Minu käest on sageli nõutud, et millal ma siis ükskord Eesti ühiskonna ära integreerin. Mulle öeldakse, et minister pole suutnud venelasi eesti keeles rääkima ning meie moodi mõtlema panna. Paha lugu, järelikult pole see minister midagi teinud, on üks suutmatu figuur. Kohati jääb mulje, et see, kes midagi valjemalt ja isiklikumalt oskab öelda, ongi kõvem asjatundja. Rahvastikuministrit on igati popp sõimata ja kes ei tahaks olla moodne? Süüdistused: alates sellest, et olen poliitikas algaja, lõpetades etteheitega, et olen noorim liige valitsuses. Esimese üle olen uhke, sest oman veel reaalsustaju “tegeliku” ühiskonnaga ja teine ei vasta lihtsalt kahjuks tõele.
Mis on tõde?
Tõde on see, et Eesti riik pole seitsmeteistkümne iseseisvusaasta jooksul tahtnud aru saada, et integratsiooni edukusest sõltub pikemas perspektiivis nii Eesti majanduse kui ka turvalisuse areng. Fakti, et Eestis elab üks kolmandik teiste rahvuste esindajaid, justkui eiratakse. Eestis on juba üle kümne aasta olnud rahvastikuministri ülesanne tegeleda rahvussuhete temaatikaga. Lisaks vastutab see minister veel Eesti rahvastiku- ja perepoliitika eest laiemalt ning eelmisest aastast alates ka rahvuskaaslaste ehk siis väliseestlaste suhtes poliitika kujundamise eest. Oleks nagu tähtsad valdkonnad kõik. Paraku ei eksisteeri nii oluliste teemadega tegelevas büroos ühtegi püsitöötajat. Kõik spetsialistid peavad lahkuma oma ametikohalt koos ministriga ja uus minister on sunnitud alustama täiesti valgelt lehelt, ilma ühegi töötajata, ilma organisatsiooni mäluta. Erasektoris lõpeks sellise poliitika viljelemine pankrotiga. Miks peaks see riigis teisiti olema?
Eestis on valitsuse keskmine eluiga olnud 1,4 aastat. Väga raske on saada tööle häid spetsialiste, kui töö püsimisega seotud ebakindlus on nii suur. Kujutage ette, kui sellisel viisil oleksid sunnitud oma tööd alustama kõik ministrid? Mis toimuks meie sotsiaal- või sisejulgeoleku valdkonnas? Kuidas peavad tundma ennast erinevate rahvuste või ministeeriumide esindajad, kellega rahvastikuministri büroo peab koostööd tegema, kui büroopoolsed kontaktisikud pidevalt vahetuvad? Kas selline riik peab integratsiooni oluliseks?
Näiteks Soomes, kus vaid 4% rahvastikust on teiste kultuuride esindajad, töötab alates eelmisest aastast migratsiooni ja Euroopa asjade minister. Töökoha järgi tekkis vajadus, sest Soome riik leidis, et 4% on juba küllalt suur osa rahvastikust, et integratsiooni temaatikaga tõsiselt tegelema hakata. Nii on see enamikus Euroopa Liidu riikides.
Järjepidevus on oluline
Oleks aeg lõpetada jaanalinnu mängimine – luua tuleks integratsiooni ja rahvuskaaslaste poliitikaga tegelev ministeerium. Alustada võiks sama hulga töötajatega, kes meil täna on – 12 spetsialisti. See ei tooks riigile lisakulu, küll aga aitaks tagada antud valdkondade järjepidevuse. Sest integratsioonitemaatika ei lõpe iialgi. Täna ja veel pikka aega on meil põhiteemaks Nõukogude Liidu ajal siia elama asunud ja nende järeltulijad, tulevikus lisanduvad uusimmigrandid nii Euroopa Liidu liikmesriikidest kui ka väljastpoolt.
Tänapäeval ei eksisteeri monokultuurseid ühiskondi. Ka Eesti ei ole enam ammu ühekultuuriline riik ja tulevikus on meil näha tänavatel veelgi rohkem erinevate kultuuride esindajaid. Sellega lihtsalt tuleb leppida ja on meie endi teha, kui hästi me sellega hakkama saame ning selle oma ühiskonna arengu kasuks pöörame.
Integratsioon on elu loomulik osa
Kuniks suurem osa eestimaalastest ei mõista, et integratsioon puudutab meid kõiki ja igaühe panus on hädavajalik, ei saa rääkida ka lõimunud ühiskonnast. See puudutab ka kohalikke omavalitsusi, erinevaid ministeeriume ja tipp-poliitikuid. Näiteks töötab suuruselt Tallinnaga võrreldavas Kopenhaageni linnavalitsuses integratsiooniga tegelevas osakonnas 50 ametnikku. Meie pealinna linnavalitsuses aga vastutab integratsiooniküsimuste eest maksimaalselt paar inimest, kuigi ligi pooled elanikest on teisest rahvusest.
Eesti ühiskonnas on levinud arusaamine, et integratsioon on rahvastikuministri ja Integratsiooni Sihtasutuse töö ja parem oleks, kui nad oma tööga ruttu hakkama saaksid. Meid aga ärge segage.
Õnneks on ka erandeid. Esitatakse huvitavaid projekte, kuidas integratsiooni toetada. Mõningaid neist on ka olnud võimalik büroo ressursside või Integratsiooni Sihtasutuse projektikonkursside kaudu toetada. Paraku mitte kõiki. Ometi ei peaks kõik need head mõtted ja algatused jääma teostuseta, kuna riik rahaliselt ei toeta. Olemas on ju ka kohalikud omavalitsused ja ühiskondlikud organisatsioonid, ettevõtted, kes samuti võiksid integratsioonile õla alla panna. Kujutage ette olukorda, kus näiteks kõik tuhanded kultuuriüritused, mis aasta jooksul Eestis aset leiavad, jääksid ära, sest kultuuriministeerium ei jaksa kõigile õlga alla panna?
Sihitult hulkuv migrant?
Ühelt poolt räägime, et integratsioon on oluline ja et eestivenelased on meie ühiskonnas tähtis ressurss. Kipume unustama, et täna oskab juba ligi 90% eestivenelastest vanuses 15-39 aastat eesti keelt, vähemalt nii, et nad hakkama saavad ja on seetõttu võimelised jälgima ka eesti keeles avaldatut.
Siin mõningad härrad pahandasid, et me ei näinud öölaulupeol “Märkamisaeg” eestivenelasi. Ometi neid oli seal. On aeg olla üle minevikutaagast ja keskenduda tulevikule. Seda ei ole aga võimalik teha, kui meil on ajalugu pidevalt pinnuks silmas.
Venemaa taak
Sündmused Venemaal ja sealne poliitika mõjutavad väga otseselt eestlaste suhtumist eestivenelastesse. Kipume panema võrdusmärgi nende kahe vahele. Ilmaasjata. Tõsi on see, et meie venelased on täna Venemaalt tuleva info mõju all ja seda leevendada aitaks vaid asjaolu, kui pakuksime ka ise rohkem kohalikke uudiseid vene keeles. Inimene on mugav ja soovib õhtul vaadata televiisorit oma emakeeles, eriti kui tal on selleks kümneid võimalusi. Seda, et eestivenelane on väga huvitatud kohalikest uudistest, näitab PBK kohalike uudiste tohutu vaadatavus.
Kevadel tehtud uuringud näitavad, et eestivene noored vanuses 15-29 aastat ei soovi tulevikus lahkuda alaliselt elama Venemaale, küll aga soovivad nad siduda oma elu Eesti ja/või lääneriikidega.
Kohtusin juulis väliseestlastega Kanadas. Sealviibimise aja jooksul sattus olema Kanada iseseisvuspäev. Küsisin sealsetelt eestlastelt, kes on Kanadas elanud aastakümneid, kas nad tähistavad seda päeva ka kuidagi eriliselt? Vastuseks sain, et ei sugugi. Tore, et on vaba päev, ent nende jaoks on eriline päev ikka 24. veebruar. Samal ajal on tegu väga lojaalsete kodanikega Kanada riigile, inimestega, kes igapäevaselt panustavad selle riigi arengusse ja on oma elu sidunud selle riigiga. Samamoodi mõtleb ja tunneb enamik eestivenelasi. Katsume sellest siis aru saada.