuliselt süngemaid tagamaid ja puht vormilist võimalust oma asju tema omadega ühildada. Samuti „Lateks-roos“. See on ka selline noh… lateksist on roos… on lihtne asi ju.
Regina: Tõesti, mis siin segaseks jääb?!
(Üksmeelne naer)
Mark: Ema ja tütar nagu siga ja kägu! Selle panemegi intervjuu pealkirjaks.
Mall: (Rõõmsalt nõustudes) Väga hea! (Ebakindla ärevusega) Kumb see siga on? Kes see kägu on? (Rahunedes) Tegelikult ma ütlen ausalt, et mina olen selline iroonilisem, Regina võtab asju tõsiselt. Mulle meeldib lihtsalt aeg-ajalt mängida ja mulle meeldib, kui minu tööde üle ka aeg-ajalt naerdakse.
Regina: (Pilkaval toonil) Tead, see viskab endal ka üle, küll ma jõuan veel sinna, kus sa praegu oled. Praegu olen ma kohutavalt tõsises perioodis.
Mall: Sa oled tohutult motiveeritud! Hiljem on mängu lõbu tähtis, et loobid midagi välja ja vaatad, kuidas siis läheb. Aga see on isegi hea tasakaal, keegi peab tõsine ka olema. Ja ei saa nii, et kõik on tõsised või vastupidi, naljaninad.
Regina: See dramaatiline tõsidus minu töödes tuli osalt ka protsessist endast. See suur pannoo pidi Tartu näituse jaoks tohutult kiiresti valmima. Kas see energia salvestus sinna töösse? Ma ise näen seal küll Viiralti „Põrguga“ mingisuguseid paralleele. Esimene figuuriplokk, mis ma tegin, oli rahulik ja sume. Mida edasi ma mingitele kohtadele hüppasin, siis kui avamise päev hakkas lähenema, muutus ka töö pingelisemaks. Olin ennast eelnevalt töö komponeerimisest distantseerinud, tegin jupi kaupa ja siis hakkasin ühendama. Kui tervis hakkas ära kukkuma ja kui käsi oli juba katki ja kõik muud asjad, eks sealt see dramaatika tuli.
Mall: Sõrmed olid kinni teibitud, ühe lõikas noaga katki ka. Lõpupoole oli see juba päris kole vaatepilt.
Regina: Seda tean nüüd täiesti kindlalt, et uuesti ma sellist asja sellise perioodiga enam kunagi teha ei kavatse. See on laastav. Aga tehtud sai vähemalt!
Mall: Valmis!
Regina-Mareta Soonsein
Sündinud: 1991
Haridus: Kõrgem Kunstikool Pallas, Maal (2015–…), Tartu Kunstikool, Illustratsioon (2011–2015)
Välispraktikad: Läti Kunstiakadeemia, Reykjaviki Kunstikool
Tartu Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige; õpetaja Tartu Kunstikoolis
Mall Nukke
Sündinud: 1964
Aastail 1977–1979 õppis Mall Nukke Tallinna Lastekunstikoolis, 1981–1983 Tallinna Kopli Kunstikoolis, 1982–1983 käis Kivihalli Kirjakoolis Tallinnas, aastail 1985–1992 tudeeris Eesti Kunstiakadeemias, omandades magistrikraadi graafikas. Ta on aastast 2009 Eesti Maalikunstnike Liidu liige, 1992. aastast Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige, Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1992. 1998 valmis temast lühifilm „Mall Nukke“ (Eesti Televisioon).
Mall Nukke töid on KUMU-s, Tartu Kunstimuuseumi, Rauma Linnamuuseumi (Soome), Viinistu Kunstimuuseumi ja OÜ Sadolini (Eesti) kunstikogudes, Vexi Salmi kunstikogus (Soome) ning Nef Galeriis (Kiiev, Ukraina). 1996. aastal pälvis Mall Nukke Sadolini kunstipreemia.
Näitus „2 ÜHES“ Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonsein
Galerii ArtDepoo (Jahu tn 12, Tallinn)
04.03 – 28.04.2019