Tallinna linnavolikogu liige Elmar Sepp ei ole mingi erand, ikka tuleb Kaitsepolitseil aeg-ajalt mõni poliitik Toompuiesteele vestlusele/ülekuulamisele toimetada. Sageli põhjusega ja siis jätkub juttu kauemaks. Lausa nii kauaks, et külaline peab veetma öö kapo katuse all. Sepa kunagise parteikaaslasel, omaaegse Koonderakonna juhi Peeter Lorentsiga nii ei läinud, kuid kapo 15 aasta tagune toimik viitab sellele, et vestlusel pidi temagi käima.
Toimiku kohaselt vaagis kapo rohkem kui kolm aastat võimalust, et Riigikogu riigikaitse- ja kaitsepolitsei järelevalvekomisjonide liige, ent samas ka terav opositsionäär võis smugeldada relvi mässulistele jäägritele. Sealt pole enam pikk maa kahtlustada juhtivat poliitikut riigikaitsekomisjonis riigipöördekatses 1993. aastal.
Ajalooline kontekst oli tollal selline.
A. Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii oli Toompeale alluvatest kaitsejõududest lahku löönud ning kuulutanud, et nad tunnistavad vaid sisuliselt töö lõpetanud eksiilvalitsust (mis oli oma volitused üle andnud) ning
B. Eestisse saabus tuhandete kaupa illegaalseid/registreerimata tulirelvi.
Salatoimik: relvad mässajatele
Kõik algas sellest, et 1993.-1994. aastal saatis Soome Keskkriminaalpolitsei (Keskusrikospoliisi) kapole nimekirjad ja tollideklaratsioonid 1993. aastal Soomest Eestisse saabunud ligikaudu 7000 tulirelva kohta, millest 23 Smith & Wesson-, Walther-, Glock-, Beretta ja Taurus-tüüpi püstolit ja revolvrit saabus ajavahemikus 31. maist 22. juunini, seega paar kuud enne Pullapää sündmusi ehk jäägrikriisi kellegi Peter Lorenzi nimele. Vähemalt teadaolevalt ei ole need relvad ka 15 aastat hiljem kusagilt välja ujunud ja tollal väitsid politseinikud, et sellenimelist isikut Eestis ei ela.
Lorents ise mainis siis, et ta ei tea rohkem nimekaime kui ta oma vanem poeg, kes ei tegele relvadega.
Soomest läksid relvad välja ametlikult deklaratsioonidega (JOKK), aga Eestisse need ei jõudnud. Vähemalt mitte registreeritult. Teades, kes poliitikutest kõige rohkem jäägreid toetas, ei olnud politseinikel raske nimesarnasusele toetudes smugeldajale prototüüpi leida.
Relvad pärinesid mainekast firmast OY Finn Enterprice, ent samast poest pärinesid paraku ka paljud illegaalselt Eestisse saabunud relvad. Mõnest neist sai mõrvarelv. Samal ajal tolle uurimisega 1994. aastal pidas Kaitsepolitsei ka ise läbirääkimisi relvade hankimiseks kaupluse omanikult William Wadsteinilt ehk “Vatsu-Willilt”. Kaup jäi katki ilmselt eetilistel kaalutlustel.
Uurimine sumbub
Kaitsepolitsei tollane ametlik kommentaar oli traditsiooniliselt lakooniline: Riigikogu liige Peeter Lorents ei ole osaline üheski nende algatatud kriminaalasjas. Sellest hoolimata pidas kapo signaali piisavalt tõsiseks ja 1994. aasta suve lõpus vestles Kaitsepolitsei tollane peadirektor ja praegune siseminister Jüri Pihl isiklikult Lorentsiga info paikapidavuse asjus. Seda vestlust kinnitas paar-kolm aastat hiljem mitu endist Keskuurimisbüroo ametnikku. Sama nimekirja relvadest ja tollideklaratsioonid saatis kapo edasi ka Keskkriminaalpolitseile, ent uurimine ei viinud sihile.
Relvad banaanivabariiki
Lorents oli 1993. aastal vaheldumisi Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees ja aseesimees, samuti tollase Koonderakonna esimees ja aseesimees ning kuulus ka Kaitsepolitsei tegevust uurivasse komisjoni.
Tollane Riigikogu liige ja samuti jäägrite avalik toetaja Jüri Toomepuu mainis kunagi, et kord ühel ametlikul vastuvõtul Soomes, kus viibis ka Lorents, lubas sealse parlamendi (Eduskunta) riigikaitsekomisjoni esimehe isiklik tuttav peomeeleolus kohalolijate kuuldes varustada kõik soovijad kõikvõimalike relvadega.
Aastaid hiljem meenutas Lorents ise seda nii: “Mingil ajal osalesin ma riigikaitsekomisjoni koosseisus ühe Aasia riigi aukonsuli vastuvõtul? Seal viibis ka Soome poliitikuid ja minu teada oli seal kellelgi kaasas materjale mingisugustest relvasüsteemidest. Soomlane ise aga tegeles rohkem elektro-optilise tehnoloogiaga.”
Üks foto paigutab Lorentsi koos Riigikogu teiste liikmetega Soome reservohvitseride täiendõppusele Soome umbes relvade Eestisse saatmise ajal.
Kodusõja eelõhtu
Tugevaim argument seostamaks Lorentsit relvade impordiga juhul, kui sel on seos jäägrikriisiga, on muidugi see, et kriisi algusest saadik ja juba enne seda oli ta jäägreid toetamas.
Jäägrikriisi puhkemisest 1993. aasta juulis ei teadnud avalikkus sama aasta mais-juunis (siis, kui relvad Lorenzi nimel Soomest teele saadeti) veel midagi. Eelolevat konflikti oskasid siiski juba mõnda aega oodata nii kaitseministeerium, kaitsejõudude peastaap ja võimalik, et nii mõnigi riigikaitsekomisjoni liige.
Alge hilisemaks konfliktiks oli olemas juba alates Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii sünnist 1992. aasta kuumal suvel. Vabatahtlikena allus kompanii Eesti eksiilvalitsusele ja sama aasta septembris löödi kaitsejõududest lahku.
Sellest hetkest alates eksisteeris Eestis sisuliselt kaks sõjaväge: Mart Laari valitsusele ustav sõjavägi ning piirivalve ja teiselt poolt ligikaudu 80-liikmeline jäägrikompanii, neid toetanud tollal ettearvamatu kaitseliit, mis ametlikult siiski tunnistas kaitsejõudude ülemjuhatust. Lisaks kaitseliidule on siiani teadmata hulk relvis kaitseliidu toetajaliikmeid, kes samuti jäägritele sümpatiseerisid.
Kusagil seal vahepeal hõljus ka Kodukaitse, mille oli loonud Andrus Öövel, kes polnud just kõige paremas läbisaamises valitsuse poliitikutega.
Relvad tilguvad Eestisse?
Peastaap ennistas jäägrid kaitsejõudude koosseisu 1993. aasta märtsis. President Lennart Meri nimetas 5. mail kaitsejõudude juhatajaks äsja Eestisse saabunud Aleksander Einselni, kes juba 20. mail külastas jäägreid Pullapääl. Nädal hiljem, 27. mail tegi seda ka peastaabi komisjon, kuhu kuulus ministeeriumi nõunik, Soome reservkolonel Matti Lukkari, kes võttis teravalt sõna jäägrite liiglõdva sisekorra vastu.
Kolm päeva pärast peastaabi komisjoni visiiti, 31. mail saabusid esimesed viis relva: viis Taurus-tüüpi revolvrit ja üks püstol. Järgmised relvad: kaks Smith & Wessonit ja üks Tauruse revolver saabusid 1. juulil.
Riigikaitsekomisjoni aseesimehena viibis Lorents 6.-12. juunini Soomes Riigikaitse kursustel. Just sel ajal, 7. juunil saabusid viis Taurust ja üks Smith & Wesson tüüpi revolver Peter Lorenzi nimele. Viimased kaheksa relva saabusid tollideklaratsioonide järgi Peter Lorenzile 22. juunil.
Argumendid poolt ja vastu
Kõne all olevaid relvi ei ole hiljem keegi jäägritelt leidnud ja jäägrid ise on tunnistanud, et Smith & Wesson tüüpi relvi neil näiteks polnudki. Lorentsist olnuks äärmiselt ettevaatamatu kasutada oma nime, isegi teisenenud kujul, illegaalseks relvaveoks.
Lisaks mõjub nimekirja usutavusele halvasti see, et samas Soome keskkriminaalpolitsei listis on ligikaudu 70 Tallinna politseile saabunud relva, mida siinne prefektuur polnud tellinud ega näinud. Needki relvad jäid kadunuks.
* * *
Jäägrimäss
Jäägrid kolisid 7. juulil peastaabi korraldusel Paldiskisse, lahkuvatelt Vene vägedelt linna üle võtma. Veel enne kaitsejõudude juhatajat jõudis esimesena jäägreid külastama Peeter Lorents ja 19. juulil ka teine tollane opositsionäär Tiit Made.
Vastuseis Toompeal
Kui Made jagas jäägritele tunnustust, siis 22. juulil saabunud Einseln ei jäänud rahule kompanii majandustegevusega. Samal päeval saatis garnisoni tollane ülem Asso Kommer peaminister Mart Laarile ettepanekud Paldiski suhtes koos taotlusega 800 000 kroonile. Alluva pöördumist otse peaministri poole ehk etiketi rikkumist kasutades avaldas Einseln järgmisel päeval Kommerile noomituse ja saatis ta ohvitseride väljaõppekursustele. Paar päeva hiljem, 25. juulil kuulutasid jäägrid end teist korda kaitsejõududest sõltumatuks ja 27. juulil saatis valitsus kompanii laiali. Ainult et jäägrid ei läinud laiali.
Kompanii instruktor Lembit Tõns mainis 28. juulil, et neil oli valitsuse kavatsus juba paar nädalat ette teada, aga sündmusi kiirendas kompanii pöördumine opositsiooni poole. Päev hiljem lahkus Lorents jäägritega Paldiskist Pullapääle. Algas Pullapää piiramine.
Süstik-diplomaat Pullapää-Tallinna liinil
Neil päevil viibisid Pullapääl alaliselt Riigikogu liikmed Lorents, Toomepuu, Katrin Linde, Ants Erm ja Enn Tarto. Lorents ja Tarto tegutsesid vahendajatena jäägrite ja valitsuse läbirääkimistel. Lorents viibis ka kompanii ülema asetäitja Jaak Mosina arreteerimise juures 3. augustil Haapsalu lähedal. Täpsemalt arreteeritavaga samas autos. Päev varem saabus puhkuselt tagasi Laar ja moodustas komisjoni sündmuste uurimiseks. Samas leidis Toompeal aset kõmuline vahejuhtum Lorentsi, Toomepuu ja Laari vahel: Lorents olla tunginud Laari sõnul valitsuse istungile, hiljem soovitas ta lossi koridoris ajakirjanike kuuldes avalikult ja vabas vormis Laaril peaministri kohalt tagasi astuda ning samas viibinud Toomepuu saatis valitsuskabineti juhi põrgu.
Kaitseminister Rebas esitas 5. augustil Laarile lahkumispalve ja sõitis Stockholmi, kust ta ka Eestisse saabunud oli. Seal teatas ta Rootsi raadiole intervjuus Eestis ettevalmistatavast relvastatud vastuhakust. Kommer kommenteeris intervjuud: “Rebas ei eksinudki väga.” Lorents ütles 17. augustil, kriisi mõõnaperioodil, et Eesti on pääsenud sisemisest relvakonfliktist.