Niisiis, kohal olid Ruslan Trochynskyi, Kalle Kindel, Kulno Malva ja Juhan Suits, sõna said ka helimees Alo Jaanivald ja bändi manager Terje Trochynskyi. Puudus trummar Dmitri Dmitrenko, kes jagab oma elu Eesti ja Soome vahel.
*
Millega Ruslan eesti tüübid Ukraina-usku tinistas?
KALLE: Lihtsalt teist folkbändi pole, kus ma mängiks. Meie muusikas põimub läbisegi mitme maa pärimus ja seda on huvitav teha.
JUHAN: Ukraina ja Eesti kooslus paistab hästi toimivat, sellega ongi nii, et kas läheb kokku või ei lähe.
KULNO: Oleme Ruslaniga olnud koos bändi algusest peale, alustasime koos Sandra Sillamaa ja Silver Sepaga. Kui esimest korda esinemist kokku leppisime, siis teadsime vist kõik kuni esimese proovi alguseni, et teeme paar lugu. Aga kuidagi see asi kasvas nii, et tegime ikkagi rohkem kui kaks lugu ja saigi ansambel valmis. Hiljem toimusid väikesed liikumised, Silver ja Sandra hakkasid tegema teisi ansambleid ja meie leidsime kampa Juhani, Kalle ja Dmitri.
*
Svjata Vatra tähendab tõlkes püha tuld. Mis muusikastiil või nähtus see tulefolk on, millega te ennast reklaamite?
KULNO: Siit-sealt olen lugenud päris tabavaid tähelepanekuid. Ise leian, et see on selline tuli, mis põleb täie hooga, aga ei kõrveta sind. Sisemine tuli, sisemine põlemine. Hingame proovides, laval ja reisides viie mehega ühte õhku ja seetõttu suudame ka laval üksteisest päris hästi aru saada. Iga kontserdi miinimum on, et see tuli peab välja paistma ja kui mitte kõigist korraga, siis mõnest meist kindlasti.
KALLE: Tulekontseptsioon meeldib mulle algusest peale, pealegi Ruslan on selgelt rokkstaari fantaasiatega ja tal on ka mõjutused rokienergiast. Kui juuri pidi tagasi minna, siis võib-olla see rokivärk saab alguse hoopis pärimusmuusikast. Samas, raju muusikat ei saa näpp suus teha, peabki täiega lajatama.
RUSLAN: Kui me Karpaatides esinemas ja ekspeditsioonil käisime, siis oli päris suur vastutustunne, sest kõik mu sõbrad ja Ukraina publik vaatas algul ehk isegi pisut umbusklikult, et kes need veel on – tulevad Eestist ja on ansamblile sellise vägeva nime pannud. Nemad ise ei oleks iial julgenud sellist nime panna. Aga suutsime laval päris hästi tõestada, et jaksame ja võime seda nime kanda.
*
Olete kõik professionaalsed muusikud, teil on tegevust ka teistes ansamblites, mitmel pere, kodu ja lapsed. Kuidas Svjata Vatra tegemine sellesse pilti mahub?
JUHAN: Mina loen end küll põhikohaga kodus olevaks, kõik ülejäänud asjad käivad rohkem kodu kõrvalt (naerab). Selles suhtes kohati tõesti tundub, et on meil on Svjataga kontserte ja reisimist päris palju, sageli lausa paar korda nädalas. Samas me ka väga ei pinguta, et iga aasta mingit toodet või plaati teha. Kui tundub, et asi on küps ja oleme valmis, siis teeme.
TERJE: Karpaatide reis mööda mägesid ja ootamatuid olukordi eelmisel aastal oli päris tõsine proovikivi, aga lõpuks tuli välja, et saame kõik üksteise peale loota. Kui olime majutuspaigast festivalipaika tagasi jõudnud, siis nägime, kuidas lava pannakse kokku ja festival pandi kinni. Korraldajad lasksid kogu rahaga jalga ja kellelegi midagi ei maksnud. Festival õnnestus ikkagi ja möödus fantastilises Woodstocki meeleolus, sest bändid otsustasid tasuta esineda ning ka lavatehnika omanik leebus ja oma kraami kokku ei korjanud. Svjata Vatra oli esimene bänd, kes ütles, et me tulime siia nii pika tee ja meie töö on rahvale mängida. Ja sellega tulid teised ansamblid ka kaasa. Selles 30-kraadises kuumuses oli kogu see olukord emotsionaalselt võimas.
RUSLAN: Mina puhkan laval ja naudin ning seda kõike selleks, et olla pärast kodus rõõmsameelne ja positiivne ning suuta olla parem isa lastele ja parem mees oma naisele.
*
Ansambel on tegutsenud viis aastat, äsja saite valmis oma kolmanda plaadi “Zillja Zelenen’ke” (eesti k “roheline rohi”). Plaadil on mitmeid eelmiste plaatide lugusid ka, aga millega selle plaadi puhul kuulajat üllatate?
ALO: Põhiline muutus võrreldes varasema kõlapildiga on see, et salvestasime suures stuudios live’ina, kõik koos. See oli tehniliselt päris keeruline, ent lõpptulemus tasus ennast ära. Põhimõtteliselt peaks bändi kõla olema sellel plaadil just selline, nagu nad tavaliselt laval välja kostavad.
KALLE: Uus trummariduo tunneb end bändis väga hästi ja töö koos Dmitriga on väga hea. Dimkaga on mugav asju ajada ja meil on alati laval väga lustakas ühendus, side toimib. Ta on ise ka ühte otsa juuri pidi Ukrainast, seetõttu haakub ta ansambliga väga hästi. Korraga lindistades saab tervik palju parem.
RUSLAN: Otsustasime kõige paremad lood uuesti ette võtta, kuna ansambel on selle viie aastaga veelgi tulisemaks muutunud ja poiste eesti temperament on juba tasapisi ukraina omaks saanud (naerab). Lisaks tegime plaadile ka kaks uut lugu ning DVD, kus on kontsert Viljandi pärimusmuusika festivalilt. Eriti ilus lugu on minu arvates “Lenda lind”, pühendasin selle oma vanaemale, kes on mulle eluteele väga palju kaasa andnud.
*
Eesti-Ukraina kooslus: kuidas see ikkagi toimib? Kas te olete Ruslani integreerinud Eesti ühiskonda ja miks eesti lugusid siiski nii vähe on?
JUHAN: Ma ei tea, miks eesti lugusid vähe on, Ruslan küsib seda ka meilt kogu aeg … Aga Ruslan – ta on ise integreerunud, meie ei pidanud midagi tegema. Tuli Eestisse, hüppas tundmatus kohas jahedasse vette ja hakkas ujuma, ta on väga hea kohaneja. Täiesti näidisvend ses suhtes. Ta sai ju eesti keele ka nii ruttu selgeks, et kui mina teda kohtasin kolm aastat tagasi, saime vabalt eesti keeles suheldud.
RUSLAN: Ma käisin Eestis esmakordselt seitse aastat tagasi Haydamakyga Viljandi folkfestivalil ja mulle meeldis Eestimaa kohe. Pärast kutsuti Haydamaky veel “Maa ja ilma” festivalile, mida folgi poolt korraldas Terje ja see oli tema jaoks väga edukas projekt, sest ta sai korraga nii head kontserdid kui ka mehe (muheleb). Eestis on nii lahedad inimesed, nad armastavad rahvakultuuri ja ka elavad selles kultuuris. Praegu vaatan, kuidas kasvavad minu lapsed ja tunnen rõõmu sellest, et me räägime nendega kolmes keeles: kodus ukraina ja eesti keeles ning vanaemaga räägivad nad vene keeles. See on tähtis, et nad teaksid ka oma isa keelt ja teaksid, milline on Ukraina ja milline kultuur seal on.
KULNO: Eestlased ei ole kinnised, nagu me siin arvame. Eesti mees ei ole ikka nii tuim ja sissepoole, kui vahel arvatakse. Võib-olla ongi vahel selleks vaja mingisugust süsti muust kultuurist, et avastada endas ekstravertset poolt. Selleks on kindlasti vaja suhelda teiste kultuuride esindajatega. Ja asi, mida Ruslanilt õppida, on see, kuidas end avameelselt väljendada. Ja noh, kui siin asjad ei toimi … (itsitab) Eks mina kui vaba mees võin ju öelda ka, et Ukrainas on pruudid ootamas, nii et kui ikka Eestist ei leia, siis teeme oma integratsiooni Ukrainas hoopis.
*
Püha tule lõõmamist jätkub teil veel kauaks, mis plaanid on edaspidiseks?
TERJE: Sügisel ootab Svjata Vatrat ees päris vastutusrikas reis Londonisse, kus Kings Palace’is toimuval showcase-festivalil esindame koos Hortus Musicusega Eestit. Ja tore on ka see, et meie reisist Karpaatidesse valmis dokumentaalfilm “Püha tuli”, mida saab peatselt ka kinodes näha.