Mitte kusagil maailmas ei ole olemas taolist hääletamissüsteemi nagu hetkel Lätis, kus on võimalik tõmmata maha kas või kõik erakonna nimekirjas olevad kandidaadid, või vastupidi – panna kõigile nimedele pluss, andes sellega konkreetsele kandidaadile lisahääl. Tänu mahatõmbamisele ja plussi panemisele võib viimane nimekirja kandidaat tõusta esikohale ja vastupidi – erakonna lokomotiiv võib kukkuda viimasele positsioonile ja jääda isegi parlamendist välja. Just nii on juhtunud ka Läti välisministri Girts Valdis Kristovskisega, kellel oli esimene stardipositsioon erakonna Ühtsus nimekirjas ja kelle nimi on maha tõmmatud 14 520 korda. Kukkumisest nimekirja viimasele kohale ei päästnud teda ka 8570 antud plussi.
Erakorraliste valimiste tulemused tõestavad, et seekord on Läti elanikud olnud eriti usinad nimede mahatõmbamisega ja plusside andmisega. Kõige nõudlikum on olnud näiteks erakonna Ühtsus valija – keskmiselt arvestades ühe bülletääni kohta on antud neli miinust või plussi. Kõige vähem mahatõmmatud nimesid või plusse ühe hääletaja kohta on saanud endise Läti presidendi Valdis Zatlersi erakond, mis on ka loogiline arvestades seda, et erakond moodustati paar kuud enne valimisi ning paljud kandidaadid olid rahvale tundmatud. Üldkokkuvõttes on Läti elanikud jätnud parlamendist välja ligi pooled praegustest ministritest ja põhjalikult revideerinud kõikide erakondade nimekirju.
Kuidas saadikud töölt vallandati
Kui Läti valija on olnud vägagi aktiivne nimekirjade korrigeerimisel, ei saa seda kahjuks öelda valimistel osalemise kohta. Erakordsete valimiste valimisaktiivsus on olnud madalaim alates Läti iseseisvuse taastamisest – Lätis ja välismaal kokku on valimistel osalenud vaid 59,49% elanikest. Põhjuseid võib olla mitu – kas valijad ei jäänud uskuma parteide pakkumisi või on valimistest ja parteide omavahelistest kaklustest lihtsalt väsinud. Samuti on Lätis suur osa valijaskonnast muutliku meelega, suutmata viimase hetkeni otsustada, kellele oma hääl anda. Veendumus, et kõik “on võimul ühesugused ja nagunii midagi ei muutu”, pole kuskile kadunud. Tõsi küll, parlamendi laialisaatmise ja erakorraliste valimisteni oli aega mõelda vaid mõned kuud, korralised valimised toimusid kah vähem kui aasta tagasi. Liiga lühikese aja jooksul pidi Läti elanik jälle võtma vastu tähtsa otsuse, mis võib mõjutada tema elu mitmeks aastaks.
Ühest küljest on toimunud erakordne sündmus, esimest korda Läti ajaloos on rahvas ise karistanud oma saadikuid ja nad sõna otseses mõttes töölt lahti lasknud. Võidueufooria sai aga kiiresti läbi.
Tõelise rahvakangelasena alustas president Valdis Zatlers võitlust oligarhidega, kelle häbematus ja enesekindlus on aastaid väsitanud rahva meelt. Aga tulemusena pidid elanikud jälle valima samade erakondade vahel, kelle nad äsja olid troonilt kukutanud. Just viimane sai paljude jaoks tõsiseks argumendiks valimata jätta. Erinevad sotsiaalvõrgustikud, blogid ja portaalid olid täis üleskutseid mitte jääda passiivseks, otsustada ise oma saatuse üle, tõestada, et oligarhiale on aeg lõpp teha jne. Aga päikseline valimispäev lõppes kurvalt – kaks viiendikku valijatest jäi koju.
Kurvastada aga pole põhjust venemeelsel vasakühendusel Üksmeele Keskus. Kõige enam hääli ehk 28,71% häältest sai just nimetatud erakondade ühendus. Teiseks tuli uusasutatud Zatlersi reformierakond 20,31%-ga häältest. Kokku 13 erakonnast ületas 5% barjääri ja pääses parlamenti viis parteid.
Parlamendi laialisaatmine tasus end ära?
Vaatamata valimistulemusele on peamine oligarhide kõrvaldamise eesmärk siiski saavutatud. Ainars ?lesersi juhitud partei parlamenti ei pääsenud. Ka valimistulemus on tema puhul paljuütlev – vaid 2,59 % häältest. Meeldetuletuseks peab siinkohal mainima, et Läti parlamendi otsus, millega keelduti andmast luba läbiotsimise korraldamiseks ?lesersi kui seimi liikme kodus seoses kahtlusega ebaseaduslikus tegevuses, põhjustas Zatlersi korralduse algatada parlamendi laialisaatmine. Ei aidanud ka ?lesersi otsus kuu aega enne valimisi nimetada oma partei ümber LPP/LC (Läti Esimene Partei/Läti Tee) ?lesersi Reformierakonnaks, mis sarnaneb kahtlaselt endise presidendi partei nimega ehk Zatlersi Reformierakonnaga. Suhteliselt vähe oli inimesi, kes pidasid taolist sammu kui püüdlust saada tähelepanematute valijate hääli seoses sõnaga “reform”, enamuse pani see pehmelt öeldes ikka muigama.
Enam ei saa parlamendis näha ka teist nn oligarhi Andris ?kele juhitud erakonda ehk Rahvaparteid. Selle aasta juuli alguses võttis 13 aastat Läti poliitikas tegutsenud Rahvapartei vastu likvideerimise otsuse. Nagu tunnistas partei asutaja ?kele: Rahvapartei on sattunud ummikusse ja edasi ei ole enam võimalik liikuda. Tema sõnul oli erakonnal juba varem olnud madal reiting, kuid hetkel olevat olukord veel tumedam. ?kele ise on teatanud oma plaanidest lahkuda poliitikast ja jätkata äritegevust.
Seega on suur osa Läti valijaid arvamusel, et tulgu, mis valitsus tuleb, aga parlamendi laialisaatmine tasus end ära. Just sellepärast, et oligarhidest on jagu saadud.
Esmakordselt juubeldavad Lätis venelased
Suursündmus Läti ajaloos erakorraliste valimiste näol on möödas, erakonnad on alustanud läbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks. Need, kes hääletasid Üksmeele Keskuse poolt, peavad loomulikult end võitjateks – kõige enam hääli saanud erakond ju. Ja vastavalt tulemusele peaks vasakpoolne Üksmeele Keskus otsustama koalitsiooni üle. Samas, ülejäänud parlamenti pääsenud parteid peavad end parempoolseteks, seega enamik Läti elanike häältest on jagunenud siiski parempoolsete erakondade vahel. Väide, et suurim osa elanikest on toetanud Üksmeele Keskust ja seega näitab tulemus rahva tegelikku arvamust, on puhas populism.
Tõsi küll, esmakordselt taasiseseisva Läti ajaloos on venemeelne erakond saanud parima tulemuse parteide lõikes ja kahtlemata tiivustab see venekeelset elanikkonda. Piisavalt palju saab kuulda, et lõpuks ometi on 20 aastat võimul olnud lätlaste parteid kinga saanud ja alles nüüd hakkab elu Lätis muutuma paremuse poole. Samas, ka osa lätlastest on avaldanud arvamust, et äkki tõesti peaks andma vasakpoolsetele võimaluse ennast tõestada, paljud lihtsalt soovivad muutusi ja usuvad, et uus luud pühib toa puhtaks.
Rahva seas on kuulda ka veidi iroonilist n-ö toetust Üksmeele Keskuse kaasamisele valitsuskoalitsiooni – neil tuleks lasta end järgmise kolme aasta jooksul nii kompromiteerida, et juba järgmistel valimistel poleks neil lootust kuigi palju hääli saada.
Paljud aga kardavad Läti pöördumist itta. Näiteks Üksmeele Keskuse parlamendifraktsiooni juht Janis Urbanovics on avalikult toetanud initsiatiivi alustada allkirjade kogunemist vene keele kui teise riigikeele staatuse määramiseks.