Kunagine kolleeg politseipäevilt avaldas hiljuti ajakirjanduses arvamust, et inimesel ei tohiks olla õigust avaldada ajakirjanduses oma arvamust, sest iga möginat tuleb avaldada õigel ajal ja õiges kohas. Kahjuks ei pidanud endise kolleegi närv vastu, ta katkestas intervjuu, kuna talle ei meeldinud Eesti Ekspressi ajakirjaniku isiksus ja tema kehakeel. Seega jäi mul teadmata, kes on see, kes ütleks, kus on õige aeg ja koht arvamuse avaldamiseks. Ehk teadis Põrgupõhja Jürka eit või Nõukogude Liit, kuid nemad surid ära.

“Mögin” on tegelikult vestlus
Minu arusaam asjast on kardinaalselt erinev. Dialoogi, mida too mees möginaks kutsus, mis aga tegelikult on arvamus- ning sõnavabadus ja mis aitaks Eesti poliitikat muuta avatumaks ja ausamaks, peaks Eestis senisest tunduvalt rohkem olema. Mitte kuidagi ei aita Eesti arengule kaasa oma mõtete ja seisukohtade tutvustamine ainult tõde väänavas tõekomisjonis või tribunali rolli täitvas aukohtus, isegi kui see toimub “õigel ajal” ja “õiges kohas”. Me ei tohiks leppida vaba mõtte vaikimisega, nii eemalduksime vabast demokraatiast ja toidaksime hirmust toituvat autokraatiat.
Oleme saanud nautida oma riiki ja vabadust üle 20 aasta. Oleme harjunud võtma demokraatlikke põhimõtteid – vabad ja ausad valimised, seadustest kinnipidamine, võimude lahusus, sõnavabadus, ühinemisvabadus, usuvabadus, omandiõigused – kui midagi loomulikku ja jäävat. Mida noorem põlvkond, seda iseenesestmõistetavam tundub elada vabas riigis, vaba inimesena nii, et vabaduse hoidmisesse eriti panustama ei peagi.

Meie demokraatia “ristiisa”
Kuidas siis ikkagi on meil lood demokraatia ja selle kasvatamisega?
Meil on vabad ja ausad valimised. Kõigil kandideerijatel ja erakondadel on võimalik väljendada oma seisukohti ilma riigipoolse sõnavabaduse piiramiseta. Kuigi on osapooli, kes on huvitatud näitamast nii valimisi kui ka meie riiki ebademokraatlikuna.
Näiteks Tallinna linnapea, kes juhib meie riigi suurimat kooslust, halvustab järjepanu absoluutselt kõike, mis jääb linnast või tema võimuareaalist väljapoole, on selleks siis ajakirjandus, valitsus, politsei (mitte mupo). Kohe meenubki tõik, kuidas Savisaar teatas, et kapoga koostööd teinud riigikodanik on “koputaja”. Sama leksika käib linna peal ka siseopositsiooni kohta. Küsimus polegi vaid selles, et Linna Direktoriga ei olda nõus, asi on tunduvalt paranoilisem: koputaja, vaenlane, reetur ja mis iganes silti kannab absoluutselt iga keskerakondlane, kes pole linnapeaga oma mõtteid, rääkimata avaldustest, seeneniidistiku viimase jupini kooskõlastanud. Kui Savisaar peaks mingi juhuse tõttu kunagi veel siseministriks saama, mis ta siis teeb? Paneb politsei kaastöötajad kõik seina äärde ja asendab mupo töötajatega?
Või kui linnapea seab avalikult kahtluse alla e-valimised ning viitab selgelt, et tegelikult võltsitakse tulemusi, siis kuidas võtta selles valguses tasuta ühistranspordi hääletust, mille reklaamid kutsusid üheselt “poolt” olema ja mille hääletustulemuste kokkulugemisest ei tea me midagi? See on avalikkusega manipuleerimine ning raske on ette kujutada inimest, kes veel vähem sõna- ja mõttevabadust salliks. Kes samas kirub ja neab absoluutselt kõiki meediaväljaandeid, kus millegi üle vaieldakse – need nimelt ei allu temale ja pole seega kontrollitavad. Järelikult pole seal ka sõnavabadust… Ja kirss õigluse tordil on see, et talle tundub, et just tema on selle õige demokraatia ristiisa.
Demokraat ei ole see, kes vaid jäljendab demokraatia protseduure ja kasutab demokraatia sõnavara. Selline inimene on lihtsalt avalikkusega manipuleerija, ei miskit muud.

Uutel tegijatel on vastikult raske
Tegelikult on Eestis hoopis teistsugused demokraatia tõhustamise probleemid. Viimasel ajal räägitud “poliitilise väsimuse” teema on neist kindlasti üks. Asi on lihtne: paljud näod on toimetanud meie poliitikas väga kaua, samas kui uutel jõududel (kui nad ei pärine just broilerikasvandusest) on poliitikasse tulla küllaltki raske. Uutest erakondadest rääkimata. Meie erakondade rahastamissüsteem tingib sellise situatsiooni juba iseenesest. Toetust saavad vaid riigikokku pääsenud erakonnad, kes ei kasuta oma summasid mitte kõige tõhusamalt, pigem kohalikes omavalitsustes ja mujalgi oma positsiooni kindlustamiseks ning põlistamiseks. Uued erakonnad peaksid sel juhul leidma toetajaid, aga – olgem ausad – vähesed ettevõtjad riskivad võimalusega minna vanemate parteidega, tänaste seaduseandjatega päris tülli ning seetõttu jääb uuel tulijal, kes mingeid poliitika ajamise põhimõtteid muuta tahab, päris kasinalt võimalusi.
Ehk tasuks mõelda ka sellele, et riigikogu ja kohalike valimiste künniseprotsent 5 on Eesti jaoks võib-olla liiga suur. Nii väheneb omavalitsustes ja riigi juhtimises arvamuste paljusus. Usun, et väiksemat protsenti tasuks kaaluda, kuna see annaks värskematele tulijatele uusi võimalusi. Vanad erakonnad aga aina kapselduvad. Loodusseadus. Soovitakse, et kõik käiks ühte jalga. Ent ühiskonda viivad siiski edasi need jõud, kel on otsuse tegemiseks oskust kuulata ja arvestada ka teiste ettepanekutega.
Veel sellest, mis meie Kõige Suurema Juhiga Parteis toimub. Ei toimu midagi muud kui maksumaksja raha raiskamine omaenda mänguimpeeriumi ehitamiseks. Tallinn, nagu iga teinegi omavalitsus, saab riigilt raha. Tallinna linnapea võtab selle raha hea meelega vastu, aga teeb kõik, et seda riiki võimalikult rohkem haavata, alandada või solvata. Mis tegelikult tähendab inimeste haavamist, alandamist ja solvamist.
Niisiis, heade kavatsuste nimel rohkem seda, mida loo alguses tsiteeritud kunagine kolleeg “möginaks” nimetas!
Vaba sõna, mõtet ning selle eest seismist ja nii see demokraatia säilibki!