„Karudest ja huntidest, nagu Saksimaal arvatakse, pole siin juttugi.“ (Fridemann Goebel, 13. novembril 1828)
HARVAD KÜLALISED: Vana reisikirjandus on alati äärmiselt köitev. Ometi ei saa öelda, et reisimehed Eestisse just liiga tihti sattunuks. Tartu Linnamuuseumi arendusjuht Marge Rennit tutvustab Friedmann Goebeli kirjeldusi 19. sajandi Tartu eluolust.
Reisikirjandus oli populaarne kirjandusliik uusaegse eurooplase lugemislaual. Kuni 18. sajandi keskpaigani reisiti peamiselt praktilistel eesmärkidel, selleks võis olla kaubandus, diplomaatia, sõjad, maadeavastused, haridus ja ametioskuste täiendamine vms. Valgustusajastul levima hakanud kosmopoliitsus kasvatas huvi tundmatute paikade vastu kogu maailmas. Kaugete piirkondade ja nende elanike kirjeldused tekitasid võõristust, samas kinnitasid lugejatele traditsioonilise Euroopa elu ja kultuuri väärtusi. Populaarsemate reisiraamatute levik oli märkimisväärne: neist ilmusid kordustrükid ja neid tõlgiti teistesse Euroopa keeltesse. Reisiraamatutel oli suur mõju – võõraste maade ja rahvaste kirjeldused levisid geograafiliselt ning neis kirjeldatud maade-rahvaste kuvand oli ajas püsiv. See muudab reisikirjanduse oluliseks ja annab sellele ajaloolise mõõtme.
Tuli ja jäi
Kuni 18. sajandini polnud Venemaa sage reisimise sihtkoht. Katariina II valitsusajal tihenesid sidemed Lääne-Euroopa kultuurimaailmaga ning Venemaale reisijate hulk kasvas tunduvalt. Reeglina polnud Venemaa koosseisu kuulunud Balti provintsid (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangud) Lääne-Euroopast saabujate sihtkoht, enamasti reisiti läbi nende provintside Peterburi ja tagasi. Sel põhjusel on vähe 18. ja 19. sajandi reisiraamatuid, mis on pühendatud üksnes Balti provintsidele ja tavaliselt moodustavad selleaegsed Baltimaade kirjeldused ühe osa Venemaa reisikirjeldustest.
On ka erandeid, ning üheks niisuguseks oli 1828. aastal Saksamaalt Tartusse reisinud keemik ja farmatseut Carl Cristoph Traugott Friedemann Goebel (Göbel). 1794. aastal Saksamaal Tüüringis pastori perekonnas sündinud Goebel õppis Jena ülikoolis loodusteadusi ning jätkas pärast doktorikraadi omandamist samas akadeemilist karjääri. 1828. aastal võttis Goebel vastu kutse asuda tööle Tartu ülikooli. Tartu ülikooli farmaatsia ja keemia professorina töötas Goebel edukalt nii õppe-, teadus- kui ka administratiivalal. Tema eestvedamisel loodi 1842. aastal iseseisev farmaatsia professuur ja rajati Venemaa esimene farmaatsia instituut. Alates 1850. aastast hakkas Tartu ülikool ette valmistama diplomeeritud keemikuid ja sai keemia alal teaduskraadide omistamise õiguse. Tartu linn ja ülikooli poolt pakutud töötingimused meeldisid Goebelile sedavõrd, et Tartust sai tema ja ta perekonna kodulinn. Goebel suri Tartus 1851. aastal ja on maetud Vana-Jaani kalmistule Raadil.
Tartu kiire kasv 19. sajandi alguses
Esimese Tartu-aasta veetis Goebel üksi, ilma perekonnata, ning palava igatsuse Jenasse mahajäänud abikaasa ja kahe väikese lapse järele valas ta arvukatesse kirjadesse. Arvatavalt perekonna valduses säilinud isiklik kirjavara publitseeriti esmalt 1895. aastal Tartu saksakeelses päevalehes Neue Dörptsche Zeitung ja uuesti iseseisva väljaandena 1902. aastal. Tartu Linnamuuseumi eestvedamisel tõlgiti kirjad 1902. aasta väljaande järgi ning publitseeriti esmakordselt eesti keeles. Friedemann Goebeli kirjad kirjeldavad Goebeli käekäiku alates reisile asumisest 7. oktoobril 1828 kuni 11. juunini 1829, päevani, mil ta pöördus Peterburi kaudu tagasi Jenasse, et sõita järele oma abikaasale ja lastele ning tuua nemadki Tartusse.
Tartu oli pealinna Riia järel suuruselt teine linn Liivimaa kubermangus. Linna läbis Peterburi Lääne-Euroopaga ühendav postitee. 1775. aastal linna laastanud hiidpõlengu järel rajati suures osas tänapäevani säilinud kaunis klassitsistlik linnasüda. Siitpeale on linna nimetatud Emajõe Ateenaks. Ülikooli taasavamine 1802. aastal andis linna arengule märgatava tõuke: kiiresti kasvas linnaelanike arv, Toomemäge ja all-linna ehtisid suurejoonelised ülikooli hooned ning linna koorekiht sai tubli täienduse võõrsilt, peamiselt Saksamaalt siinsesse ülikooli õpetama tulnud haritlaste ja nende perekonnaliikmete näol. Linnapildis andsid tooni ülikooli õppima tulnud tudengid.
Tartu rahvastik oli 1828. aastaks kasvanud ligi 10 000 elanikuni, võrreldes 1802. aastal loetletud 4000 elanikuga oli kasv märkimisväärselt kiire. Eestlaste ja sakslaste osakaal elanikkonnas oli peaaegu võrdne, jäädes 40–45% vahele, lisaks kuulus siia kuni 10% venelasi (nende seas ka vanausulised) ja vähemal määral lätlasi, juute ja poolakaid. 1826. aastal loetleti Tartus 824 hoonet, millest 697 olid puust ja 127 kivist.
Ülivõrdes märkused
Goebel jõudis Tartusse 1. novembri 1828 õhtuks (siin ja edaspidi kuupäevad uue kalendri järgi). Esimeses Tartust läkitatud kirjas nentis ta rahulolevalt: „Niipalju kui ma pimeduses märkasin, tundub Tartu väga kena. Tänavad on hästi valgustatud ja korralikult sillutatud.“ Saabumisõhtu positiivset muljet kinnitas ta järgmisel päeval: „Tutvusin pisut linnaga, siin on ligi 800 maja ja 9000 elanikku. Sa ei usu mind, kui ütlen, et Tartu on väga ilus linn! Puhtad hästisillutatud tänavad ja ilusad majad meenutavad Potsdami. Tartu on korduvalt pärast suuri tulekahjusid uuesti üles ehitatud, nii et siin on vähem vanaaegset kui mõnes teises linnas.“ Järgnevatest kirjadest võime lugeda üksnes positiivseid teateid ülikoolilinna, ülikoolielu ja kolleegide, siinse elukorralduse, seltskonna- ja hariduselu, kommete ja tavade kohta.
Palju head oli tal öelda oma tööandja, Tartu ülikooli ja selle akadeemilise pere aadressil: „Tartu ülikool on praegu Vene riigi parim ülikool ning on oma suurepäraste professorite tõttu väga soositud.“ (4. novembril 1828); „Tartu on esimene kõigi Vene ülikoolide hulgas ja nii-öelda valgusallikas kogu Venemaa jaoks. Moskva, Kaasan, Harkov ja Vilnius jäävad veel kaugele maha. See, et siin võetakse ametisse vaid sakslasi, on seaduseks. Ainuke venelane ülikoolis on vene kirjanduse professor.“ (4. jaanuaril 1829)
Kiitusega polnud Goebel tõepoolest kitsi. Seda jätkus hulgaliselt ka Tartu ülikooli helde rahastaja, Vene tsaaririigi aadressil. Niisugune kiidukõne tundub tänases kontekstis koguni võõristav: „[—] esitasin juba mõne aja eest palve määrata mulle lisaks iga-aastasele 2400 rublale teatud lisasumma mitmete instrumentide jms hankimiseks. Täna teatati nõusolekust eraldada selleks esialgu 4000 rubla, niisiis umbes 1100 taalrit. Loodan siiski saada 6000 rubla, et saaksin tuleval suvel Saksamaal mitmed asjad ise muretseda. Milline valitsus Saksamaal eraldaks otsekohe oma keemikule aparatuuri ostmiseks sellise summa! NB! Kabinet on juba praegu rikkalikuma sisustusega kui ükski Saksamaal. Kui ma võin veel 1700 kuni 1800 taalri väärtuses instrumente korraga juurde muretseda, saaks sellest parim Euroopas. Mõistad, et keisri sellise heakskiidu ja toetuste puhul on rõõm tööd teha. Annab jumal mulle tervist ja jõudu, siis peab see töö vilja kandma ka Venemaa jaoks ja siis saadakse näha, kui tähtis on mulle teadus.“ (11. veebruaril 1829)
Paha Fritz ja ilus ilm
Palju muret oli Goebelil Saksamaalt kaasa võetud teener Fritzuga. Enamasti olid Fritzuga seoses kirjeldatud seigad koomilised ning viisid saksa ja eesti teenijate võrdluseni: „Kui naine majas puudub, pole mingit korda. Luba mul Sulle kurta üksnes Fritzuga seotud ebameeldivuste üle. [—] Sa tead, kui vähe ma tarvitan kohvi juurde suhkrut, siiski saab see mul liiga kiiresti otsa, samuti vein. Olen pidanud need nüüd luku taha panema. Mitu korda oleks tema lohakus mulle haiguse põhjustanud. Siinseid ahjusid ei tohi liiga vara sulgeda, sest siis tekib ving, millest saab vähemasti tugeva peavalu, kui mitte päris ära ei lämbu. Olen talle seda korduvalt seletanud, kuid ometi kordab ta seda viga ikka ja jälle. Kui mina olen õhtustanud, sööb tema majahoidja juures, kuhu ta tohib minu loal jääda kella 10-ni. Nüüd tuleb ta aga hiljem tagasi – vabandusega, et ta õppivat eesti keelt. Ja kelle juures? Eestlasest toatüdruku juures, kes on inetu nagu öö ja tõeline tuhkatriinu, kuid vast alles 20–24 aastat vana. Ära aga tema emale seda maini. [—] Ma pean ju poissi silmas. Tuleval suvel ei võta ma muide enam teenijat kaasa. See oleks kasutu. Kui mul kunagi hobused oleksid, siis kasutaksin ka vaid ühte eestlast, sest siinsed troskad näevad välja nagu lapsevankrid, on aga väga mugavad. Ma ei usu, et üks välismaalane oskaks nendega sõita. Pealegi on eestlased väsimatud ja visad.“ (7. detsembril 1828)
Eriline koht Goebeli kirjades oli talvise meelelahutuse kirjeldustel: „Täna oli Emajõgi uisutajatest ja saanirakenditest tulvil. Siin osatakse kasutada iga lõbustust. Nägin 5–6-aastaseid poisse osavalt uisutamas ja jääl kunsttükke tegemas, nagu oleksid nad tasasel maal. Selline talvepäev Venemaal ei ole üldse võrreldav talvepäevaga Saksamaal.“ (14. detsember 1828) Ühe saanisõidu online casino kirjeldus laseb aimata keemiaprofessori enda kirglikku loomust: „Päike paistis kaunilt, väljas oli vaid 8 kraadi külma ja suurepärane sinine taevas, nii et seadsin end jalutuskäigule. Kõik sõitsid saanidega ja minulgi tuli tahtmine sõita. Leppisin ühe elegantse paarisrakendi omanikuga kokku (neid seisab vabadel platsidel alati), et ta teeb kolme bankorubla eest ühetunnise sõidu sel tingimusel, et sõidab nii kiiresti kui võimalik. – Nagu Sa tead, armastan ma kiiret sõitu. – Vuhisesin läbi tänavate, kõikidest saanidest mööda, Emajõe jääle, kus kihutasin jää peal välgukiirusel edasi. Jõudsime enamikule saanidest järele, nii et tekkis päris korralik võidusõit, kus 10 või 12 saani kihutasid tuhatnelja üksteise kõrval.“ (8. veebruaril 1829)
ELU TARTUS: Nüüd õppivat ta eesti keelt. Ja kelle juures? Eestlasest toatüdruku juures, kes on inetu nagu öö ja tõeline tuhkatriinu, kuid vast alles 20–24 aastat vana.
ELU TARTUS: Sa tead, kui vähe ma tarvitan kohvi juurde suhkrut, siiski saab see mul liiga kiiresti otsa, samuti vein. Olen pidanud need nüüd luku taha panema.
Kaasaegse pilk
Tänase reisikirjanduse lugeja jaoks moodustavad Goebeli kirjade põnevaima osa Tartu olustiku kirjeldused.
Goebeli kirjades said suure suuga kiita Tartu kliima ja põhjamaised ahjud: „Kliima meeldib mulle ja kuigi ööd on külmad ning päeval enam ei sulata, ei tunne ma siiski külma ja ka ühtki lumehelvest ei ole veel langenud.
Küttepuud on odavad. Köetakse vaid hommikuti, siis jäävad toad kogu päevaks soojaks. Vaheuksed on avatud ja kõigis ruumides on ühtlaselt meeldiv temperatuur, seetõttu siin ei külmetuta nii kergesti.“ (3. novembril 1828); „Ära arva, et ilmastik on siin kehvem kui Saksamaal. Meil siin on ilus sinitaevas, öösel üleni tähti täis. Viis päeva oli 20–21 kraadi külma, mis pidavat Tartus olema küllalt erakordne ja tulevat harva ette. Ka kaitstakse end külma eest väga heade ahjude ning eeskujulike topeltakendega. Need ei tõmbu higiseks ega jäätu, nagu Saksamaal tihti juhtub, nii et tunned end toas, nagu oleksid sisse müüritud. Aknad on selged ja valged ning igas toas saab aknaid avada, et värsket õhku sisse lasta.“ (4. jaanuaril 1829)
Üksjagu arutamist oli kirjades linna kaubanduse ja olme ning Tartu ja Saksamaa kaubavaliku ja hindade võrdluse üle: „Mõnes mõttes on hea, et pean Sinu siiatoomiseks tulema veel kord Saksamaale. Mul tuleb veel mitmeid asju muretseda, mis seal on odavalt saada, siin on aga kallimad. Elegantsed astraallambid, Liverpooli lambid on siin väga kallid. Üldse on peenemad galanteriikaubad, ka puuviljakorvikesed, küünlakääride taldrikud jne kallid. Siinsed tooted on küll korralikult valmistatud, kuid neil puudub siiski Braunschweigi kaupade sära.“ (21. novembril 1828)
Majanduslikku mõtlemist elu praktiliste asjade korraldamisel võis kohata paljudes kirjades: „Eile teatati mulle Riiast, et meil on kasutada tollivabastust veel 683 hõberubla ulatuses. Palun Sind, osta, mida me veel võiksime vajada ja mida saab Saksamaal soodsamalt. Lase kõik hoolikalt ära pakkida ning saada edasitoimetamiseks Edleri kaudu Riiga kaupmees Hasselkußile. Lase oma uus mantel vateerida ja siidist vooder panna. Siid on siin kallis. Daamide kasukatel on siin pealismaterjaliks osalt siid, osalt peen kalev. Need on õigupoolest tulupid ja maksavad 500–1000 rbl.“ (28. novembril 1828)
Samuti võib kirjades leida võluvaid väikesi igapäevaelu harjumustega seotud detaile, missuguseid ajaloo annaalidest vaevalt leida võib: „Alles üleeilsest saan hommikuti head kohvi. Mulle anti vähe kohvi, palju sigurit, halb masin jne. Läksin siis plekksepa juurde, viisin talle oma Jena kohvimasina joonise ja lasin endale selle järgi ühe masina valmistada – nüüd joon head kohvi.“ (19. novembril 1828)
Kirjad eesti keeles
Kelles eelnevalt tsiteeritud nopped Goebeli kirjadest suuremat huvi tekitasid, saavad edasi lugeda sellel aastal Tartu Linnamuuseumi eestvõttel ilmunud Friedemann Goebeli kirjade publikatsioonist „Jenast Emajõe äärde. Kirjad kaugetest aegadest“. Kirjad on tõlkinud Kiira Schmidt ja toimetanud Kristi Metste, raamatu kujundas Peeter Paasmäe. Põhjalikud kommentaarid ja järelsõna kirjutas raamatuloolane Mare Rand. Goebeli kirjade publikatsioon on teine väljaanne linnamuuseumi 19. sajandi mälestuste sarjas – ka 2012. aastal ilmunud Emil Andersi mälestusteraamat on Tartu ajaloo ja memuaarkirjanduse huvilisele hea valik.
