KUIDAS KOOS HÄSTI SÜÜA: Köögikubjas Juha Rantanen peab kõne, mille sisuks on juhised, kuidas tekitada Eestisse korralik toidukultuur.

 Tundub, et 2012. aasta oli kui üks suur kultuuripealinna järgne pohmelus. Aastal 2011 toidukultuuri alal ikka väikest viisi liikumist toimus: proua Evelin Ilves näiteks avaldas oktoobris 2011 kokaraamatu nimega „Kingitud maitsed“, mida esitleti Helsingi raamatumessil. Tore raamat iseenesest, mis tutvustab erinevaid roogi, mida proua Ilvesele tema reisidel on pakutud. Aga eriti kõrgelt hindan ma presidendiproua aktiivset tegutsemist koolitoidu osas.

Mõningad üksikud üritused

Eesti Kulinaaria Instituut on teinud suurepärast tööd kokkade maailmameistrivõistluste koha pealt.

Paaril viimasel aastal on Tallinnas Rotermanni kvartalis suviti korraldatud (õhtu)söögi vabaõhu häppeninge, kus Eesti parimad kokad valmistavad maitsmiseks suurepäraseid hõrgutisi, pakutakse häid jooke ja kutsutakse toredaid esinejaid. Paraku peab märkima, et teavitus on aastatega muutunud veidi tuimaks ja on märgata inimeste huvi vähenemist. Millest on tõeliselt kahju, sest see on üks väheseid toidukultuuri edendamise ettevõtmisi Eestis.

Samuti on paar aastat peetud Tallinnas restoranide nädalalt. See formaat, kus parimad restoranid pakuvad soodsa fikseeritud hinnaga lõuna- ja õhtusööki, on mujal maailmas tuntud ja populaarne toidukultuuri edendamise ettevõtmine (Tallinnas on hindadeks 10 eurot lõuna ja 20 eurot õhtusöögi eest).

Ka sõpruslinnade vahelisel suhtlemisel on teinekord toidukultuuri vahetamise üritusi korraldatud (näiteks Tartus). Paraku aga jääb pärast sõprusvisiidi lõppu huvi uute maitsete ja teistmoodi kogemuste propageerimise vastu soiku ning omandatu ununeb…

Eelmise aasta alguses küsisin endalt: „Kuidas võib üks nii väike riik nagu Eesti olla nii hullunult andunud grillimisele?” Vaevalt on lumi mättalt sulanud, kui juba võib pea igas õues näha tossavaid grille. Ja see kestab, kuni lumi katab maa. Ja nonstop grillimist jätkub ka avalikele üritustele.

Aga siin pole toidukultuuriga midagi pistmist.

Ja nii otsustasin ma just teile pidada toitu puudutava vabariigi aastapäeva kõne.

Juha Rantaneni kõne

Head kuulajad, daamid, härrad ja sõbrad! Et Eesti toidukultuuri arengu paremini käima saaks, oleks mul mõned üleskutsed. Ja et sõnum kohale jõuaks, alustame võimalikult kõrgelt.

1. Riigikogu ja valitsus

Statistika kohaselt moodustab Eesti SKP-st tervelt 30% turism. Prantsusmaal näiteks, mis on üks maailma suuremaid turismimaid, on see näitaja 21%. Seda kurvem on tõdeda, et vastava ala koolituse vajadustega ei tegeleta põhjalikult.

Minu arvates tuleks kõigepealt võtta Eesti kultuuri prioriteedi hulka toidukultuur ja sellega seonduv ning terve turismivaldkonna võiks kuulutada Uueks Oluliseks Asjaks. Panna see teema ametlikult riigi plaanidesse ja hangetesse. EAS (ja selle korruptsioonimaigulisus) ei ole mingil juhul piisav, et turismi ja gastronoomia vajadused oleksid riiklikul tasandil majanduse planeerimises nähtaval ja kuulda võetud. Et ministeeriumid, Riigikogu ja turismi-toitlustusettevõtjad omavahel koostööd teeksid ja ühiselt tegutseksid, kujundamaks mainitud valdkonnast Eesti visiitkaardi. Rääkimata sellest, et edukas gastronoomia- ja teeninduspoliitika tooks (lisaks turistidele) kaasa nii uusi töökohti kui ka kasvavaid maksutulusid.

 2. Linnade, maakondade ja valdade isakesed ja otsustajad

Kui riiklik poliitika paigas ja hanked välja kuulutatud, ei saa ka teie enam asja pooleli jätta. Muidugi on teil vaja valitsuse-poolset tuge ja ka mõtteviisi muutmist. Aga lõpuks saaksid ju teadliku toidukultuuri edendamise poliitikast erinevad vallad/linnad ainult võita – oma inimestele ajaveetmiskohti juurde ja rohkem nii sise- kui ka välisturiste. Küsimus on koos tegemises, ühise eesmärgi mõtestamises ja arendamises. Ja väikestest vigadest ainult õpitakse.

3. Ürituste korraldajad

Positiivsena tuleb märkida, et järk-järgult toimub Eestis ka väiksemates kohtades järjest rohkem üritusi. Samas – mis kasu on sellest, kui eri kohtades toimub näiteks küüslaugulaat ühel ja samal nädalavahetusel? Oleks aeg see omaette isetegemine ära lõpetada ja ühiselt asi läbi mõelda. See, et igal nädalavahetusel laulab eri külas ansambel Apelsin, ja teie taas kord Apelsini esinema kutsute, ei too teie festivalile inimesi juurde.

4. Toidu- ja turisminduse ettevõtjad

Konkurents on kõva. Tasemel töötajaid on raske saada. Kulud on suured. 24-tunnisest tööpäevast ei aita. Tuleb leida mingi uus moodus, kuidas kasumit kasvatada. Must äri seda kindlasti ei ole. Erinevad üritused, laadad jne võiksid olla üks võimalus. Teisest küljest võib siin ka edu korral olla suhteliselt tagasihoidlik positiivne tulemus kuludega võrreldes. Aga kui muudaks mõttemaailma ja hakkaks koos tulevikku planeerima? Paneks seljad kokku, kaasaks linna/valla valitsused ja korraldaks üritusi ühiselt? Alates töötajate koolitusest, ürituste planeerimisest kuni tooraine hankimiseni. Toidukultuuri edendamine toob selle valdkonna ettevõtjatele kindlasti pangaarvele lisa.

5. MTÜ-d

Teie roll on eriti oluline. Kulinaaria Instituudid, kokanduskoolid, sommeljeede, grillimeistrite, kokkade ühendused jne. Avage oma uksed – tehke kas või algatuseks lahtiste uste päevad. Nii saab teie kõva töö ja alale pühendumine inimestele tuntuks ja muutub nende jaoks konkreetsemaks. Just teie olete need, kelle panus on ülioluline Eesti toidukultuuri edendamisel, teie peaksite olema üks vedajaid valitsusstruktuuride ja ettevõtjatega ühiselt Eesti Toidukultuuri Uue Tulemise programmi lansseerimisel.

6. Toitlustusala töötajad

Teil on palju põhjuseid olla oma oskuste üle uhke. Kuigi täidate erinevaid ülesandeid, on teil ühised eesmärgid. Inimeste heaolu. Teie tähelepanekuid, ideid ja seisukohti tuleb kuulda võtta, ja seda hea tööandja ka teeb. Teie trumbiks võiks olla õppida võimalikult hästi tundma oma klientide soove ja vajadusi ning oma teadmisi ja kogemusi üksteisega jagada. Tegelikult on ju asi Eesti teeninduskultuuri paremaks muutmises ning selles, et inimestel oleks Eestis aega veetes hea olla.

7. Kliendid

Õige suhtumisega saab saavutada ükskõik mida. Teie, kliendid, olete Eesti toidukultuuri edendamisel võtmepositsioonil. Teie sisuline tagasiside annab selle ala tegijatele võimaluse asju muuta, luua midagi uut ja seninägematut.

*

See kõik tundub kergelt utoopiana, kas pole? Ja esmalugemisel jääb mulje, et vaevalt selline kihutus-üleskutse kuhugi viib. Võib-olla, et ei viigi, kui me oma mõttemaailma ei arenda-avarda. Kui me ei tahagi seda muuta.

Kõige tähtsam tegur on KOOS tegemine. Kiirustama ei pea. Tark ei tormavat. Aga asja aktiivselt toetada ja ülaltoodu põhjal enda panuse üle mõtiskleda võiks küll. Seda enam, kui tahaksime, et näiteks Tallinnast saaks Euroopa gastronoomiapealinn, kas või aastal 2016. See võiks olla suurepärane eesmärk, mille ümber riigi-ettevõtjate ühist koostöö kava planeerida.

Ja 2013 võikski olla KOOS tegemise aasta. Sööme ära!