Ajaloolane Mart Helme nimetas hiljuti Eestit ja Lätit ajaloolisteks kaksikuteks. See on vist üks siduvamaid väljendeid, mida vähemalt viimaste aastate jooksul Eestist ja tema lähimast lõunanaabrist rääkides avalikkuse ees kasutatud on. Hoolimata sarnasest ajaloost ja seeläbi ka rahvaste suhteliselt sarnasest emotsionaalsest pagasist, puudub tänases päevas eestlaste ja lätlaste vahel kaksikutele omane telepaatia pea täielikult. Meid, eestlasi, vist eriti ei huvita lätlaste hingeelu ega see, kuidas nemad oma ajalookogemust mõtestavad ning seda oma kultuuris peegeldavad. Ja võib-olla ei huvita lätlasi eestlaste eneseleidmised ka. Omade ängidegagi piisavalt tegemist. Kui aga vaevuda heitma põgusat pilku tänapäeva läti kirjandusse, on oht jääda nõiutult silmitsema.
Väga võimas ema
Minu pihkude vahele libises mõned kuud tagasi läti kirjaniku Nora Ikstena (s. 1969) kummastav romaan “Elu pühitsus”. Teos ilmus läti keeles juba 1998. aastal ja eestindati 2003|. aastal. See on üks väheseid eesti keeles eksisteerivaid läti nüüdiskirjanduse tõlkeid. 2006|. aastal pälvis “Elu pühitsus” hinnatud Balti Assamblee kirjanduspreemia (näitena võib mainida, et aasta varem osutus laureaadiks Hasso Krulli “Meeter ja demeeter”).
“Elu pühitsus” on kaunis ja kohati kibe unenägu inimeste saatustest. Teose (pea)tegelane Helena on naine, kes korraldab oma ema Eleonora matuseid. Ema ja tütar ei olnud omavahel eriti lähedased, kui lähtuda klassikalistest vanemate ja laste vahelist lähedust puudutavatest arusaamadest – tütar ei kasvanud üles oma mõistatusliku ja napisõnalise ema juures ega paista sellest kogemusest ka eriti puudust tundvat. Siiski eksisteeris Helena ja Eleonora vahel teistsugune, ent väga intiimne lähedus – nad kohtusid füüsilises maailmas siis, kui unenäod sellest vajadusest eelnevalt märku olid andnud – Helenat ja Eleonorat tõid kokku aimdused.
Enne kui Eleonora ühel kevadpäeval siit ilmast lahkus, pani ta kirja seitsme inimese nimed, kelle tütar Helena tema matustele peab kutsuma. Matusepäeval on soovitud seltskond kohal ja pärast ärasaatmise ametlikku osa istutakse peielauda ning algab Eleonora Elu Pühitsemine. See on rikastav ja emotsionaalne teekond läbi aja: iga külaline maalib sõnadega impressionistliku pildi oludest, milles tema ja Eleonora saatused põimusid. Helena kuulab, reisib kaasa ja avastab lugudes oma ema väga erinevates rollides – kui armastaja, kui küüditatu, kui sõbra ning tajub samas, et mida rohkem lugusid ta oma emast kuuleb, seda suuremad mõõtmed omandab Eleonora olemuse mõistatuslikkus tervikuna. Helena tajub, et tema ema oli haruldaselt võimas naine, kelle tekitatud õnnejoobumused ja traumad elavad nii mõneski kohalviibijas senini edasi.
“Armastus on käsitöö”
“Helena püüdis meelde tuletada, kui pikk võib olla öö. Ta teadis, et kui unetus peas libiseb nagu palavikus mööda tsivilisatsiooni intiimne ajalugu, on öö igavene [?]” (Ikstena 2003|: 59). “Elu pühitsus” jutustab üldisemal tasandil minevikuga leppimise lugu. Ema Eleonora on mõjus ja mitmetitõlgendatav minevik ning tütar Helena iseend otsiv olevik. Läbi erinevate inimeste isiklike jutustuste saab lugeja osa valulisest ja keerulisest perioodist ühe rahva ajaloos – selle rahva ajaloost, kelle ajalugu meie oma kaksikvend on.
“”Ta arvas, et armastus on käsitöö. [?] Me lebasime lahtise ahju juures põrandal tulele ja soojusele lähemal ja ma rääkisin talle roosteplekkidest, mida aeg vanadele tikanditele jätab, aukudest, mida neisse närivad rotid või koid, sellest, et kui pole kedagi, kes neid hävitaks, need kuluvad abitult oma lõppu oodates. Ta sirutus naeratades minu poole ja ütles end uskuvat, et on asju, mis kestavad igavesti. Valgus, mis ahjust ta keha valgustas, oli igavene. Ja minu soov puudutada selle valguse vastupeegeldust, oli igavene. Ma alistusin ja olin muutlik värviline lõng tema nõela taga. Ja ma nägin, kui tõsiselt ta pingutas igaviku nimel”” (Ikstena 2003|: 95).
Suur osa romaani lummast
Suur osa Ikstena romaani lummast ja sõnumist peitub autori kirjutamisstiilis. Läti kirjanike proosakeel on üldse tunduvalt poeetilisem, pehmem ja voolavam kui meie oma (lätlastel on näiteks üsna levinud proosapoeemi ?anr, mida meil pea üldse ei leidu). Nende erinevuste alged ulatuvad tõenäoliselt tagasi rahvapärimuse tekkimise aegadesse – meie ragisevale ja rutakale, ent samas vägisele, valjule ja loitsivale regilaulule on lätlastel vastu panna kummastavad neljarealised tasased dainad, igaühes oma terve maailm, millest ei puudu ka psühholoogiline mõõde.
Ikstena kasutab külluslikult sümboleid ning nagu dainadeski, on selge sü?ee puudumine kompenseeritud peene psühholoogiaga. “Elu pühitsus” on kirjutatud rikkalikus unenäolises stiilis – tekst libiseb ühelt mälestuselt teisele, ühest reaalsusest teise, lugejat ette hoiatamata, ent teeb seda nii haaravalt, et vastupanu on võimatu. Ja selline kirjutamise stiil on elu pühitsemise kirjeldamiseks sobivaim – Ikstena tekst on muljetest tulvil teekond nagu elu isegi. Kui läheb hästi, jääb meile lõpuks lisaks kulgemise kogemusele ka tükike värvilistest tõdedest kootud kangast, mida südame kohale suruda.
Pärast õhtusööki Lidos
Kui Soome on meie vanem ja auväärne vend, kellelt varrukast kiskudes elutõdesid välja pinnida ja kellega igale peole tahaks kaasa minna, siis ehk on Läti hoopis praktilise ja auahne Eesti poeedihingega kaksikõde, kellel aeg-ajalt tuleb lihtsalt otsustavusest puudu, kui on vaja kiiresti haarata lihunikunuga, et amputeerida mõni mädanev jäse. Ja seetõttu on haigusi, mis tänaseks on kardetavasti pääsenud Läti ühiskonnas tunduvalt sügavamale kui Eesti omas. Lätlaste kirjandus lubab aga seevastu oletada rahva põneva(ma)t ja nüansirohke(ma)t hingeelu.
Nii et järgmine kord, kui Tallinna Lidos kõht täis söödud, soovitan suunduda ühe kesklinna raamatupoe keldrisse või Rävala puiestee raamatukokku ja leida enda jaoks Nora Ikstena “Elu pühitsus”. Kui see romaan aga antud kirjelduste põhjal praktilises mõtlejas siiski emotsiooni ei suutnud tekitada, võib alati ka “Lāčplēsise” kasuks otsustada – ikkagi lätlaste kunstlik rahvuseepos, mille fakte võib-olla mõnes mälumängus küsitakse.