Isegi keskmine koolipoiss, kelle teadmised ajaloost on tänapäevaselt nigelad, on vähemalt korra kuulnud sakramentaalset fraasi: “Jäägem eestlasteks ja saagem eurooplasteks!” Ja korrates mantrana seda läinud sajandi alguse nooreestlaste fraasi veel 21. sajandilgi, me justkui ei panegi tähele, et ilusa üleskutse aluseks on üks suuremaid vigu ja arusaamatusi meie maa ja rahva üldisemas ajalookäsitluses.
Poliitilised ja majanduslikud eesmärgid
Nimelt oletus ise: eestlased ei ole (või olgu – tollal ei olnud) eurooplased, aga võivad selleks alles saada – on põhimõtteliselt vale. Ja tuleneb omakorda 19. sajandi venestamispoliitika huvides loodud muinasjutust eestlaste 700-aastasest orjaajast, millest “armulise vene kotka tiivad” (nagu ütles Maurus) on ta vabastanud. Või mille iket on Venemaa kergendanud.
Vene luureäss ja superanalüütik Viktor Suvorov on õpetanud: kõigi muude ajalooteaduse vajalike meetodite hulgas (vaatlus, allika-kriitika, sotsiaal- ja majandusanalüüs jne, jne) on olulisimaks: terve mõistus. Nii nagu oli puht geograafiliselt ja majanduslikult võimatu mongoli-tatari ike Venemaa üle, nii ei saanud olla muistse Eestimaa vallutamist ja pikaajalist (700 aastat!) okupatsiooni igat sorti germaanlaste ja natuke slaavlaste (poolakate) poolt.
Eesti legendides reeturina figureeriv Kaupo oli igati rahulik ja mõistlik poliitik, oma ristiusuga seotuse tõttu targem ja tsiviliseeritum kui tema metsik, ohtlik ja sõjakas pool-viikinglik tänase Eestimaa ala.
Territooriume ja kolooniaid vallutatakse ja hoitakse eeskätt poliitilistel ja majanduslikel eesmärkidel. Germaanlastele polnud Eesti alasid vaja ei ühel ega teisel põhjusel: ena mul asja võimust poolmetsikute suguharude üle, kellest pole ei suuri kaubanduspartnereid ega takistust kaubanduseks – sest Eesti kaudu ei läinud ühtegi normaalset ja teistest lihtsamat kaubateed, nagu, muide, seda tõestab aastal 2009| selgeks saanud Nord Streami gaasitoru majanduslik jaburus.
Mõttetu jutt Ümera lahingust
Ent kõik need argumendid kaotavad oma jõu siis, kui mõtleme sellele, et teatud osa germaani ühiskonnast leidis vajaliku olevat asuda meie alasid püsivalt kultiveerima (kultuurseks tegema) mitte kellegi teise, vaid iseenese kasuks. St eesmärgiga muuta Liivi- ja Eestimaa alad oma kodumaaks. Sel juhul hakkab ka “penirüütlite ristiretk” paistma oma õiges valguses: normaalse kolonisatsioonina, mille eesmärgiks oli stabiilne rahu ja assimilatsioon siinse kohaliku elanikkonnaga. Mitte aga kellegi orjastamine. Tammsaare on viidanud meie väärajaloo ühele ikonograafilise tähtsusega sündmusele: Ümera lahingule. Vladimir Tretjakovit?i Tammsaare-mälestustest loeme: “Hubelil (Mait Metsanurgal) toimub Ümera jõel mingisugune ajaloolise tähtsusega suurlahing, üldrahvaliku iseloomuga suursündmus. Hubelil võtavad sellest osa suured malevad ja sakslased saavad lüüa korrapärases ja ausas lahingus. Mis aga sündis tegelikult Ümera jõel ajaloo andmete kohaselt? Seal ei leidnud aset midagi sellesarnast! Bande eestlasi olevat lihtsalt varitsenud väikest salka saksa rüütleid. Nende möödudes tormanud eestlased suurema hulgana varitsuskohast välja, tunginud neile kallale ja nottinud nad lihtsalt maha? Ei olnud tegemist kangelasteoga, vaid autu röövmõrvaga.”
Nii arvas Tammsaare. Tammsaare poolt räägib terve mõistus: kuidas olid tollastes oludes üldse võimalikud mis tahes suurte väehulkade kohtumised ja manöövrid Metsanurga poolt kirjeldatud tasemel? Kuidas need malevad teineteist üles leidsid? Kas olete proovinud korra liikuda läbi metsistunud tihniku? (Aga peale ühe tee seal ümbruses midagi polnud!) Lisage siia juurde, et teil on käes veel pikk kepp (st oda) ja et te peate liikuma koordineeritult kümnete ja sadade kaasvõitlejatega jne, jne.
Keel ja positsioon
Polnud need “ristikoerad” nii aatelised ühti, et vaid tulla piibli, mõõga ja põletava tõrvikuga. Nad polnud fanaatilised mungad, vaid normaalsete huvide ja füüsisega palgasõdurid, kellele vanad saksa peremehed enam ei sobinud (mis on teema omaette ja seotud tollase paavstluse üldpoliitikaga) ja kes tulid elama siia omaette.
Mis siis tegelikult toimus: XII sajandist alates hakkas tänane Eesti muutuma Metsikust Põhjast tegelikuks Euroopaks. Vaatamata strateegilisele tagasilöögile (Eesti arengu seisukohalt mõttetumat ja rumalamat ajaloolist juhust kui Jüriöö ületõus on raske välja mõelda), hakkas XV-XVI sajandiks välja kujunema enam-vähem ühtne Eesti- ja Liivimaa rahvas.
Keelevahe saksa ja eesti keele vahel tähistas mitte rahvuslikke, vaid sotsiaalseid piire: kõrgemad klassid (aadlikud, intelligents, haritlased, linnarahvas) rääkisid saksa ja ladina keeles, alamad – kohalikes maakeeltes. Sama, mida teame Inglismaast, kus inglise keel oli talurahva ühiskeeleks, samas kui keskklass ja kõrgemad klassid suhtlesid prantsuse keeles.
Nendest siiretest ühest klassist (ja keelest) teise ei tea me palju, aga seegi, mida teame, on kõnekas: kui meenutada Jaan Krossi keskaja-ainelisi romaane. Alles venestamise ideoloogia mõjul muutusid need siirded sotsiaalselt põlatuiks: elus edasijõudnud lukksepapoisse ja virtinatüdrukuid hakati kutsuma – “kadakasakslasteks”, millest aimub nii võimetut kadedust kui ka seda, et sotsiaalsele tõusule järgneb ka keeleline ümbersünd (saksastumine). Sest “saks” ei tähendanud ju mitte ainult keelt, vaid ka sotsiaalset positsiooni.
Orjanduslegend venestamisaegadest
Meie tänane kodumaa, milles elas etniliselt ühtne balti rahvas, oli Euroopaks vaat’ et ennegi kui mitmed Vana-Euroopa riigid ja oli hiljem – XVIII ja XIX sajandil Euroopa kultuuri liidreid. Siinkohal pisitilluke detail: Hitleri ihubiograaf Henri Picker mainib muuhulgas, et füüreri antipaatias Tallinnast pärit Alfred Rosenbergi vastu väljendus sakslaste alaväärsuskompleks baltlaste suhtes.
Just äsja sattusin üle lugema ühte kuulsat kriminaalasja Peterburis aastast 1890 ja ennäe – eeluurimist teostasid prokuröri abi Reisner, sandarmivalitsuse uurija Sext ja korrapidaja kordnik – Fischbach? Puhta vene nimed või?
Niisiis: kustkohast ja peaasi – milleks see legend saksa orjaajast? Aga selleks, et venestamispoliitika elluviimiseks Aleksander III ajast alates ja tsaarivalitsusele ohtliku baltlaskonna võimu lõpetamiseks tekitada Eesti- ja Liivimaal seesmine klassiviha rahvusliku liikumise sildi all. Nii muutubki russofiilse Bornhöhe teoses positiivseks kangelaseks Ivan Julma agent vürst Gabriel ja selle maa kõigi aegade suurimaid väejuhte (kindral-leitnant Lembit Pärna kõrval) – Ivo Schenkenberg – röövliks. Paradoksaalsel kombel toimis see pikaldane meelemürk surmavalt alles Eesti Vabariigi aegu – nn sakslaste ümberasumine enne II maailmasõda võttis meilt rahvusliku ülikkonna ja eliitintelligentsi ühe olulisema osa. (Vt kirjanduses näiteks Carl Mothanderit ja Bernhard Kangrot.)
Tulles alguse juurde tagasi: Noor-Eesti aegadel puudus meil tegelikult mis tahes vajadus eurooplasteks saada. Olime seda niigi olnud. Seda oli vaja vaid meile meelde tuletada!