ISIKLIKU HIPINDUSE LÜHIAASTATE AABITS: Endine hipi ja tänane kopivraiter Erki Oras sai toimetuselt hirmsa keelu mitte vaadata Terje Toomistu filmi nõukogude hipidest, kuna Erki oli üks selle ajastu liikumise lõpuklassides osalejatest. Et kui filmi ära näeb, võib minevikuprisma olevikuga segi kammida. Erki Oras seljatas puukentsefaliidi ning hipimineviku, millest jäi järele akuraatne tähestik ja läbielamiste geograafiline ja vaimne hipikaart ühe noore hipimehe 1980-ndate algusest. Pühendusega kõikide hipifilmide autoritele maailmas.
Lõpetasin keskkooli 1982. aastal. Pärast ambitsioonikaid, kuid ebaõnnestunud katseid oma haridusteed jätkata seisin sügisel koos vastleitud elukaaslasega teelahkmel vms, mida oma noore eluga pihta hakata. Ma ei saa öelda, et ma erinevate elukutsevalikute seast oleks kohe otsustanud seiklusrikka hipikarjääri kasuks, kuid mingi seletamatu metamorfoosi tagajärjel sai kõigest aasta jooksul kunagisest kommunistlikust noorest täiesti tavaline nõukogude hipi. See oli üpris pikk, päris lõbus ja kentsakas teekond, mis sai läbi õnneks ilma jäädavat kahju tegemata. Või siis peaaegu. Igatahes osutus see eluviis omamoodi eluülikooliks, mis andis elule vabameelse, kuigi ehk pisut üheülbalise vaate. Ometi andis see eluperiood mulle kordumatu komplekti teadmisi ja kogemusi, mida ma mingil muul moel saanud ei oleks.
Airbnb asemel sistema
Sistema (süsteem) oli ilmselt parim asi, mida esimene nõukogude hipilaine järgnevatele karvaste põlvkondadele jättis. Reaalsuses oli see võidunud märkmik seljakotis, mille lehti katsid tihedate ridadena nimed, aadressid ja telefonid, mis olid jaotatud kenasti linnade kaupa. Võõrasse linna jõudes leidus seal märkmikus ikka mõni kontakt, kelle juures sai ennast mõneks ajaks sisse seada ning kes hoolitses vajaduse korral nii kõhutäie, meelelahutuse kui ka dõubi eest. Ehkki öömaja eest ei küsitud kunagi kopikatki, oli ometi tore, kui ränduril oli võimalus pererahvast vähemalt söögi, joogi ja kanepiga pisut toetada. Lahkudes jäeti pererahvale vastutasuks oma kontaktandmed, et lahked võõrustajad teaksid Tallinnasse jõudes, kustkohast sama sooja vastuvõttu oodata. Et Venemaal, see tähendab ülejäänud Nõukogude Liidus oli sistema märksa elujõulisem kui ENSV-s, siis oli palju tõenäolisem leida selle abil öömaja Samaaras, Barnaulis või mistahes eksootilise nimega linnakeses kui näiteks Pärnus.
Karvased ja sulelised
Nõukogude hipid olid üpris amorfne mass, mille täpseid piire oli raske paika panna. Tihtipeale liikusid koos hipidega ka n-ö loominguline noorsugu, igasugused isemõtlejad, intelligendid ning lõppude lõpuks lihtsalt korralikud inimesed. Samas aga puudus konkreetne hipistandard, mille järgi indiviidi tuvastada ning pealegi oli hipidel endilgi üsna suva, kelle seltsis nad hängisid ja tšillisid. Peamine, et oleks tegu normaalse tšuvakiga. Hipiks olemine ei eeldanud konkreetseid moraalinorme, spetsiifilisi oskusi või erilist välimust. Põhiline, et inimene ise ennast hipiks pidas. Või vähemalt piisavalt hästi seda teeskles.
Tussovka
Ehk seltskond või siis koht, kus seltskond kogunes. Vahel piisas ka sellest, kui sa teadsid võõrasse linna sattudes, kus tussovka koguneb, et siis juba seal kohaliku karvase kontingendiga suhelda ja ennast öömaja ning muu vajalikuga varustada.
Minu lemmiklinnas Piiteris (Peterburis) oli tollal tussovka jaoks kolm kohta: Kaasani katedraali esine haljasala ning kohvikud Elf ja Saigon. Eriti armas oli Elf koos selle kõrval asuva väikese pargikesega, kus sai rahulikult tobi teha. Kohvikud polnud mõistagi vaid hipide monopol, vaid seal oli leidnud varjupaiga ka ülejäänud alternatiivne seltskond, kunstiinimesed ja muidu intellektuaalid.
Trass
Ei, mitte Raivo Trass. Trassiks kutsusid sistema liikmed linnadevahelisi maanteid, mis olid hääletamisel põhilisteks liikumismarsruutideks. Trassile minek tähendas teisisõnu hääletama minekut. Vabadust ja seiklusi. Kohtumisi lugematute MAZ-ide ja KAMAZ-ide (pirakad pikamaaveoautod) juhtidega. Hääletades kord tüdruksõbraga keskmises vihmasajus Moskvast Piiterisse, peatus Gorki kandis üks Žiguli, mille juht teatas, et tal on autos veidi halb lõhn, aga kui me sellega lepime, siis viib ta meid kohale. Olles vihmast ja külmast tüdinenud, pugesime pikemalt mõtlemata autosse – tüdruk juhi kõrvale ja mina tagaistmele. Juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et see halb lõhn, millest juht rääkis, oli tegelikult auto heitgaas, mis arusaamatul põhjusel auto kabiini immitses. Kui Novgorodis tehti väike paus, et värsket õhku hingata, ei suutnud mina enam autost väljuda. Piiterisse jõudes istusin tuimalt umbes tunnikese kõnnitee äärekivil, kuni tulid sõbrad Max ja Vadik, kes mu enda juurde viisid ja kanasupiga eluvaimu tagasi tõid.
Istudes kunagi mingi hipiseltskonnaga Karja Keldris, kargas korraga püsti tsüklodoolilaksu all olev legendaarne Kolja Tallinskii ning teatas, et kui me kohe trassile läheme, siis oleme õhtuks Tallinnas.
Kolja Tallinskii
Kuskilt Venemaa avarustest oli Tallinnasse jõudnud ja siin peatuma jäänud hipi, keda kutsuti Kolja Tallinskiiks. Õblukesel tumedaverelisel mehekribalal oli hipipaunas ilmselt marssalikepike, sest ta proovis pidevalt ülejäänud seltskonda kamandada ja organiseerida. Kolja Tallinskii oli jätnud nähtavasti unustamatu mulje kunagi Tallinna väisanud Saksa noortele, kes olid kodumaale jõudes teinud korjanduse ning saatnud talle kingituseks suurepärase Technicsi hifi-torni, mis vähemalt minus tekitas siirast kadedust.
Ksivnik
Mobiilse ja dünaamilise eluviisiga hipidel pidid dokumendid alati käepärast olema. Esiteks oli see oluline reisidel ning teiseks võis ka kodukandis suvaline ametivõimu esindaja igal hetkel pikajuukselise dokumente küsida.
Nii oli hipide jaoks vältimatuks aksessuaariks ksivnik – kaelas kantav kott või tasku, kuhu mahtusid dokumendid, märkmik, rahanatuke jms. Ehkki ksivnik oli pigem tarbeese kui staatusesümbol, võis näha ksivnikeid, mille kaunistamisele olid omanikud märkimisväärselt aega ja energiat panustanud.
Euroopa lugu
Kõikide kohalike ja sissesõitnud hipide kuldaeg ja tähetund saabus koos Tallinna jõudnud Mosfilmi võttegrupiga, kes oli siia tulnud tegema filmi „Euroopa lugu“ (Evropeiskaja istorija).
Ühes stseenis oli vaja korraldada konflikt hipide ja punkarite vahel. Seda stseeni filmiti umbes kolm päeva Karja Keldris, kus alternatiivnoored pidid mitu päeva istuma laua taga ja õlut jooma ning päeva lõpus tehtud töö eest ka palka saama.
See oli unistuste amet. Ja mitte ainult hipidele.
Eriti tore oli esimene päev, kus õllelimiit oli suurem, järgmistel päevadel hakati kraane vähehaaval kinni keerama. Igatahes oli see üks unustamatu tussovka, kus päeva jooksul tarbitud kesvamärg uhuti pärast tööpäeva lõppu alla odava Monastõrskaja Izba punaveiniga. Filmigrupi kassast raha järel käies jäi meelde kahe n-ö punkari kommentaar, et näe, neil tüüpidel (st meil) on ikka veel kostüümid seljas. Igatahes saime sellel lühikesel perioodil tunda end ühiskonna täisväärtuslike liikmetena, kes aitavad sootsiumit endale jõukohase ja meelepärase tööga.
Poja
Räägitakse, et ühel talveõhtul põlesid Poja (üks eelmise põlvkonna hipisid) ketsid lõkke ääres ära ja ülejäänud talve pidi ta käima sandaalidega.
Andrei Madisson
Üks varasema põlvkonna hipisid. Või isegi biitnik, sest tegu oli lisaks muule ka literaadiga, kes minu mäletamist mööda töötas isegi Teaduste Akadeemias. Suurt kasvu, tumedavereline, kiilaneva pea ja uhke tumeda habemega. Tema enda sõnul hakkasid tal pärast ühte tollase telehüpnotisööri Kašpirovski teleseanssi kasvama rinnad.
Päikesekiir
Väike pontsakas kohalik blondiin, wannabe hipi, kes mõtles endale välja hipinime Päikesekiir, mida kasutas ainult ise. Ühe reisi ajal Aegnale läks ta minu ees laevatrepist üles ja ma olin muu hulgas sunnitud tunnistama pruuni triipu tema aluspükstel. Tema hüüdnimi kaotas kohe suure osa oma särast…
Juuksed
Juuksed on meie lipp, kõlab hipide vanasõna. Juuksed olidki reeglina kõige lihtsam moodus rahva seas teist hipit ära tunda. Nii teise hipi kui ka miilitsa jaoks.
Mõned karvased lasid oma parukal vabalt vohada, teised peitsid seda (vähemalt avalikes kohtades) erinevate peakatetega, kolmandad ajasid juuksed probleemide vältimiseks maha, neljandatel tegid seda abivalmis miilitsamehed.
Vanematele ja sugulastele olid noormehe pikad juuksed märgiks, et nooruk kipub raisku minema ja õiget nahka sealt ilmselt ei tule. Ka ametivõimudele seostusid pikajuukselised eeskätt parasiitidega, kes tuleks kindlasti tootvale tööle suunata. Tegelikult oli nii, et pikad juuksed polnud veel tõenduseks, et tegu on hipiga, nagu lühikesed juuksed ei välistanud hipiks olemist.
Tihti kasvatasid endal juuksed pikaks tavalised kaasajooksikud, et visuaalse mimikri abil õigustada enda oblomovlust ning leida osadust endale sarnastega. Nii nagu veendunud hipi pidi oma juustest asjaolude sunnil loobuma, loobumata sealjuures oma „mõttekaaslastest“ ja tõekspidamistest. Pikad juuksed olid ka allakirjutanul, kuid olin sunnitud neist loobuma pigem esteetilistel kaalutlustel – uhket lõvilakka omava alfaisase asemel nägin ma välja nagu sajandivahetuse poolpidune kõrtsiteener mõnest Moskva äärelinnast. Peapaelast hoolimata.
Juuksed läksid, aga elustiil säilis.
Purmansk
Sõber Aivar Purmani elukoht Nõmmel, väike ühetoaline korter, mis oli suuteline mahutama hämmastavalt palju hipisid. Vahel oli hommikul päris raske pääseda koridoris asuvasse peldikusse, kuna põrand oli tihedalt täis magavaid karvaseid külalisi üle kogu suure N. Liidu.
Armavir
Hommikune ärkamine kastemärjas rohus hiiglasliku linnasildi taga ning seejärel siirdumine trassi ääres asuvasse puhvetisse sööma neljakopikalist hirsiputru. Priceless!
Belomorkanal
Kus Belomorkanal-paberosse, seal ka kanepit, võiks kõlada hipide vanasõna, sest need kaks olid lahutamatud nagu sukk ja saabas. Parim vahend kanepitoodete manustamiseks, mis muutis kadedaks ka selle kasutusmugavust näinud välismaalased, sest neil polnud vastu pakkuda midagi ligilähedastki. Eriti mugav oli Belomoriga teha „vedurit“ (parovoz), kus paberossi hõõguv ots võeti suhu ning puhuti siis kanepisuitsu läbi hülsi teisele suhu. Sharing is caring, seda enam, et väidetavalt sai niimoodi kanepist kõvema laksu.
Trava
Rohi (vene keeles trava) ehk kanep oli asendamatu ajaviide sõltumata seltskonna suurusest. Vahel oli see otsekui sotsiaalne sakrament, mis tekitas ühisosaduse varem võõra seltskonna vahel. Ganja (gandža) lisas muusikale ja piltidele sügavust ning pani inimesed pikalt naerma muidu banaalsete mõtteavalduste või situatsioonide üle.
Aga erinevalt alkoholist ei muutnud see suitsetajaid kunagi agressiivseks, nagu tihti juhtub alkoholiga. Kuigi lõunavabariikides, nagu näiteks Usbekimaa või Kaukaasia, on mul olnud kontakte ka pärismaalastega, keda (ilmselt) kanep on kurjaks muutnud. Hipidega ei juhtunud seda kunagi.
Samuti ei usu ma laialt levinud teooriasse, nagu oleks kanep n-ö gateway drug, mis on sissejuhatuseks tugevamatele narkootikumidele. Sama hästi võiks selles süüdistada õlut. Aastate jooksul kohtusin kümnete või isegi sadade hipide ja muude inimestega, kes kohe kuidagi kanepist kaugemale ei jõudnud. Samas on kanep just hipidele sobiv mõnuaine, sest eemaldab igasuguse sotsiaalse pürgimuse, muutes inimese leplikuks ja rahulikuks. Nagu üks hipi olema peab.
Peace, mon!
Vabaarmastus
Ehkki seksuaalrevolutsioon oli üks hipiliikumise alustalasid, minul sellega suuremat kokkupuudet ei olnud.
Isegi silma alla ei jäänud.
Vähemalt polnud need hipid, kellega mina kokku puutusin, mitte rohkem vabameelsemad kui mittehipid. Märksa vabama käitumisega olid hoopis hipide lähikonnas liikunud boheemlastest (kunstnikud, muusikud jms) neiud ja naiskodanikud.
Vilnius
Kui me ükskord abikaasaga kahekesi Vilniuse vanalinna vaatamisväärsusi imetlesime, piiras meid korraga sisse kamp maikades kohalikke siilipäiseid noorhärrasid, kes meiega kanges vene keeles kontakti püüdsid leida. Kuna nende käitumine oli väljakutsuvalt ähvardav, heitsime kõrvale hoiaku, et intelligentset inimest iseloomustab keeleoskus, ning vastasime riiukukkedele puhtas eesti keeles. Kantpead proovisid veel veidi, kuid siis heitis üks, ilmselt liider, teistele üle õla „Eti nje svoii!“ ehk siis: pole nende omad (loe: kohalikud).
Vilnius 2
Ööbimine korteris, kus elas mingi Ufa hipi koos kena pruudiga. Meie osaks sai magamisase köögipõrandal, mida tuli jagada umbes viie väsimatu süsimusta kassipojaga. Oli unustamatu öö.
Gauja
Hipiparadiis naabrite lätlaste juures kangelasliku Gauja/Koiva jõe kallastel. Suveperioodil kogunes sinna karvaseid üle kogu N. Liidu. Ise ma sinna miskipärast ei jõudnudki ja nii on see jäänud minu jaoks lähedaseks, kuid samas kaugeks.
Gruusia
Seoses pika kultuuripärandiga traditsioonilisi hipisid Kaukaasias naljalt ei leidunud. Küll aga võis seal leida n-ö vikaarhipisid ehk hipisõpru, kes pikajuukselisi rändureid hea meelega vastu võtsid ja kostitasid.
Saime koos naisega Piiterist sistema kaudu paar telefoninumbrit, millele Tbilisisse sattudes helistada. Gruusia pealinna jõudsime õhtupimedas ning valisime siis öömaja lootuses ühe numbri. Seekord õnnestas esimesel katsel ning varsti korjas meid üles rõõmsameelne tütarlaps. Sellele kohtumisele järgnenud kaks nädalat olid ühed õnnelikumad minu elus: rikkalikud gruusia söögilauad, piknik pähklisalus koos laulude ja muuga, Betania mungakloostri külastamine koos naise, koera (hulkuva) ja muhameedlasega.
Kusjuures selgus, et vaid mõni aasta enne meid oli samas literaat Nodia peres külas olnud tollane üliõpilane ja praegune ettevõtja Hans H. Luik. Eesti on väike, kuid Gruusia on väiksem veel.
Kolmas lahesopp
Üsna Sotši külje all, Musta mere ääres asus Kolmas lahesopp (Tretjeje ušelje), mis oli aastaid olnud hipide puhkekoduks eemal suurest ilmakärast. Kuna ligipääs sellele oli üpris keeruline, siis juhuslik kontingent sinna naljalt ei jõudnud.
Päralejõudnud aga moodustasid üpris värvika seltskonna.
Lisaks hipidele meenub mulle topless lesbipaarike Moskvast, isemõtleja Venemaa avarustest, kes pidas Kuubat ja Põhja-Koread kõige demokraatlikumateks riikideks ja nõudis ametivõimude käest enda väljasaatmist sinna, ning atleetvõimleja, kes toitus peamiselt merekarpidest ning roosilõhnalisest tualettveest. Kohalikud elanikud kasutasid sealset seltskonda taskukohase tööjõuna, kes oli erinevate söökide-jookide eest nõus osalema erinevatel talgutel. Võõpasin isegi kolmeliitrise veinipunsu eest ühe armeenlase katusealust.
Krasnodari patsifistid
Kolmandas lahesopis puhates ilmus ühel õhtul meie lõkke äärde grupp kohalikke purjus abhaasia noorukeid, kes nõudsid meilt andmeid hipide asukoha kohta. Olin selleks ajaks juba juustest vabanenud, nii et meiega nad tüli ei norinud. Kehitasime õlgu ja üritasime niisama small talk’i ajada, kui pimedast ilmus välja punt pikajuukselisi tanksaabastes mehemürakaid-patsifiste Krasnodarist, kes olid end meist veidi eemal ööbima seadnud.
Nende küsimuse peale, et kes siin hipisid otsib, muutusid uhked abhaasi noorukid korrapealt vaguraks ning kadusid areldi pimedusse. Rahuarmastus on ju hea, kuid veel parem, kui sellel on ka tanksaapad ja rusikad nagu sepavasarad.
Töö
Hipidega seoses meenuvad mulle alati skaudid, keda kirjeldas vahva sõdur Švejk. Ühesõnaga, loodrid ja muidusööjad, isegi kahjurid.
Ehkki talvekuudeks püüdis hipi endale leida sooja töökohta äraelamiseks – näiteks katlakütja, öövalvuri või kojamehena –, prooviti suveks sellest väikekodanlikust koormast vabaneda, et siirduda N. Liidu lõpmatutesse avarustesse.
Muuseas, oma tipphetkedel suutsin isegi olla kahes kohas kütja ja kolmandas öövalves üheaegselt. Mitte hipi, vaid töökangelane. Õnneks olid palgad piisavalt väikesed, et välistada rikastumisohtu. Töö polnud hipile (vähemalt linnahipile) mitte eneseväljendusvahend, vaid nadi võimalus pääseda nälja ja külma käest.
Kitarr
Kitarr oli instrument, mille linnaruumis kasutamise lõpetas tavaliselt teekond miilitsajaoskonda. Isegi siis, kui selle saatel lauldi selliseid progressiivseid viise nagu „We Shall Overcome“, nagu juhtus allakirjutanuga kohvik Moskva ees. See tähendab, mina ainult laulsin, kuid lahked miilitsamehed sõidutasid jaoskonda kogu kamba.
Frank
Ühe Venemaalt pärit hipina oli ennast pikemaks ajaks Tallinnasse sisse seadnud erakordselt kahvatu jume ning ronkmustade juustega ekspressiivkitarrist Frank. Tema oli ilmselt ka omanäolisem kitarrist ja laulja, keda ma isiklikult hipide seas kohtasin. Viimane kord trehvasin teda siis, kui ta koputas meie korteriuksele, ja kui me ukse avasime, suundus ta äärmiselt otsusekindlalt köögi poole, küsides tee peal (ilma vastust ootamata), et kas ta võib teha veidi neljandat heroiini (geroin tšetõrje).
Mõistagi ei saanud me sellist külalislahkust keelata ning mõne aja pärast lahkus Frank taas õndsal ilmel. Ning nagu öeldud, enam ma teda näinud ega temast kuulnud ei ole.
Tsüklodool
Nõukogude kaubandusvõrk oli koomalähedases seisundis ning erandiks polnud ka põrandaalune äri, sealhulgas äri narkootikumidega.
Hipide mõnuainemaailm seisis suures plaanis kolmel vaalal: moonid, kanep ja tsüklodool.
Viimane neist oli nõukogude vaste läänemaailmas populaarsele LSD-le tänu oma hallutsinogeensele toimele. Tegelikult oli tsüklodool ravim, mis oli mõeldud mõningate närviravimite kahjulike mõjude minimeerimiseks. Mina puutusin tsüklodooliga kokku tänu peaaegu tundmatule võimsa vasaksirgega naissanitarile, kellel oli õigus retseptide kirjutamiseks (tsüklodool oli retseptiravim) ning kes tolgendas päevade kaupa Varblase kohvikus.
Mõistagi kasutasid kõik hipid (ja ka punkarid) ära korpulentse naiskodaniku head südant, sest ta varustas tsüklodooli- ja efedriiniretseptidega kõiki soovijaid ilma neilt mingit vastutasu soovimata. Üldiselt võin ma tsüklodooli kohta öelda, nagu ütles Steve Jobs Apple’i toodangu kohta: it just works. Tsüklodool pakub kasutajale tõepoolest veenvaid ja pikaajalisi hallutsinatsioone. Näiteks suutsin ma vestelda külalistega veel pikalt pärast seda, kui nad juba lahkunud olid. Ometi kahvatusid minu kogemused ühe Saraatovi hipi kogemuste kõrval, millest ta pajatas mulle ühes Vilniuse korteris. Nimelt olid mingid poisikesed-tsüklodolistid suutnud valmistada talle tsüklodooliga eepilise seikluse, mille vältel jõudis ta sattuda konflikti raudteelaste, miilitsate ja meditsiinitöötajatega.
Pärast seda, kui ma suutsin tsüklodooli mõju all ära kaotada 150 rubla, loobusin selle täiesti ettearvamatu toimeaine edasisest kasutamisest.
Kaine mõistuse võit.
Coda
Vaadates neile aastatele tagasi, täidab mu südant tänutunne selle kordumatu psühhedeelse jälje eest, mis hipivärk minu noorusaastatele jättis.
Segatuna nõukogude korraga, tekitas see kokteili, millest ma pole ehk tänaseni kainenenud.
Sellest üpris hektilisest ja isevoolavast eluperioodist on värviliste klaasikildudena säilinud rida mälestusi, mis mu meeltes veiklema on jäänud.
Aastate, kanepi ja puukentsefaliidi mõjul on nende sära aja jooksul tuhmuma hakanud, kuid olen kindel, et kuskil minu sügavuses on see maailm alles.
Ma ei saa öelda, et oleksin kohe otsustanud seiklusrikka hipikarjääri kasuks, kuid mingi metamorfoosi tagajärjel sai kommunistlikust noorest täiesti tavaline nõukogude hipi.
Ehkki seksuaalrevolutsioon oli üks hipiliikumise alustalasid, minul sellega suuremat kokkupuudet ei olnud. Isegi silma alla ei jäänud.
foto:
HARULDANE KAADER: Esiplaanil sõber Hendriks Tallinskii (Hendrik Alla) koos tüdruksõbraga (Pille-Riin Port) ning vasakpoolses alumises nurgas allakirjutanu.
