MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli sari maakera mõttetutest riikidest, kus nimekirjas on esindatud absoluutselt kõik riigid. El Salvador on maailmarekordi omanik riigipeade vahetamises ning üks rekordiomaniku kandidaate nende sõgeduses.
Seekord sukeldume mõttetute riikide suure poriloigu ääremaadele, sinna, kus asuvad kõige sügavamad mülkad. El Salvador on täiesti mõttetu riik Ladina-Ameerikas, kus nagu konveierilt sünnitatakse pisikesi operetidiktaatoreid. Alates iseseisvumisest 15. septembril 1821 kuni 2022. aasta alguseni on El Salvadoril olnud 118 riigipead. Ilmselt on see omalaadne maailmarekord.
Võtame kasvõi viimase. El Salvadori president Nayib Bukele kirjeldas oma profiili Twitteris sõnaga „diktaator“. Mees näeb ka välja nagu Sacha Baron Coheni kehastatud peategelane satiirilises mängufilmis „Diktaator“. Taolised mängudiktaatorid on muidugi jälgid tüübid, aga aeg-ajalt teevad nad väga naljakaid asju. Vähemalt lõbus peab olema, sest muidu läheks rahvas lihtsalt hulluks.
Hiljuti levis üle maailma kulutulena uudis, et El Salvadorist sai esimene riik maailmas, kus bitcoin ametliku valuutana kasutusele võeti. Aga kõigest järjekorras, kotletid eraldi, kärbsed eraldi, nagu armastab öelda Venemaa pundunud president Punn Mutin.
Troopika ja tulemäed
El Salvador on Kesk-Ameerika riik Vaikse ookeani kaldal. See on ainus riik Kesk-Ameerikas, mis ei puutu kokku Atlandi ookeani Kariibi merega. El Salvadori naabrid on läänes Guatemala, põhjas ja kirdes Honduras. Kagus on El Salvadoril merepiir Nicaraguaga. El Salvador on kõige väiksema pindalaga riik (21 041 km²) Kesk-Ameerikas. El Salvador on Eestist umbes kaks korda väiksem.
Suurem osa El Salvadorist on vulkaaniline mägismaa keskmise kõrgusega 600–700 meetrit merepinnast. Kõrgeim tipp Cerro El Pital kõrgub 2730 meetrini. Mägismaal kulgevad kaks paralleelset vulkaanide ahelikku. Põhjapoolsem on madalam kustunud vulkaanide vöö, lõunapoolsem kõrgem tegevvulkaanide vöö. Seal asub ka maailmas tuntud Izalco vulkaan. See on noor aktiivne vulkaan. Esimene vulkaanipurse on registreeritud 1770. aastal. Sellest ajast oli vulkaan aktiivne kuni 1958. aastani. Veel korra, 1966. aastal toimus suurem purse, mis hävitas vulkaani jalamil asunud küla, selle tagajärjel hukkus 56 inimest. Pärast seda on vulkaani aktiivsus küll vähenenud, kuid aeg-ajalt sülitab tulemägi välja vulkaanilist tuhka kuni 300 meetri kõrgusele. Tänu aktiivsusele nimetatakse Izalcot ka Vaikse ookeani või Kesk-Ameerika majakaks.
Mägismaa laavaväljadel kujunenud mullad on viljakad troopiliste viljade ja Euroopast toodud viljade kasvatamiseks.
El Salvador asub troopilises kliimavöötmes koos kõige selle juurde kuuluvaga, nagu aasta keskmine õhutemperatuur 22‒25 kraadi ja sajuperiood maist oktoobrini. Võiks öelda, et see on maapealne paradiis, igisuvi, kuid tänu suhteliselt suurtele kõrgustele ka mitte üleliia palav. Paradiisi nimekirjast tuleb ta aga ikkagi maha arvata järgmistel põhjustel: sagedased vulkaanipursked, maavärinad ja orkaanid. Näiteks orkaan Adrian purustas mais 2005 pea 14 000 salvadorlase kodud. Kõige selle põhjuseks on aga see, et Kesk-Ameerika all põrkuvad kaks maakoore laama, läänepoolne Cocose laam sukeldub läänepoolse Kariibi laama alla.
El Salvadori rahvas
Vaatamata El Salvadori pindala väiksusele elab sellel poole Eesti territooriumiga võrreldaval alal 6,8 miljonit inimest. El Salvador on üks tihedama asustusega riike Ladina-Ameerikas. Valdav osa rahvastikust on hispaaniakeelsed salvadorlased, peamiselt mestiitsid – hispaanlastest kolonistide järglased, kes on segunenud kohalike indiaani hõimudega. Mestiitse on 86% elanikest, valgeid 13%, indiaani põlisrahvaste esindajaid 0,2% ja musti 0,1% elanikest. 86% salvadorlasi on kristlased, kellest omakorda 45% katoliiklased ja 37% protestandid.
Hispaania vallutajad Pedro de Alvarado juhtimisel asutasid 1525. aastal linna San Salvador. Järk-järgult hõivasid nad ka oma tugipunkti ümbruses asuvad maad, mis kuulusid maiade impeeriumi pipili indiaanlaste hõimule. Tänapäeva El Salvadori alal elas siis umbes 130 000 indiaanlast, peamiselt pipilid.
Indigost kohvini
El Salvadori ajalugu on tüüpiline Ladina-Ameerika riigi oopus hispaanlaste vallutusest kuni iseseisva banaaniriigini, mille staatusest ei suudeta kuidagi välja rabeleda.
Hispaanlased liitsid oma 16. sajandi vallutused Kesk-Ameerikas Guatemala kindralkaptenaadiks. Nii jäi peaaegu kolmeks sajandiks (1560–1821). Kuni 19. sajandi keskpaigani kujunes El Salvadori ala peamiselt värvi-indigopõõsa ja kakao kasvatamise piirkonnaks.
- aastal algas Hispaania kolooniate võitlus iseseisvuse eest. Esimene katse suruti maha, kuid 1821. aastal San Salvadoris toimunud suur ülestõus Hispaania ja Guatemala ülemvõimu vastu oli edukas. Samal ajal kuulutas end iseseisvaks ka Mehhiko, kes pealekauba kuulutas end ka impeeriumiks ja tungis juba järgmisel aastal kallale El Salvadorile. Mehhiko okupatsioon kestis vaid 1823. aastani.
Sealt edasi kuni 1838. aastani ühines El Salvador Kesk-Ameerika Ühendatud Provintsidega, kuhu lisaks kuulusid provintsidena veel Guatemala, Honduras, Nicaragua, Costa Rica ja Los Altos. Viimane oli läänepoolne osa praegusest Guatemalast. Kahe aasta pärast sai salvadorlane Manuel José Arce ühendatud provintside esimeseks presidendiks. 1830. aastal sai ühendatud provintside presidendiks liberaalne Francisco Morazán. Tema vastu astusid välja konservatiivid, kes viisid konflikti kodusõjani. Selle käigus lagunesid ühendatud provintsid juba 1838. aastal. El Salvador lahkus sealt viimasena, tegelikult ei olnudki enam kusagilt lahkuda. Nii saabus saatuse poolt antud iseseisvus El Salvadorile juba teist korda.
El Salvadori maaomanikest eliit sõltus tol ajal peamiselt ühest eksport-põllukultuurist – värvi-indigopõõsast, millest toodeti looduslikku sügavsinist värvainet. See tekitas olukorra, kus majanduses pakkus huvi vaid viljaka maa omamine. Vaestele, enamasti indiaanlastele, jäid pisikesed maatükid kustunud vulkaanide ümbruses, kus nad said kasvatada oma pere elushoidmiseks hädavajalikku köögivilja. Kuid 19. sajandi keskel asendati looduslik indigo keemiliste värvainetega. El Salvadori maaomanike eliit suutis sellele muutusele kiiresti reageerida ja asendas värvi-indigopõõsa istandused kohviistandustega. Need maad muutusid erakordselt hinnaliseks. Maaomanike eliidil oli piisavalt poliitilist võimu, et tagada oma huvidele vastavad seadused. Kohvi kasvatamine viis oligarhia tekkimiseni.
El Salvadori oligarhid on tõelised feodaalid, kes valitsevad riiki praeguseni. Oligarhide kasuks kirjutati 19. sajandil El Salvadori põhiseadus mitu korda ümber. Oligarhide esindajatele garanteeriti ka riigi parlamendis seadusandlikult enamus.
Oligarhid
- sajandi keskpaigast saadik määras kohv El Salvadori majandusliku käekäigu pea kõigis aspektides. Nimetuse all las catorce familias all tuntakse viidet 14 perekonnale, kes moodustavad riigi oligarhia. Neile kuulub 80% haritavast maast, täielik kontroll riigi majanduse ja poliitika üle. 19. ja 20. sajand kirjutasid El Salvadori oligarhide nimistusse kuldsete tähtedega sellised nimed nagu de Sola, Llach, Hill, Meza-Ayau, Duenas, Dalton, Guerrero, Regalado, Quinonez ja Salaverria.
Viimase 35 aastaga orienteerus oligarhia El Salvadoris ümber põllumajandustoodangu eksportijatest ja maaomanikest võimsateks investoriteks. Oligarhide nimekirjas toimus selle tulemusena uus tihenemine – 14 perekonnast on alles jäänud 8 võimsat ärigrupeeringut (Grupo Cuscatlán, Banagrícola, Banco Salvadoreño, Banco de Comercio, Grupo Agrisal, Grupo Poma, Grupo de Sola ja Grupo Hill).
Kodusõja alguseks 1980. aastal keskendus kogu El Salvadori majandus kolmele põllumajanduskultuurile – peamiselt kohvile, lisaks veel suhkruroole ja puuvillale.
Kohvist bitcoin’ini
- aastal riigis võimule tulnud kindral Gerardo Barrios hakkas arendama tihedaid välissidemeid USA ja ka Euroopa riikidega. El Salvadori voolas sealt spetsialiste majanduse, kaubanduse, teaduse ja hariduse valdkonda.
- aastal lubas El Salvador rajada oma pinnale USA mereväebaasi. Samal ajal ei tahtnud El Salvador kaotada kohvi ekspordi turgu Euroopas ja jäi Esimeses maailmasõjas ametlikult neutraalseks.
Aastatel 1931‒1944 El Salvadori valitsenud sõjaväeohvitser Maximiliano Hernández Martínez toetas Hispaania kodusõjas Franco vabariiklasi ja kiitis heaks Benito Mussolini fašistlikud ideed. El Salvador ostis sel ajal Itaaliast relvi. Martínezil olid soojad suhted ka Natsi-Saksamaaga. El Salvadori kõrgemat sõjakooli juhtis Saksa ohvitser. 1944. aastal sundis opositsioon Martínezi erru minema, riik võttis suuna tihedatele sidemetele Ameerika Ühendriikidega.
Eelmise sajandi 1980. aastatel arendas El Salvador normaalseid kahepoolseid suhteid Ladina-Ameerika riikidega, seda vaatamata pingelistele suhetele selles regioonis. Pinget kruvisid Nicaraguas võimule tulnud kommunistlikud sandinistid ja keerulised suhted naaberriigi Hondurasega. 1969. aastaks jõudsid pinged El Salvadori ja Hondurase relvastatud konfliktini. Seda lühikest relvakonflikti nimetatakse ka jalgpallisõjaks (Guerra del Fútbol).
Kaudseks päästikmehhanismiks sai jalgpalli maailmameistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiri matš, mille Honduras El Salvadorile kaotas. Tegelikuks põhjuseks oli muidugi territoriaalne vaidlus kahe riigi vahel, mis puudutas teatud merealasid. USA sekkumisel lahendati vaidlus rahvusvahelises kohtus. 1992. aastal kaotas El Salvador rahvusvahelise kohtu otsusel enamiku vaidlusalusest territooriumist Hondurasele. Kuid nii uskumatu, kui see ka ei ole, märkisid kaks mõttetut riiki piiri maha ja elavad edaspidi mõttetus sõpruses edasi.
Aastatel 1931–1979 oli El Salvador sõjaväelaste võimu all. 1970. aastad olid poliitiliselt äärmiselt ebastabiilsed. 1979. aastal tulid riigipöörde järel võimule rahulolematud noored ohvitserid, revolutsiooniline valitsushunta, kelle seas oli ka äärmuslikke vasakpoolseid. Nende programmis oli maareformi läbiviimine ja pankade natsionaliseerimine. Kuid hunta osutus sisepoliitiliste pingete tõttu ebapüsivaks.
Samal ajal toimus Nicaraguas sandistlik revolutsioon. El Salvadori vasakpoolsed rühmitused ühinesid Farabundo Marti Rahvuslikuks Vabastusrindeks (FMLN). Algas valitsusvastane partisaniliikumine. FMLN vallutas üha suurema piirkonna riigist. USA andis EL Salvadori ametlikule valitsusele abi, seda toetasid ka naabrid Guatemala ja Honduras. Partisane toetasid omakorda Nicaragua ja Kuuba. 1980. aastate lõpuni kestnud El Salvadori kodusõda nõudis vähemalt 75 000 inimese elu. ÜRO vahendusel õnnestus alles 1992. aastal rahu sõlmida, riiki saadeti ÜRO rahuvalvajad. 1994. aastal korraldati rahvusvahelise kontrolli all esimesed vabad valimised.
Järgnevatel aastatel õnnestus riiki küll oluliselt demokratiseerida, kuid oligarhide süsteem õitseb endises ilus edasi, mistõttu tohutu varanduslik lõhe on endist viisi peamine riigisisene pingeallikas.
Bitcoin
- aastal võitis pealinna San Salvadori linnapea valimistel Nayib Armando Bukele Ortez, vasakpoolse FMLN kandidaat. Tema isa Armando Bukele, Palestiina juurtega islami imaam, on El Salvadoris tuntud ärimees. Ta on näiteks Yamaha Motors El Salvador omanik.
Kuid juba 2017. aastal visati Nayib Bukele parteist välja süüdistatuna sisetüli tekitamises ja partei avalikus laimamises. Varsti teatas ta osalemissoovist 2019. aasta presidendivalimistel. Bukele püüdis moodustada uut parteid, kuid mõlemad peamised parteid El Salvadoris, vasakpoolne FMLN kui ka parempoolne Alianza Republicana Nacionalista (ARENA), takistasid seda. See ei peatanud aga Bukelet. Ta võttis endaga kaasa osa FMLN juhtkonnast ja liitus selle grupiga väikese paremtsentristliku parteiga (GANA). Sellise trikiga suutiski ta võita valimised ja saada El Salvadori presidendiks. Enam ei olnud takistusi ka tema partei Uued Ideed (Nuevas Ideas) väljakuulutamiseks.
Nayib Bukele siht, kuhu suunas riiki tüürida, on üsna segane. Järjepideva poliitika asemel on nähtaval üksikud ekstravagantsed otsused. Nii on ta jõudnud juba tühistada seaduse, mis võimaldas presidendil valitseda ühe ametiaja. Seadusemuudatus võimaldab nüüd Bukelele ka teist ametiaega presidendina. Novembris 2021 esitas Bukele parlamendile seaduse välismaa agentide kohta. Meie idanaaber Venemaa hüüataks seda kuuldes ilmselt rõõmsalt armsas äratundmises. Bukele arvates pidi see vähendama välismaa vahelesegamist El Salvadori siseasjadesse. Aga seda nad räägivad kõik. Ei ole erand ka El Salvador, sest selle seaduse alusel on blokeeritud presidendi tegevust kritiseerivate ajakirjanike ja organisatsioonide kontosid Facebookis ja Twitteris.
Vaieldamatult kõige ekstravagantsemaks otsuseks, mis võitis laialdast tähelepanu ka suures maailmas, on kahtlemata bitcoin’i kasutuselevõtmine riigi ametliku valuutana. 7. septembril 2021 sai El Salvadorist esimene riik maailmas, kes kasutab ametliku käibevahendina bitcoin’i. El Salvadoris on riigis ametlikult käibiv raha USA dollar. Kuni aastani 2001 käibis oma rahaühik Salavadori coloni. Kuna rahvusliku rahaühiku väärtust ei suutnud riigi majandus tagada, mindi üle dollarile. Kuna kasutusel on teise riigi raha, tuleb tõdeda, et El Salvadoril puudub igasugune iseseisev rahanduspoliitika. Ameerika Ühendriikides elab viimastel andmetel ligi 2,4 miljonit salvadorlast. Nende kodumaale lähedastele ja sugulastele saadetud raha on El Salvadorile arvestatav sissetulek.
Ei saa muidugi öelda, et bitcoin’i otsus oleks lambist tulnud. Alates 2008. aastast on arendatud riigis ameeriklastest entusiastide poolt krüptoraha projekti. Katsepolügooniks oli väike 3000 elanikuga El Zonte linnake. Igale perele jagati 50 dollari eest krüptoraha, tingimusel, et nad hakkavad seda iga päev kasutama. Tasumine toimus telefoni teel. Kuuldused sellest eksperimendist levisid ja jõudsid ilmselt ka noore Bukele kõrvu.
Kõik läks aga algusest peale viltu. Samal päeval bitcoin’i käibelevõtmisega tabas krüptoraha krahh, selle väärtus kukkus ühe päevaga 52 000 dollarilt 43 000 dollarile. Jaanuariks 2022 oli bitcoin’i väärtus võrreldes novembriga 2021 kukkunud veel 45%. See aga tähendas El Salvadori riigikassale 22 miljonit dollarit miinust. Rahvusvaheline valuutafond ja tuhanded meeleavaldajad tänavatel kutsuvad Bukelet bitcoin’ist loobuma. Tundub, et järjekordse operetidiktaatori planeetidevahelised plaanid kipuvad metsa minema.