Võibolla tuleneb see mood inimeste tahtejõuetusest ja võimaluste puudumisest või on kaeblemine kellegi/millegi üle lihtsalt üks mõnus ja käepärane suhtlusviis. Igatahes tekitab selliste virikottide kuulamine minus isiklikult viha ja stressi. Kurat, kui aken on katki, siis tuleb ta korda teha, mitte halada, et aken lõhuti ära, külm on ja kes küll parandama hakkab!
KA RAHULOLEMATUS VÕIB RAHULDAV OLLA
Paljud inimesed vaevlevad haiguse käes, mille sümptom on pidev letargiline virisemine ning suutmatus isegi püüda midagi parandada. Haiguse käes vaevlejad ei sõltu vanusest, soost ega füüsilisest vormist. Võiks isegi öelda, et haiguse tekitajaks on laiskus ning liigne aja ülejääk. Vaba ajaga ei viitsita muud targemat ja kasulikumat ette võtta kui kurta täiesti lahendatavate probleemide lahendamatuse üle.
Kunagi lugesin Silvia Rannamaa “Kadrit”. Mõttetust kommunistliku Tuhkatriinu eeposest jäi mulle siiski üks põhjapidav lõik meelde, mis imehästi kajastab tüüpilise jalgadel jonnipunni mentaliteeti. Tädi Elsa rääkis Kadrile rahulolematust inimesest, kes leiab maast ühe rubla. Selle asemel, et leiu üle rõõmustada, mõtleb ta – kurat, ma oleks võinud ju kaks rubla leida! Mis siis, et rublaaega enam pole, mõtteviis on ikka samasugune. Samas ei saa ma öelda, et selline suhtumine on ainult meil ja sedagi viimased sada aastat. Tegevusetult istuvate vingujate massid on alati ja igal pool olnud. Lihtsalt äärmiselt arusaamatu, miks esineb kurtmist ikka veel sama palju kui sada või kümme aastat tagasi? Praegu ei ole ju enam klassisüsteemi ega tsensuuri ja igal inimesel on võimalik piisava tahtmise korral oma elujärge parandada. Kuid selle asemel lihtsalt vingutakse ilma reaalse soovita midagi parandada.
MARTSIPANIMÄED ONU SAMI AIAS
Üks, millega enamus vingujaid nõustub, on, et kui välismaale, ? la Ameerikasse elama minna, siis muutub kõik lilleliseks ning mured kaovad vitsaga löödult. Huvitav, kas arvatakse, et kui kodus pidi midagi tegema, et parem saaks, siis mujal pruugib vaid oma peenikest vinguvat häält tõsta ning kõik soovid täidetakse. Isiklikult arvan, et rahulolematud ollakse igal pool, kogu aeg ja niisama. Pole tähtsust, kas viriseja elab euronormide keerises või fekaali hunnikus, põhjust nurisemiseks leiab ta alati. Tegelikult võiks kõigepealt ennast ikka kodus teostada ja siis alles laias ilmas õnne, raha, edu ja armastust jahtida.
Praegusel ajal on enamik tudengeid ja vastseid kõrghariduse omanikke valmis kas või oma perse müüki paiskama, et jumala pärast kuhugi mujale õppima minna või tööle saada. Eestis ei ole ju neile tööd! Samas, enda ülestöötamise võimaluse nimel madalamalt ametikohalt alustamist ei kaalu neist voostritest keegi, liiga aeganõudev ja raske. Parem joosta õnnetuspaigalt minema ja jätta keegi teine vastutama. Tüüpilise Eesti inimese ?okolaadijõgede ja halvaamägede maa on Ameerika. Sest tõesti, kõik, mis siin on pöördumatult sitasti, on seal raudselt hästi. Naljakas, enamik sealseid inimesi vinguvad samamoodi, näiteks oma rahva ülekaalulisuse pärast, ent ikkagi lõunatavad kusagil king burgeris, söövad seal friikaid ja muid rasvaseid mürkkemikaale.
Inimesed, olge normaalsed, selleks et midagi paremaks muuta, peab ikka alustama enesest ja oma kodust, mitte raiskama aega mõttetu vingumise ja välismaiste roosade unistustega.
OMA PRÜGIKASTI TULEB ENDAL TÜHJENDADA
Virisemine lihtsalt virisemise mõnust toob mulle meelde situatsiooni ühe vanema generatsiooni esindajaga. Pidevalt olin sunnitud kuulama, kui sitt on Eesti vabariik, valitsus ja kõik teised organid, mis selle institutsiooni alla kuuluvad. Viimaks, kui mul endal kõrvad virtsa hakkasid jooksma, soovitasin ma tal olukorra parandamiseks midagi ette võtta, ehk siis kandideerida järgmistel, nelja aasta pärast aset leidvatel valimistel. Selleks ajaks aga välja mõelda punkt punkti kaupa lahendused, kuidas senist peletislikult nõmedat olukorda võimul olles parandada. Sest kui kõik on niiiiiiii halvasti, siis kindlasti leiavad tema kuldsed ideed üldist heakskiitu ja toetajaskonda. Tema vastas mulle selle peale, et ta on pensionär, kel puudub oma kandidatuuri ülesseadmiseks raha. Mina soovitasin talle sedapuhku siis juba aegsasti kopikaid sukasäärde koguma hakata. Tema väitis siis, et tal pole millegi arvelt koguda. Aga kuidas siis? Kui kõik on nii mäda, siis ülla, parandava eesmärgi jaoks pole ükski ohverdus liiast.
Täiesti tavaline on see, et nurisetakse valits use ja muude sellega kaasnevate institutsioonide üle. Samas, paljud sellised vingujad ei käi isegi valimas, rääkimata mõnesse erakonda kuulumisest või muust poliitiliset ja ühiskondlikust aktiivsest tegevusest. Passiivsed kannatused pole kannatused, vaid idiotism, nii et mida siin vinguda, ennast tuleb süüdistada, kui miskit ei meeldi. Jumala eest, valimas käimine ei ole ju kontimurdev tegevus.
KASVAVA LINNA PIDURID
Selline suhtumine on samaväärne lausega, mida praegused pensionärid karjusid välja nõuka-aja lõpus. Nõukogude Liit on üks suur jama (mille vastu ma ei vaidle) ning Eesti Vabariigi nimel sööme kas või kartulikoori. Hea küll, sellest ma saan aru, et see aeg just eriti meeldiv ei olnud, ent nüüd õndsa ja kaua taganutetud Eesti Vabariigi ajal vingutakse samamoodi, kuid isegi paljast kartulit ilma kooreta süüa ei kõlba. Pirtsakaks läinud, saatanad. Nüüd kasutavad pensionärid endast rääkides sõnapaari “vaene pensionär”, nuiavad riigilt muudkui pensionitõusu, ummistavad tänavaid ja busse ning keegi neist “haljendavast kodumaast” eriti ei vaimustu. Kodumaatunne võib naasta ajutiselt tagasi koos “Jakobsoniga”, ent viimase läbipõlemisel kustub isamaa-armastus jällegi mõneks ajaks, näiteks neljaks aastaks.
Vanemad inimesed, kel vähegi oidu peas, on ammugi juba oma kallid suurlinnakorterid maha müünud, selle eest endile maal elamise ostnud, ära remontinud ning osa rahast äraelamiseks jätnud.
Vähegi terve mõistuse ja loogilise mõtlemisega vanurid ei konuta kuskil liiklusrohkes saastatud õhuga linnas, veetes aega virisedes sente lugedes ja apteegi vahet sõeludes. Vanaduspõlv peaks ikka mööduma värskes õhus rahustavat aiatööd tehes, igasugustel simmanitel käies ja lapselastele maasikamoosi keetes.
Maal elades pole rumalusteks enam aega, puhas õhk hoiab tervena, füüsiline töö väsitab õhtuks kenasti ära, söögimuret ei ole ning eluiga pikeneb vähemalt paar aastat.
NETU T?ELOVEKA
NETU PROBLEMA
Vingumine lihtsalt vingumise pärast – paljudele harjumus, mõnele ebameeldiv kuulamiskogemus. Ei saa liigitada vanemaid inimesi vingukottideks, aga noori mitte. Jah, mõneti virisevad vanemad inimesed küll rohkem, kuid tuleb aru saada, et vanusega kaasneb oma surelikkuse tunnetamine ja noortele omase totra optimismi ja entusiasmi vähenemine. Samas on paljud noored samamoodi pidevalt vingus nagu rahuldamata naine, kes masturbatsiooni häbiväärseks peab.
Tegelikult on virisemine inimkäitumisele täiesti omane normaalne joon. Täiesti rahulolevate, hakkajate ja rõõmsate inimestega ühiskond oleks võimatu ja igav. Ent siiski, üldise tasakaalu huvides võiks neid õnnelikke loomakesi rohkem olla.
Igasuguste niisama nutu- ja jutupaunikutega võib talitada ühe ammusurnud isakese sõnade järgi: pole inimest, pole probleemi. Aga selle mõtte järgimine oleks vist pisut radikaalne ja vingujatele arusaamatu.
Siis võiks veel korraldada kakskümmend viis pluss viis aastat kestvaid ekskursioone Siberi kuurorti. Koduigatsus garanteeritud, kiiremini, kui oodata oskate.
Aga ega igipõlist vingujat ei muuda ükski vahend, “mustlast parandab ainult haud”.
Peaasi on, et tulevased kodanikud ei tegeleks säärase ruineeriva tegevusega, ja seda arvestades peaks juba maast madalast koolis ja lasteaias tampima, et lobisemise ja vingumise eest palka ei maksta. Mõnikord lobisemise eest makstakse, aga virisemise eest kohe kindlasti mitte.
